Pealetungivate Saksa vägede eest põgeneval Nõukogude võimul jätkus jõudu ja tahtmist veel sadade inimeste kinnipüüdmiseks ja ärasaatmiseks. Muude asjaolude kõrval on selle juuliküüditamise eripära meessoost ohvrite kardinaalselt erinev saatus naiste ja laste käekäigust.

Roomassaare sadamast alustas küüdilaev teed õhtul, kuid juba tiirles mere kohal Saksa lennuk. Laev jõudis siiski tervena Rohuküla sadamasse, kus küüditatud pidid tääkidega sõdurite spaleeri vahel marssima raudteel ootavatesse loomavagunitesse. Mehed olid naistest ja lastest eraldatud juba laevas. Tallinnas paigutati mehed esmalt Patarei vanglasse, naised-lapsed aga tuubiti kinniste kongidega autodesse.Sõit viis Harku vangla abimajandisse, kus neid hoiti viis nädalat.Patareisse paigutatud mehed veeti juuli lõpus rongidega Leningradi kaudu Siberisse ning sinna, Irkutski oblastisse nad jäidki.

Eduard Välling oli minu isa vend ehk minu onu.Onu keda ma hakkasin alles teadvustama siis kui omal oli juba vanus neli aastakümmet. Väiksena nägin Otsa talu seinal maali kuhu alla oli kirjutatud Eduard Wälling . Ma vaatasin seda pilti ja ma ei saanud kuidagi aru , miks on keegi maalinud Jeesuse palvetamas. Siis ma ei viinud neid asju kokku.Nüüd ma siis tean ,et Eduard oli Otsa talu peremees ,kes oskas kõiki põllutöid ja kes oskas ka hästi maalida. Kuigi ma ei ole teda kunagi näinud ja ma ei ole teda kunagi kuulnud rääkimas.Tean ma täna temast ühte ja teist. Üks inimene on minu jaoks jällegi elavaks saanud.Seda ei olegi nii vähe !

Eduard Välling oli Ratla küla Otsa talu peremees. Esimese Eesti Vabariigi ajal kuulus Isamaaliitu . Sellest piisas ,et teda peeti uue võimu jaoks ohtlikuks. 22. juuli varahommikul tuldi teda arreteerima . Seljas oli tal üks õhuke särk ja pintsak . Nii ta siis ära viidi , kellegil ei olnud õrna aimu kuhu teda viiakse või kui kauaks tuleb minna . Koju jäänud kolm õde jäid koju murest murtud südametega. Nii nad siis ootasid oma lihast venda, vennast ei olnud mingeid elumärke. Alles kaheksakümndate lõpus nõukogude klasnosti vaimus saadet Saaremaale Otsa tallu kiri. Edgar Välling suri 11.märtsil 1943.aastal Ozjorlaagris ,Taišeti linnas , Irkutski obl. Keegi ei tea siiani mis asjaoludel või mis põhjustel ta suri . Sama saatust kandsid tuhanded eestimaalased . Võibolla tulevik paotab vähekenegi infot sellest mis seal laagris toimus.

http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:kvyvFdpshdQJ:www.okupatsioon.ee/raamat1/alfab/v5.html+Eduard+V%C3%A4lling&cd=8&hl=et&ct=clnk&gl=ee&lr=lang_et&source=www.google.ee