Karl Robert Linna

• sünd:
• PR Võru Saaga EAA.1272.1.141:277 - 1893
• PR 1891 Kooraste: Saaga EAA.1267.1.318:298
• laulatus: 27.08.1927 Võrus Karja tn. 23b Saaga elk.27.0.5:6?223,1414,927,509,0
• PR Võru PR Võru 1903-1929
• Karl-Robert Lina (Linna) mälestused Esimesest maailmasõjast

Tuli kätte 1914. aasta, I maailmasõja aasta, kui isa jäi vallakantseleisse üksi. Minu kõige vanem vend oli juba kolm aastat suurtükiväes kroonut teenimas ja viibis juba sõjaliinil. Teisel vennal oli haigete silmade tõttu „valge pilet“. Temale soovitati minna tööle Peterburi kuhugi vabrikusse, sest nagunii valgepiletimehed tuuakse uuesti komisjoni ette ja leitakse ka neile koht sõjaväes.

Mina lõpetasin 1914. aasta kevadel Võru kreisikooli, mis tol ajal oli ümberristitud kõrgemaks algkooliks, mis võrdus 4 klassi gümnaasiumile, seega omasin teise järgu hariduse. Oktoobris 1914 võeti mind sõjaväkke vastu ja määrati minu kerge kaalu tõttu ratsaväkke ning pidime sõitma Novgorodi kubermangu asuvatesse ratsakaardiväe tagavara diviisi.

Sõda oli kestnud kolm kuud. Lahkumine kodus isa-emaga ja lähemate sugulastega oli küllaltki kurb ja pisaraterohke – tuli ju minna sõtta. Ka Võru puhkpilliorkester, kus ma mängisin, mille koosseis oli sõja tõttu kokkukuivanud üheksale mehele, tuli mind vaksali saatma. Mul endal tuli siis ärasaatmisel omale marsse mängida. Tol ajal oli kombeks, et igale nekrutile kingiti üks hõbe rubla. Neid rublasi kogunes nii palju, et pidin osa paberrahaks ümbervahetama. Peale selle oli kombeks, et igal nekrutil pidi mütsi juures olemas lill. Oktoobri kuus muidugi oli paljudel lill paberist. Võru vaksalis seisis pikk rong, mis oli noori mehi täis, igas kaubavagunis 40 meest. Need mehed läksid kõik jalaväkke. Meid ratsamehi oli Võrumaalt 15 meest ja meile oli reserveeritud eraldi kaubavagun. Õhtu hilja jõudsime Pihkvasse, kus tuli meil teisel hommikul istuda Novgorodi rongile.

Teisel päeval lõuna paiku jõudsime Novgorodi linna, kus meile oli vastas kahehobuveokid, kuhu oma kraami ladusime. Kompida tuli jala voori taga ligi 30 versta Kretševitši kasarmuteni, kuhu jäime ööbima. Magasime paljal põrandal. Igaüks sõi oma leivakotist, sest oli käsk, et igal nekrutil pidi olema kolme päeva moon kaasas. Teisel päeval liikusime edasi ikka Volhovi jõe kallast pidi. Tuli ka üle jõe sõita parvega. Õhtuks jõudsime Muravjovi kasarmutesse. See oli endine suurtükiväe kasarmuteplokk, vene kirikuga keskel. Kasarmutes sisseseatud kahekorruselised magamisnarid, õlgmattidega. Oli juurdeehitatud hobuste talle ja –lahtreid, kuid ühtegi hobust veel ei olnud. Algas igapäevane õppus, rivitrill, mille sees oli ka ratsutamine puuhobustel. Asutati õppekomando, mille lõpetasin hindega väga hea. Eriti tugev olin ma maastikukaardi tundmises ja joonistamises.

Kui olime kolm kuud juba ratsakunsti õppinud ning puuhobustel „sõitnud“ toodi meile esimesed hobused. Need olid väiksed stepihobused, mõned poolmetsikud ja kurjad. Üks kurivaim hammustas mind käest nii valusasti, et pidin paar päeva ambulantsis sidumas käima. Meie kasarmu „tädka“ seletas, kas teie mõtlete, et teile kohe väljaõpetatud ratsahobused antakse – teie rikute ju need kohe ära.

Hiljem meile saadeti siiski Kretšvitsi kasarmutest väljaõpetatud hobused, mis olid palju kõrgemad ja täitsa vagurad, kui senised meie hobused. Ise ma mõtlesin, kas tõesti ma pean jääma lihtsoldatiks, kuna minu mitmed koolivennad on juba lipnikutekooli lõpetanud ja ohvitseri hõbepagunid õlgadel, nagu Eduard Kasvandik ja Artur Künnapuu. Kes siis noortest ei taha hiilata ohvitseri mundriga, eriti tütarlaste ees. Kuid ühel päeval sain ma küllaltki kõva kirja oma sõjaliinil viibivalt vanemalt vennalt, mis oli ühtlasi ka vastus minu poolt talle kirjutatud kirjale. Ta kirjutas: „Mis sa ruttad oma lipnikutekooli minekuga, küll jõuad sina ja ka mina jõuan, kui aeg tuleb. Ära looda, et sind ratsaväe kooli pannakse, seal on ainult aadliseisuste pojad. Praegu on jalaväekooli kursus 3 kuud. Siis pannake lipnikumunder selga ja saad kaks nädalat puhkust, peale selle aja möödumist, kohe sõjaliinile, sest jalaväe ohvitseridest on suur puudus rindel, katsu saada kantseleisse nagu mina.“. Algul olin päris vihane venna peale aga hiljem leppisin tema ettepanekuga.

Mõni sõna oma sõbra ja koolivenna Artur Künnapuu kohta. Ta võeti neli kuud hiljem pärast mind Võru komisjoni poolt tsaari sõjaväkke vastu ja määrati ka ratsaväkke ning ta saabus veebruari kuus 1915. aastal Muravjovi kasarmutesse. Ta oli pikk poiss ja selle tõttu sattus ta I tagavara diviisi, mina aga olin II-es. Arturil oli kerge mind ülesse otsida, sest olime varem kirjavahetuses. Tundsime jällenägemise rõõmu, kuid seda tumestas asjaolu, et Arturit oli tee peal paljaks varastatud, nimelt ta suur kohver, mille oli tal kodust ema poolt suure armastusega kaasa pandud toidukraami: suitsusink, kuiv vorst, konservid ja muu toidukraami ning pesu. Ta palus mind, et ma sellest kodu ei kirjutaks, ilmaaegu teeb kodustele muret. Ütles, et tal on kaasavõetud raha kõik alles ja saab sellega ühtteist toidu, kui ka pesupoolist osta. Rääkisime ka ühiselt lipnikukooli minekust. Ütlesin, et ma veel ei lähe, ühtlasi näitasin temale oma sõjaliinil viibiva vanema venna kirja. Ta seletas, et ta siiski läheb kooli. Sain veel paaril korral temaga kokku ja kui ma kord läksin tema kasarmusse teda külastama, siis öeldi mulle seal, et ta on lipnikute kooli ärasõitnud. See sõit tuli vist tal nii äkki, et ei saanud mind hüvasti jätta. Läksid mitmed kuud kui ühel päeval sain temalt sõjaliinilt kirja. Ta oli ühes jalaväepolgus rooduülemaks, lipniku aukraadis I maailmasõjast saabus ta tervelt kodumaale tagasi, kuid hiljem teenides Eesti I ratsapolgus ohvitserina langes lahingus ja maeti Võru surnuaiale oma perekonna matuseplatsile.

Minu teisel koolivennal, Eduard Kasvandikul läks ka halvasti. Ta oli samuti ühes vene jalaväepolgus rooduülemaks, sai Riia all kuuli paremasse käevarde, mis amputeeriti. Seega oli ka tema sõjakäigul lõpp. Praegu elab Tallinnas Nõmmel pensionärina omas majas. Töötas Krediitpangas, kirjutas vasaku käega suurepäraselt (suri 16. aprillil 1979. aastal 83-aasta vanuses). Kui olime Muravjovi kasarmutes viibinud üldse kaheksa kuud, tuli ühel juunikuu päeval 1915. aastal rindelt II-se ratsakaardiväe diviisilt telegramm, saata kõik noored polkudesse täiendamiseks. Rindel vajati mehi. Olin ulaanipolku määratud, kelle šeffiks oli keisri ema, keisrinna Maria Fedorovna ...

Algas rännak täies varustuses öö läbi kuni jõudsime Nikolajevski raudtee äärde ühte suurde raudteejaama, kus algas sõjavägede vagunitesse laadimine. Igasse kaubavagunisse kaheksa hobust, keskel sadulad, piigid, kaerakott ja heinad, peale selle kaks meest hobuste söötjat-jootjat. Teistele kuuele meestele olid reserveeritud klassivagun. Oma valgepileti vennale, kes töötas sel ajal Malaja-Višera mõisas valitseja abina, saatsin hommiku telegrammi ja ta jõudis mind ülesse otsida pool tundi enne meie ešeloni väljasõitu. Palusin siis teda vanematele kirjutada, sest mine tea, kunas mina saan kirjutada. http://www.rindeleht.ee/foorum/phpBB2/viewtopic.php?f=55&t=10770