Mihhail Suigusaar (1842 - 1916) MP

‹ Back to Suigusaar surname

View Mihhail Suigusaar's complete profile:

  • See if you are related to Mihhail Suigusaar
  • Request to view Mihhail Suigusaar's family tree

Share

Nicknames: "Mihkel"
Birthplace: Võisiku, Kolga-Jaani khk, Viljandimaa
Death: Died in Pärnu
Occupation: õpetaja, tsensor, preester
Managed by: Robert Suigusaar
Last Updated:

About Mihhail Suigusaar

Mihhail Suigusaar Allikas: Vikipeedia

Mihhail Suigusaar (sünninimi Mihkel Suigusaar; 3. veebruar 1842 Võisiku vald – 2. märts 1916 Pärnu) oli eesti õigeusu vaimulik. Sündis luteriusulises perekonnas. Kui perekond astus 1846. aastal õigeusku, sai tema kiriklikuks nimeks Mihhail. Aastatel 1855–1864 õppis Riia Vaimulikus Koolis ja Riia Vaimulikus Seminaris, seejärel jätkas aastatel 1864–1868 õpinguid Moskva Vaimulikus Akadeemias. Lõpetas Vaimuliku Akadeemia usuteaduse kandidaadi kraadiga. Akadeemia lõpetamise järel asus ta 15. augustil 1868 tööle Riia Vaimulikku Seminari, kus töötas eesti keele õpetajana 1879. aastani. Paralleelselt töötas ta aastast 1869 ka eestikeelsete trükiste tsensorina ja aastatel 1878–1879 Riia junkrukooli õpetajana. 1879. aastal viidi üle Pärnu Püha Suurmärter Jekateriina koguduse preestriks. Sellel ametikohal töötas isa Mihhail surmani. Paralleelselt töötas ta 1894. aastani usuõpetuse õpetajana Pärnu koolides. 1881 omistati talle ülempreestri aunimetus. Ta koostas ja toimetas õigeusuliste eestlaste kalendri 1913. aastaks. Samuti tõlkis ta eesti keelde vähemalt kolm vaimulikku teksti: Augustin Eggeri "Noortemeeste Iseloomuharidusest" (1909), Serafim Lade "Lutheri õpetus Kristuse tõevalguses" (1911) ja arhimandriit Illarioni kõne "Edu ja ümbermuutmine" (1915). Aastatel 1900–1916 oli Mihhail Suigusaar ka Pärnu I praostkonna praost. Lisaks tööle vaimuliku ja kooliõpetajana osales isa Mihhail ka aktiivselt ühiskondlikus tegevuses, olles Eesti Aleksandrikooli Pärnu komitee esimees, Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ja Pärnu linnavolikogu liige.

In Memoriam

90 Aastat ülempreester Mihkel Suigusaare surmast

Sergei Seleznjov

Eesti rahvusliku liikumise suurtegelane Mihkel Suigusaar oli Carl Robert Jakobsoni lähim võitluskaaslane ja ustavaim sõber. Mihkel Suigusaar jäi Carl Robert Jakobsonile, ta isamaalistele aadetele ja neist kantud ettevõtmistele lõpuni truuks. Mihkel Suigusaare tsensoriabita ja isiklike suheteta Liivimaa kuberneri Alexander Üxkülliga poleks meil ei Carl Robert Jakobsoni kolme isamaa kõnet, Sakalat, Pärnu lauluseltsi Endla põhikirja kinnitust...ja Carl Robert Jakobsoni kui rahvajuhti ja rahvuskangelast. Suurima kingi Suurmehe lesele ja lastele tegi ta 1885. aastal algatatud üldrahvaliku korjandusega, mis võimaldas Kurgjalt väljaaetuile nende kodu ja Carl Robert Jakobsonile hindamatult kalli Kurgja Linnutaja talu endale tagasi osta. Ülempreester Mihkel Suigusaar oli oma aja autoriteetsemaid inimesi, tema nimi oli laialt tuntud. Eestluse sangarina tegi ta palju rahva kultuuri hüvanguks. 75 aasta sisse mahtus õpetaja, tsensori, seltskonnategelase ja vaimuliku tööd. Tema tööpõld oli lai. Tema elu suurim saavutus ja ühtlasi ka auväärne mälestusmärk on Pärnu linna Issandamuutmise eesti õigeusu kirik. Mihkel (Mihail) Mihkli poeg Suigusaar sündis 11.01/03.02.1842. a Viljandimaal Võisiku vallas Suigu talus. Pärast kohaliku kihelkonnakooli lõpetamist 1853. a astus ta Riia Vaimuliku Kooli ja seejärel Vaimuliku Seminari, mille lõpetas edukalt 1863. a. Seminari parima õpilasena suunati ta õpinguid jätkama Moskva Vaimulikku Akadeemiasse, mille ta lõpetas 1868. a usuteaduse kandidaadina. Järgmine eluperiood seob teda taas Liivimaa kubermangu pealinnaga, kuhu ta  jääb elama 12 aastaks. 1868. a lõpus määrati Suigusaar seminari majandusjuhataja asetäitjaks,1870. a tõlkekomisjoni liikmeks, samal aastal vabanes ta seoses Riia Vaimuliku Kooli ja Seminari lahutamisega majandusjuhataja asetäitja kohusest ja jäi õppejõuks (üldajalugu, vene keel, kirikuslaavi keel, katehhees, eesti keel). Ta töötas ka seminari raamatukogu-korrastajana. 1870–1879. a oli Suigusaar paralleelselt eesti trükikirjanduse tsensor-läbivaataja. R.Tomson kirjutab oma teoses “Ülempreester Mihkel Suigusaar” tsensori-aastatest nõnda: “Nimelt Suigusaare kui tsensori teenus oli see, et 1870. a C. R. Jakobsoni „Kolm isamaa kõnet” päevavalgust said näha, mis Eesti sumbunud poliitika õhku rohkesti värskendas ja ärkamisaja tähtsaks tõukejõuks oli. Pärastpoole mõjus M.Suigusaar palju selleks kaasa, et Jakobson oma „Sakala” käima sai. Liivi kuberneri, parun Üxküll von Guldenstubbega heas vahekorras olles, toetas Suigusaar kõigest väest Jakobsoni leheloa saamist, milleks ta ise ka palvekirja kokku seadis. Ja kui „Sakala”käima sai, oli Suigusaare käsi ikka temaga: ta laskis läbi, mis vähegi võis.” Ennast nimetas Suigusaar ise kui „kitsa värava vahiks”. 14. 10. 1879. pühitseti ta preestriks ja määrati Pärnu Katariina kiriku eestseisjaks. Ka Pärnus edendas ta Eesti elu ja kuni kõrge eani võttis ta agaralt osa kohalikust seltsielust. Aastail 1879–1884 ja 1885–1888 oli ta selleaegse Pärnu Põllumeesteseltsi tegevliige ja pärast Jakobsoni surma 1882. a seltsi esimees. Nagu näeme, on ülempreestri elukäik läbinisti põimunud C. R. Jakobsoni tegevusega. Ka pärast rahvajuhi surma oli Suigusaare seltskonnategevus tihedalt seotud ärkamisaja suurkujuga. Suigusaar uskus, et talupoja murdmatus seisneb selle ammutamatus jõus, ta nägi eesti talupoega harituna nii ilmaliku kui ka vaimse koolituse kaudu. Olles ise pärit talupidaja perest, mõistis Suigusaar lihtpõllumeeste muresid ja soove, maamuld ei olnud tema jaoks kunagi võõras. R. Tomson märgib järgmist: „Tema eesvõttel ostis nimetatud selts omale suure maatükki ja ehitas endise väikese vana maja asemele 1885. a kena uue maja. Selle maja õnnistamisel 1885. a 10. nov. kutsus Suigusaar suguvendi ja õdesid üles C. R. Jakobsoni Kurgja talukohta võlgade alt päästma ning tema pärijatele tagasi lunastama. Ta tähendas, kord olla Jakobson ütelnud: „Kui Kurgja talukoht peaks minu pärijate käest võõrastele minema, siis tahaks ennast hauas ümber pöörata!” Ja asi leidis nii Suigusaare kui ka teiste selleaegsete paremate Eesti poegade toetusel osavõtmist. Kurgja talukoht lunastati Jakobsoni pärijatele igaveseks päranduseks tagasi. Suigusaare käes oli ka Eesti Aleksandrikooli Pärnu komitee peatoimetus, ta oli karskusseltsi „Valgus” auliige. 1881. a ülendati Suigusaar ülempreestriks. 1899. aastast määrati ta Pärnumaa I ringkonna praostiks, 1894. aastast oli ta Pärnu Linnavalitsuse saadik ja 25 aasta vältel õpetaja Pärnu gümnaasiumites. Tema suurim elutöö oli linna eesti õigeusu kiriku rajamine, ta tegi suuri pingutusi ja töötas väsimatult Issandamuutmise kiriku ehitamise heaks. Auväärne ülempreester olevat selle kohta öelnud nõnda: „Ei tahaks enne surra, kui on saanud eestlased Pärnus endale ise oma Jumalakoja.” Rahakogumiseks tehti üleriigiline korjandus. Rahakogumise kohta säilinud raamatud on praegu Rootsis Göteborgis Irene Aleksenderseni valduses, Mihkel Suigusaar oli tema vaarisa. Esimene maailmasõda tõi Suigusaare ellu rohkesti muresid, 1914. a sai rindel surma tema noorem poeg. 1915. a augustikuu sõjasündmused sundisid auväärses eas ülempreestri linnast lahkuma. Sakslased ründasid mere poolt mürskudega. Et päästa kirikuvara, tuli tal rongiga lahkuda Tallinnasse. Õhtusel ajal teekonda alustades ei leidnud ta enam kinniseid vaguneid ning pidi leppima lahtise platvormiga. Kirikuvara sai päästetud, kuid tervisele andis öine sõit paratamatu hoobi. Viieks kuuks jäi preester voodisse. Kuid isegi siis, kui ta ei olnud võimeline teenima, andis ta vaimulikele juhtnööre, jagas korraldusi ja õnnistusi. „Oo… Jumal...,” need oli ta viimased emakeelsed sõnad.  Isa Suigusaar suri 18. veebruaril 1916. aastal. Tema elutöö ja mälestus jäid püsima eestlaste südames ja meeles. Kahtlemata on tema suurim töö ja mälestusmärk Pärnu linna eesti õigeusu kirik. Tal oli sügav armastus oma rahva vastu, ta nägi eestlast eeskät kui haritud ja täisväärset inimest, kes jääb alati truuks oma maale ja juurtele. Kümme aastat pärast Suigusaare surma valmis tema kalmu jaoks nägus sinisest raudkivist mälestussammas. Samba valmimiseks korraldati üleriigiline rahakorjandus. Samba pühitsemise viis läbi metropoliit Aleksander. Suigusaarele kuulus väike maja vana turu taga Hõbe tänaval. Pärast ülempreestri surma kolisid majja tema tütred Lidia Tshaikovskaja ja Aleksandra Aleksandrova. Hiljem taheti õdesid vanadekodusse saata ning trööstitu saatuse vältimiseks kutsusid nad Pärnusse Jakob Suigusaare abikaasaga, Jakobile oli Mihkel vanaonu. Vanematega tuli 1965. aastal Pärnusse ka viieaastane poeg Aarne. Hõbe tänava maja oli tollal lammutamisele määratud. Aarne Suigusaar mäletab, et esimesel sealveedetud talvel vedas pere pööningult kolm koormat lund, sest endisaegset kivikatusest oli vaid mälestus. Kuid õnneks jäeti Hõbe  siiski lammutamata. Göteborgis elav Irene Aleksandersen, kes pikki aastaid ei julgenud sugulastega suhelda, elab innukalt kaasa ja toetab iga ettevõtmist, mis on seotud M. Suigusaare pärandi säilitamisega ja algatas majale mälestustahvli paigutamise ning 1992. a 2. veebruaril, Mihkel Suigusaare 150. sünnipäeval, saigi ärkamisaegse kultuuritegelase kodu tagasihoidliku tähistuse. Igavene mälestus...

view all

Mihhail Suigusaar's Timeline

1842
February 3, 1842
Võisiku, Kolga-Jaani khk, Viljandimaa
1877
April 12, 1877
Age 35
Riia
1885
1885
Age 42
1899
1899
Age 56
1916
March 2, 1916
Age 74
Pärnu
????
????
????
Pärnu Vana kalmistu