Peeter Kolts

Pärnu maleva kompaniipealik kolonelleitnant Peeter Kolts (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 20.04.1942)

PEETER ANTONI p. KOLTS, VR II/3, LKO 3. järk, alampolkovnik (1920), kolonelleitnant (1922).

Sündis 26. (vkj. 14.) märtsil 1886 Võisiku vallas Leie külas Uia talu omaniku peres. Abiellus 18. juunil 1922 Pärnu Issandamuutmise apostliku õigeusu kirikus Elli-Helene Lombakiga (1897–1978). Sündis poeg Kalju-Kalev (1924).

Omandas hariduse Leie külakoolis, Kolga-Jaani kihelkonnakoolis (1890–1901), Tartu Õpetajate Seminaris (1901–1905) ja Peterburi Õpetajate Instituudis (1908–1911). Sõjalise hariduse sai Oranienbaumi lipnikekoolis (1914–1915).

Töötas õpetajana Karulas ja Jõhvis 1906–1908 ning Lätimaal Lubanis 1911–1914. Mobiliseeriti juulis 1914 reamehena ning määrati teenima 3. Tagavarapataljoni. Oktoobrist 1914 läkitati Oranienbaumi lipnikekooli, mille lõpetas jaanuaris 1915. Seejärel saadeti lipnikuna 152. Tagavarapataljoni. Võttis alates veebruarist 1915 osa lahingutest Saksa vägede vastu 313. Balaðovi jalaväepolgu ridades. Sai 20. augustil 1915 lahingus Friedrichstadti all paremast küljest põrutada. Pälvis sõjalise vapruse eest Anna 4. järgu ja Stanislavi 3. järgu ordeni. Juunist 1915 ülendati alamleitnandiks ja novembrist leitnandiks. Oktoobrist 1916 teenis 487. Bobrovi jalaväepolgus, mille koosseisus osales lahingutegevuses Austria-Ungari ja Bulgaaria vägede vastu Karpaatides ning Lõuarindel. Alates novembrist 1917 kuni sõjaväest vabastamiseni jaanuaris 1918 teenis 248. Tagavarapolgus.

Töötas järgnevalt Pärnu ühisreaalgümnaasiumi õpetajana, kuni Vabadussõja algul mobiliseeriti. Määrati teenistusse Pärnu Kaitsepataljoni. 4. veebruarist 1919 nimetati selle 2. roodu ülemaks. Sama aasta mais formeeriti väeosa ümber 9. Jalaväepolguks. 1919. aasta maist selle 7. roodu ülem. Veel sama kuu lõpul ülendati ta alamkapteniks ning alates 28. juunist 1919 määrati III pataljoni ülemaks. Jaanuaris 1920 ülendati kapteniks ning sama aasta aprillis alampolkovnikuks. Lahkus sõjaväeteenistusest aprillis 1920. Võttis roodu- ja pataljoniülemana osa arvukatest lahingutest Punaarmee ja Landeswehr’i vastu Lõuna-Eestis, Põhja-Lätis ja Viru rindel. Novembris 1922 nimetati senine alampolkovniku auaste ümber kolonelleitnandiks.

Kolonelleitnant Peeter Kolts pälvis 1925. aastal Vabadussõjas ülesnäidatud sõjalise vapruse eest Vabaduse Risti II liigi 3. järgu, tasuta maa normaaltalu suuruses, 50 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärgi. Lõunanaabrid autasustasid teda Läti riikliku iseseisvuse kaitsmisel osutatud sõjaliste teenete eest Läti Karutapja 3. järgu, Läti Vabadussõja Mälestusmärgi ning Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedaliga. Autasuks määratud normaaltalust ta loobus ning võttis selle asemel 100 000 marka, mis maksti välja 1927. aastal.

Asus taas Pärnu, kus töötas aastatel 1920–1930 ühisgümnaasiumi õpetajana ja oli ühtlasi 1925–1930 kooli juhataja abi. Olnud ka Pärnu linna tööstuskooli juhataja. Alates 1931. aastast kuni juunini 1941 Pärnu 3. algkooli juhataja.

Osales aktiivselt ühiskondlikus elus. Oli alates jaanuarist 1925 juhtivalt tegev Kaitseliidu Pärnu Malevas, algul õppekompanii pealik, siis 3. kompanii ja viimaks 1. kompanii pealik. Sai 1939. aastal Kotkaristi 5. klassi just teenete eest Kaitseliidus. Kuulus Eesti Vabadussõjalaste Liidu Pärnu osakonna revisjonikomisjoni ning kandideeris 1934. aasta algul Pärnu Linnavolikokku vabadussõjalaste nimekirjas. Tegutses 1934. aastast Pärnu Garnisoni Ohvitseride Kogu Tagavaraohvitseride Sektsiooni esimehena, Seltsi 9. Jalaväe Polk sekretärina ning VRVÜ Pärnu osakonna ja Pärnu Eesti Klubi juhatuse liikmena, kuulus Pärnu Õpetajate Ühingusse jne.

Arreteeriti Pärnus 14. juunil 1941 ning viidi Venemaale ja paigutati Sosva asulas paiknevasse Sevurallagi. Mõisteti 1942. aasta märtsis SARK-i Erinõupidamise otsusega osalemise eest kontrrevolutsioonilistes organisatsioonides surma.

Peeter Kolts lasti maha 20. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Serovski rajoonis Sosva asulas Sevurallagis. Matmispaik teadmata. Rehabiliteeriti Eesti NSV Prokuratuuri otsusega 1989. aasta juulis.

Abikaasa Elli ja poeg Kalju Kolts küüditati 14. juunil 1941 Tomski oblastisse Krivoðeino rajooni, kust nad pääsesid tagasi Eestisse alles 1958. aastal.

Mälestuskivile, mis avati 20. mail 1993 Pärnus 3. algkooli meenutuseks, raiuti ka endise koolijuhi Peeter Koltsi nimi.

EAÕK Kolga-Jaani (Lalsi) koguduse sünnikanne nr. 13/1886; EAÕK Pärnu Issandamuutmise koguduse laulatuse kanne nr. 18/1922; EELK Pärnu Eliisabeti koguduse 2. pihtkonna personaalraamat 1:91; ERA F.495.N.3.S.297.L.53; ERA F.495.N.13.S.19.L.104; ERA F.552.N.1.S.149.L.67–72; ERA F.989.N.1.S.2880; ERAF. F.130.S.8717; TÕS 1929:316; EVK 1935:158; PTB 1937:88; EOS 1998:89; Piir 9:64, 110; poeg Kalju Koltsi andmed (veebr. 2003).

http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?id=136&op=body

• Vabadussõjast osavõtnud ja teenetemärke omanud ...; ERA.2124.2.576
• http://www.lkok.com/detail1.asp?ID=1834
• Võisiku vallavalitsusValla nimejuhataja; EAA.1073.1.255; 1905-1907