Signe Tiedemann

http://virupraostkond.eu/kogudused/kasmu-kogudus/kabel-ja-kalmistu/

1929 lõpetas Tallinna linna tütarlaste kommertsgümnaasiumi (5b klass: Aino Bamberg-Jõekallas, Amanda Einling, Margarete Einstruk-Kallas, Alice Elend-Leesmann, Hildegard Freiberg-Jõgise, Benita Gutman, Alice Kerjestik-Proos,Helmi Kitter-Kevend, Ellen Klementjev-Kikas, Helma Korkensohn-Kendra, Erika Kraman, Herma Kreek, Ellen Luht (Lucht), Marta Madison (Maddisson), Benita Metting, Benita Murr, Eha Mutso-Ojamaa, Hermine Mäeots, Aurelie Männard, Johanna Nipper, Leida Norden, Herta Ots-Keldusild, Helmi Paulman, Linda Praks, Elfriede Pern (Ene Pärn), Laura Päärt, Aliide Reinstein, Renate Reits, Lydia Roots, Ella Saar-Kuusk, Linda Sander-Eigo, Salme Sooman-Kaljo, Aleksandra Stepanov, Signe Tiideman, Aino Tikk, Aino Triipus-Riipus-Ripus (cum laude), Elga Vain, Lunda Valdman) - Päewaleht, nr. 151, 8 juuni 1929, lk 4, Saaga TLA.220.1.144:155

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uudisleht19350822.1.7 : Uudisleht, nr. 129, 22 august 1935 :

Üks õdedest on lahkunud... Signe Tiedemanni wiimiselt teelt. Pildil wasakul kadunu leinaw õde, paremal kadunu kaaswõitlejannad, korp! Filiae Patriae liikmed, kandmas kirstu. 20. skp. kell 3 p. l. sängitati Käsmu kalmistul maamulda Käsmu laewaäri direktori O. Tiedemann! tütar S i g n e. Kadunu kuulus korp! Filiae Patriae liikmeskonda. Nukker ilm. Päike wõitleb mustendavate wihmapilwedega, püüab saata elustawaid kiiri hilissuwe närbuwasse loodusesse. Juba helendwadki Nõmme männikualused rõõmsalt, ent samas piserdab wihma. Päikesepaiste ja wihm segi. Taewas tahaks naeratada, ent nutab siiski. Woidu tänawal nr. 6 upub kollane suwemaja mändide rohelusesse. Saabub autosid — kümme, tosin, weel rohkemgi. Kuuseokstega kaunistatud weoauto jääb peatuma suwemaja wärawasse. Wabaduse puiesteelt algaw kuuseokste waip kõneleb, miks selles waikses tänawas on täna niipalju liiklemist, miks koguneb siia niipalju rahwast. „Miks surm wõtab nii noori," kahetseb wanaeideke musta wihmawarju alt. „Rikas laps pealegi, oleks wõinud ju muretult elada." - „Las ma lähen ..." kostab suwemajast. Aias liigub noori tütarlapsi. Kantakse lilli, pärgi. Roheline weoauto kohendab ennast paigale. Aeglasel sammul wäljub aiawärawast naisüliõpilaste nelik. Tõsiselt astub ees leinalooritatud wärwitekliga neiu, järgneb tütarlaps korp! Filiae Patriae lipuga, kaks neiut assisteeriwad lipukandjale. Nukker on täna wärwiküllane ja rõõmus konwendilipp. Ta wärwid ei saa helendada, ta ei saa tuules wabalt lehwida — must loor ei luba. Läbi päikesepaiste piserdab wihma. Rõõmsal noorusel on täna kurb päew, on täita kurb kohustus — saata oma waralahkunud kaasõde wiimsele teekonnale. Juba liigubki mändide wahel walge kirst, mähituna walge-punane-rohelisesse kangasse. Samawärwiline müts on asetatud kirstu kaanele. Rõõmsad wärwid, kui ainult nende all ei peituks nii wäga paljude, isa, õe, sugulaste, sõprade suure kurbuse põhjus. Kuus tütarlast kannawad oma kaasõe kirstu. Nende haprad kehad nõtkuwad kirstu raskuse all. Kuid see ei heiduta neid. Ncvd wõtaksid oma õlule wist küll tuhatkordselt suurema raskuse, kui sellega suudaksid tagasi anda oma kallile sõbratarile elu. Rohelise auto kõrwale riwistuwad korporatsiooni lipp ja pärjad Filiae Patriae wilistlaskogult, konwendilt, Eesti Korporatsioonide Liidult ja paljudelt teis telt. Palju, palju lilli on toodud lahkunule wiimseks kingiks. Tütre kirstu taga sammub wanahärra O. Tiedemann. Muidu nii teowoimas ja energiline Käsmu laewaomanikkude suuräri peajuhataja on täna wäga rõhutud, kurb ja enesesse süwenenud. Pole kerge matta oma last, kellele rajatud niipalju lootusi, kelle rõõmudele ja muredele on palju aastaid kaasa elatud. Lahkunu sihwakas, helepäine õde toetub wäsinult isa käewarrele. Palju uneta öid on ta weetnud oma õe põetamisel, ent saatus tahtis, et tema suur waew tasuti weel suurema mure ja leinaga. Trikolooriga kaetud kirst asetatakse rohelisele weoautole. Samasse pannakse pärjad, lilled. Üks tütarlaps toob walge risti. Signe Tiedemann — seletab lugeda musta kirja. Kõik on walmis ärasõiduks. Saatma tulnud wilistlased ja wanemad kaaswõitlejad ütlewad wiimseid lohutussõnu kadunu omaksetele. Korporatsiooni lipp ees hakkab liikuma autode pikk karawan. Kaua waatawad mahajääjad lahkujaile järgi. Nii mõnegi silma weereb leinapisar. „Ta oli mulle wõõras, ma pole nainudki teda iial, aga mul on nii kahju noorest inimesest, kes oleks ometi pidanud weel kaua elama," nutab wanaeideke musta wihmawarju alt. Käsmu kalmistul ootab Signe Tiedemanni juba awatud haud. Wiimsed palwesõnad, järelhüüded, weel palju kuumi pisaraid noorte tütarlaste silmist ja wastkerkinud kalm mattub närbuwate lillede alla. ,,Üks õdedest on lahkunud silt maailmast..." laulawad korporatsiooni kaaslased ja Signe Tiedemann jääb magama igawest und. Päike ei paista enam. Temagi matab enese pilweloori ja leinab, leinab üht noort elu, kes oli alati päikese sõber.

• https://www.ra.ee/apps/andmed/index.php/matrikkel/view?id=10196&_xr...