Albert Pullerits

Albert Pullerits (19. jaanuar 1892, (teistel andmetel 20. jaanuar[1]) Viljandimaa – 18. oktoober 1967 Sennestadt) oli eesti statistik, Riigi Statistika Keskbüroo direktor. https://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Pullerits

Albert Pullerits sündis Viljandimaal Holstre vallas Puide talus, tema isa oli Pulleritsu algkooli juhataja. Keskhariduse omandas ta Pärnu gümnaasiumis, misjärel õppis 1911–1915 Peterburi Põllumajandusinstituudi kõrgematel põllumajanduskursustel. 1915–1917 teenis ta sõjaväes ning seejärel töötas mitmel ametikohal Kubanimaal. 1921 rahuldati Pulleritsu opteerumispalve ning jaanuaris jõudis ta koos perega Eestisse.

1. märtsil 1921 sai Albert Pulleritsust Eesti Vabariigi Statistika Keskbüroo juhataja kohusetäitja, alates 25. augustist juhataja. 7. septembril 1927 nimetati juhataja ümber direktoriks.

Pulleritsu juhtimisel koondati seni eri asutuste tehtud statistika ühe riikliku statistikaasutuse alla, kes hakkas seda kas ise koostama või – riigi seisukohalt vähemtähtsate andmete korral – valvas teistes asutustes tehtavate statistikatööde järele.

1922. aastal alustas Pulleritsu algatusel ilmumist kuukiri Eesti Statistika. 1939. aastani avaldati 10–12 numbrit aastas (1926. aastal erandina 16 numbrit), 1940. aastal 6, 1942. aastal 10 ning 1943. aastal 5 numbrit. Uuesti ilmus kuukiri alles aastatel 1992–2008 (2009 muudeti see kvartalikirjaks). 1925 ja 1928 ilmus ka kolm statistilist albumit. Algul kirjutas Pullerits ka ise artikleid, hiljem piirdus ta Eestit tutvustavate raamatute toimetamise ja korraldustööga.

1926 sai Albert Pullerits esimese eestlasena Rahvusvahelise Statistika Instituudi (International Statistical Institute) liikmeks. 1928 valiti ta Ungari Statistika Seltsi auliikmeks, 1932 Rahvusvahelise Administratiivteaduste Instituudi liikmeks ja 1936 Ameerika Ökonomeetria Seltsi liikmeks.

Pullerits inspireeris ka Konjunktuuriinstituudi loomist. 1930 kinnitati ta Põllumajandusliku Konjunktuurbüroo juhatuse esimeheks. 1930–1934 oli Pullerits konjunktuurbüroo seeria Põllumajandusturg vastutav toimetaja. 30. mail 1934 määrati ta Konjunktuurinstituudi direktoriks[2].

14. augustil 1932 kaotas Albert Pullerits jahiõnnetusel parema käe [3].

Albert Pullerits töötas Riigi Statistika Keskbüroo direktorina, kuni nõukogude võim selle sulges. 21. septembrist 20. novembrini 1941 oli ta Tallinna Statistikabüroo direktor ning 1. septembrist 1941 kuni 1944. aasta septembrini Eesti Statistika Valitsuse direktor.

1944 põgenes Pullerits koos abikaasaga Saksamaale, kus juba elas nende tütar oma perega. Aastail 1956–1958 oli ta Eesti Ühiskonna Saksa Liiduvabariigis esimees[4]. Tema naine kolis koos tütre perega USA-sse, Pullerits ise jäi aga Saksamaale, kus suri 1967. aastal. Ta on maetud Sennestadti sõjapõgenike kalmistule, täpne hauakoht on teadmata. Artikkel Albert Pullerits Vikipeedias:https://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Pullerits

• Albert Pullerits Statistikaameti kodulehel:http://www.stat.ee/albert-pullerits

Ta tuli Esimesest maailmasõjast tagasi, naine kaasas.Ludmilla oli aadlisoost poolatar ning oli lõpetanud Smolnõi Instituudi Peterburis. Ta oli süsimustade lokkis juustega ja välkuvate pruunide silmadega, tõmmu ja habras. Tema välimuses oli midagi mustlaslikku ja ta väitis, et mustlased ise ka olevat pidanud teda oma rahvuskaaslaseks. Kuna prantsuse keel oli tal olnud kasvuajal koduseks keeleks, valdas ta seda võrdselt vene keelega. Ta õppis ära ka eesti keele ja rääkis seda hästi.

Albert elas vähe aega Puidel, siis aga kolis ta Tallinna. Kuni Eesti Vabariigi riigikorra muutmiseni oli ta Riikliku Statistika Keskbüroo direktor. Perekond elas Toompeal Statistika Keskbüroo hoones, kus ametiruumide peal oli kaks korterit - direktori ja tema abi jaoks. Toad Alberti korteris olid väga kõrged ja avarad. Aknad meetripaksustes müürides olid Snelli tiigi poole. Millegipärast ei olnud toad korteris ühes tasapinnas - ikka tuli toast tuppa minnes astuda kas aste kõrgemale või madalamale.

Albert ja eriti Ludmilla (või Lucie nagu teda prantsusepäraselt kutsuti) olid väga seltskondlikud ning nende jour fixe'idel kohtuti huvitavate inimestega. Olles kirglikud bridžimängijad, korraldasid nad sageli bridžiõhtuid ja võtsid osa ka bridžiturniiridest.

Pärast isa surma jäi Puide talu Albertile, kes andis selle rendile ning ehtias endale vana taluhone juurde teise, kasutades seda suvituskohana. Rentnik-pooleteramees elas oma perega vanas hoones. Albert rajas maja juurde 300 noore viljapuuga aia, kus leidus õunapuid kõigist Eestis kasvavatest sortidest. Paraku hävis suurem osa puid 1939./1940.a talvepakases ilma täide kandmisikka jõudmata.

Albert oli kirglik jahimees. Kord jahil üle aia ronides päästis ta püssi kogemata nii õnnetult lahti, et kuul läbis ta parema peopesa. Vigastus oli nii suur, et sõrmed ei saanudki täi liikuvust tagasi ja Albert harjutas ennast ümber vasakukäeliseks. 1944. a. läksid Albert ja Lucie Saksamaale, kus Albert 1979. a. ka suri. Pulleritsude suguvõsa kroonika, lk 29-30, koostaja Selma Nurm

Toronto ajalehes "Võitleja" rubriigis "Juubilare: Albert Pullerits 65 koos portreega: http://dea.nlib.ee/JQ/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=k...

Isikutunnistus fotodega: Saaga ERA.957.16.2a:4696?97,90,1890,2696,0

Paistu koguduse meetrikaraamat 1892: Saaga EAA.1286.1.315:3?27,368,1193,569,0