Alfred Johannes Sild

Alfred Sild sündis 31. märtsil 1922. aastal Valgamaal Leebiku vallas Soka talus. Tema isa Hermann oli kohaliku Kaitseliidu liige. Alfredi koolitee algas Pikasilla algkoolis ning jätkus Tõrva progümnaasiumis ja keskkoolis, mille ta lõpetas 1941. aastal.

Juba keskkoolipäevil, aastatel 1939 – 1940 kuulus Alfred Sild Kaitseliidu Valgamaa maleva Helme malevkonna Tõrva õppurrühma koosseisu.

Teise maailmasõja päevil teenis Sild alates 6. juulist 1941. aastast kohalikus omakaitseüksuses ja võttis osa lahingutest Tartu lähistel. Septembris 1941 astus ta ühes koolivennaga Viljandi 38. kaitsepataljoni ridadesse, mis suunati 1942. aastal Idarindele Novgorodi-Luuga piirkonda tagalajulgestusteenistusse.

Oktoobris 1942 pääses Alfred Sild värbamiskomisjoni valikul Eesti Leegioni. Saanud väljaõppe Poolas Debicas Heidelaagris, suunati pataljon 1943. aasta aprillis Ukrainasse. Relva-SS diviisi „Wiking“ koosseisu allutatud pataljon „Narva“ jätkas õppusi rinde tagalas Harkovi lähistel.

Rinde taandumist katvates tõkestuslahingutes sai Alfred kergelt haavata, kuid jäi allohvitseri ja rühmavanemana rivisse. Teda autasustati teenete eest lisaks varem saadud Idamedalile Rünnakumärgi ja Raudristi II klassiga. 1943. aasta detsembris sai Alfred Sild suunamise Saksamaale Bad-Tölzi SS-ohvitseride kooli.

Selle lõpetamise järel septembris 1944 lähetati ta Neuhammerisse 20. Eesti Diviisi käsutusse 45. rügemendi väljaõpperühma ülemaks. Hiljem kompaniiülemaks. Selleks ajaks oli ta juba välja teeninud Raudristi I klassi.

Pärast „kotti“ jäämist ja sellest välja murdmist taanduti tagavarapositsioonidele. Siis aga teatati, et üksused saadetakse laiali ja iga mees püüdku Läände jõuda.

Enamikel, sealhulgas ka Alfred Sillal tuli läbida nn „Tšehhi põrgu“. Seal pandi ta isegi rivisse kogupaugu ootele, kuid õnnelik juhus päästis ja ta anti venelastele üle. Järgnesid piinarikkad aastad vangilaagris. Kuid Alfred Sild elas need vintsutused üle. Ta jäi ellu.

Kodumaale naasnuna lõpetas Alfred kaugõppes ehitustehnikumi ja töötas ligemale 35 aastat Valga Kolhooside Ehituskontoris töödejuhatajana.

1992. aastal kutsuti leitnant Alfred Sild tööle taasloodud Kaitseliidu Valgamaa maleva väljaõppe intruktoriks. Vanuse tõttu vabastati ta sellelt ametipostilt alles 1995. aastal.

Juba 1991. aastal moodustas ta Valgamaa Vabadusvõitlejate Ühenduse, mille esimeheks oli ta elu lõpuni. Lisaks kuulus ta veel pataljon „Narva“ veteranide klubi „Wiking-Narva“ juhatusse.

Alfred Sild on Kotkaristi IV klassi kavaler ning Valgamaa maleva auliige. Tal on kuus lahinguliste teenete medalit, seitse teeneteristi ja neli väeosade mälestusmedalit.

Mälestus vaprast Eestimaa pojast ning väsimatust Eesti riigi ja rahva vabaduse eest võitlejast Alfred Sillast ei unune iialgi. http://www.kaitseliit.ee/et/in-memoriam-alfred-sild-31.03.1922-18.0...

Helme Personaalraamat X. N - V; EAA.1296.1.425; 1891-1940 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1296.1.425:172?2796,1188,100...

Alfred Sild sündis 31. märtsil 1922. aastal Valgamaal Leebiku vallas Soka talus. Tema isa Hermann oli kohaliku Kaitseliidu liige. Alfredi koolitee algas Pikasilla algkoolis ning jätkus Tõrva progümnaasiumis ja keskkoolis, mille ta lõpetas 1941. aastal.

Juba keskkoolipäevil, aastatel 1939 – 1940 kuulus Alfred Sild Kaitseliidu Valgamaa maleva Helme malevkonna Tõrva õppurrühma koosseisu.

Teise maailmasõja päevil teenis Sild alates 6. juulist 1941. aastast kohalikus omakaitseüksuses ja võttis osa lahingutest Tartu lähistel. Septembris 1941 astus ta ühes koolivennaga Viljandi 38. kaitsepataljoni ridadesse, mis suunati 1942. aastal Idarindele Novgorodi-Luuga piirkonda tagalajulgestusteenistusse.

Oktoobris 1942 pääses Alfred Sild värbamiskomisjoni valikul Eesti Leegioni. Saanud väljaõppe Poolas Debicas Heidelaagris, suunati pataljon 1943. aasta aprillis Ukrainasse. Relva-SS diviisi „Wiking“ koosseisu allutatud pataljon „Narva“ jätkas õppusi rinde tagalas Harkovi lähistel.

Rinde taandumist katvates tõkestuslahingutes sai Alfred kergelt haavata, kuid jäi allohvitseri ja rühmavanemana rivisse. Teda autasustati teenete eest lisaks varem saadud Idamedalile Rünnakumärgi ja Raudristi II klassiga. 1943. aasta detsembris sai Alfred Sild suunamise Saksamaale Bad-Tölzi SS-ohvitseride kooli.

Selle lõpetamise järel septembris 1944 lähetati ta Neuhammerisse 20. Eesti Diviisi käsutusse 45. rügemendi väljaõpperühma ülemaks. Hiljem kompaniiülemaks. Selleks ajaks oli ta juba välja teeninud Raudristi I klassi.

Pärast „kotti“ jäämist ja sellest välja murdmist taanduti tagavarapositsioonidele. Siis aga teatati, et üksused saadetakse laiali ja iga mees püüdku Läände jõuda.

Enamikel, sealhulgas ka Alfred Sillal tuli läbida nn „Tšehhi põrgu“. Seal pandi ta isegi rivisse kogupaugu ootele, kuid õnnelik juhus päästis ja ta anti venelastele üle. Järgnesid piinarikkad aastad vangilaagris. Kuid Alfred Sild elas need vintsutused üle. Ta jäi ellu.

Kodumaale naasnuna lõpetas Alfred kaugõppes ehitustehnikumi ja töötas ligemale 35 aastat Valga Kolhooside Ehituskontoris töödejuhatajana.

1992. aastal kutsuti leitnant Alfred Sild tööle taasloodud Kaitseliidu Valgamaa maleva väljaõppe intruktoriks. Vanuse tõttu vabastati ta sellelt ametipostilt alles 1995. aastal.

Juba 1991. aastal moodustas ta Valgamaa Vabadusvõitlejate Ühenduse, mille esimeheks oli ta elu lõpuni. Lisaks kuulus ta veel pataljon „Narva“ veteranide klubi „Wiking-Narva“ juhatusse.

Alfred Sild on Kotkaristi IV klassi kavaler ning Valgamaa maleva auliige. Tal on kuus lahinguliste teenete medalit, seitse teeneteristi ja neli väeosade mälestusmedalit.