Alma Ast

• https://et.wikipedia.org/wiki/Alma_Ast
• http://www.ra.ee/apps/andmed/index.php/matrikkel/view?id=3993 - Alma Ast (a-ni 12 Anni, hiljem ka Ast-Ani) 12-32 Karl Ast-Rumori abikaasa. A-st 26 naha- ja suguhaiguste arst ning uroloog Tln-s: 26-40 naha- ja suguhaiguste haigla (3. haigla) arst ja ordinaator, a-st 26 Eesti Arstide Seltsi tervishoiunõuandla abielunõustaja. A-st 44 naha- ja suguhaiguste arst Tln-s ja Keilas, hiljem töötas Vabariiklikus Vereülekande Jaamas. Oli Eesti Lastesõprade Ühingu abiesinaine. 19-20 AK liige.
• https://et.wikipedia.org/wiki/Asutav_Kogu
• https://www.riigikogu.ee/tutvustus-ja-ajalugu/riigikogu-ajalugu/asu...
• http://www.voru.ee/asutava-kogu-liikmed
• https://www.njuzz.ee/article/223741427/revolutsionaar-alma-ast-ani-...
• https://sobranna.elu24.ee/6823878/hinnatud-arst-alma-ast-ani-kaotas...
• https://www.ester.ee/search~S1*est?/aAst-Ani+Alma/aast+ani+alma/-3%...
• https://nlib-ee-primo.hosted.exlibrisgroup.com/primo-explore/search...

??? Alma Ast-Ani (Anni) 12.12.1884 Kaavere v., Viljandimaa – 30.10.1958 Tallinn Arst

EESTI ASUTAV KOGU (23.04.1919 – 20.12.1920) Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei Asendusliige (alates 28. maist 1920)

Arst Alma Ast-Ani noorus oli samuti seotud 1905. aasta revolutsiooniga nagu tema nimekaimul Alma Ostra-Oinaselgi, kuid Ani jäi oma pinginaabri varju. Seadusandlikus kogus jõudis ta olla lühikest aega.

Elulugu

Alma Ani (alates 1912 Ast-Ani) sündis Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas Kaavere vallas taluperemehe tütrena. Ta õppis kaks aastat Tartus A. Grassi tütarlastekoolis, edasi 1901. aastast Tartu A. S. Puškini Tütarlastegümnaasiumis, kus lõpetas gümnaasiumi 7 klassi ja sooritas 1905. aastal 8. klassi eksamid meesgümnaasiumi juures. 1902–1903 tegutses ta koos Alma Ostraga gümnaasiumi juures salajases radikaal-rahvuslikus ringis. Ring andis välja eestikeelset käsikirjalist ajakirja “Koit”, millele ta tegi kaastööd. Ta käis ka Vene sotsiaaldemokraatliku partei Tartu osakonna kõneõhtutel. “Postimehes” avaldatud artikliteseeria vallandatud nn “pruunseelikute” afäär puudutas ka Alma Ast-Anit. 1905. aastal võttis ta osa paarist demonstratsioonist, arreteeriti, kuid vabastati protokolli koostamata. Hiljem arreteeriti ta juba poliitilise tegevuse pärast, kuna aeti segamini Alma Ostraga, kellele ta oli Riiga sõitmiseks oma õpilaspileti laenanud. Pärast tsaar Nikolai II 17. oktoobri manifesti “Riigikorra täiustamisest” avaldamist vabanes ta vangist. Sama aasta detsembris vangistati ja lasti hiljem maha Alma Ast-Ani vend. Alma kavatses kätte maksta, sõitis lühikeseks ajaks Peterburi ning tuli 1906. aasta jaanuaris Tallinna riiete alla peidetud lõhkepadrunite vööga, mis olid mõeldud võitlusgrupile. Alma elas sel ajal valepassiga, 1906. aasta märtsis ta arreteeriti, kuid passi ei leitud. Kolme- ja poolekuulise vangistuse järel vabastati ta kautsjoni vastu ning sõitis seejärel vanemate juurde. 1906. aasta sügisel oli ta mõnda aega Narvas, püüdis naistöölisi organiseerida, aga sellest ei tulnud eriti midagi välja. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda ja töötas ajalehe “Hommik” toimetuses. Kaastoimetaja Johan Jans kirjutas oma mälestustes, et Alma oli “vaikne ja töökas.” Leht suleti 1907. aasta talvel kui riigikorrale ohtlik väljaanne. 1907. aasta aprillis tuli kohtus arutusele nende kohtuasi ja Alma Ast-Ani sõitis Peterburgi, Peterburist aga edasi Soome, kus elas 5 aastat. 1912 abiellus ta Peterburis kirjaniku ja poliitiku Karl Ast-Rumoriga (hiljem töö- ja hoolekandeminister ning portfellita minister). Neil oli kaks last, tütar Iris (s. 1917) ja poeg Orvo (s. 1920). Astide abielu lahutati 1932, Karl Ast abiellus hiljem uuesti. Alma Ast-Ani õppis Peterburi Keiserlikus Naiste Meditsiiniinstituudis kuni 1916. a. 1919 alustas ta Tartu Ülikoolis meditsiiniõpinguid vabakuulajana, sest tütar Iris oli väike, ning jätkas õpinguid 1922–1924. Ülikooli lõpetas ta arsti kutsega, spetsialiseerus naha- ja suguhaigustele, täiendas end ka uroloogias ja töötas 1940. aastani Tallinnas naha- ja suguhaiguste arsti ja uroloogina, alates 1934 oli ka Tallinna 3. Haigla ordinaator. Alates 1926. aastast oli ta Tallinna Eesti Arstide Seltsi liige. Karl Ast oli 1944. aastal Eesti saatkonna atašee Rootsis ega pöördunud enam kodumaale tagasi, vaid emigreerus Brasiiliasse, 1944. aastal järgnes sinna tütar Iris, poeg Orvo põgenes 1943. aastal Kanadasse. Alma Ast-Ani kavatses lastele järgneda, kuid see ei õnnestunud, piirid sulgusid. Pärast 1944. aastat jäi Alma Ast-Ani tööle Tallinna ja Keilasse naha- ja suguhaiguste arstina, hiljem töötas surmani Vabariiklikus Vereülekande Jaamas.

Alma Ast-Ani mälestused noorusajast ja poliitilise tegevuse algusest:

Oma sotsialistliku ilmavaate isaks pean meie vana veteraani Mihkel Martnat, kellega tutvusin 13-ndal eluaastal Põltsamaal, kus ma koolis käisin ja kus Martnal maalritöid oli. Temalt kuulsin esmakordselt revolutsioonilistest ideedest. Ara külaplikana kartsin tookord Martnat ja kui ta, kuulda saades, et vanemad mind kavatsevad Tartu kooli saata, kutsus mind ennast ja oma perekonda külastama, siis Tartu siirdununa ei julgenud ma seda ometi teha. Üle minnes A. Grassi tütarlastekoolist, kus käisin kaks aastat ja kus valitsev liiga tugev saksa vaim ja tagurline õhkkond mulle otse piinaks muutus, vene Puškini-nimelisse tütarlastegümnaasiumi (1901. a.) sattusin Martna tütre Luciega ühte klassi. Meil sobis hea vahekord, iseäranis tema vanema tütre Franziskaga, kes minust vanemas klassis oli. Martna teotses agaralt noorsoo keskel, kogudes enda ümber üliõpilasi ja kooliõpilasi, kellest arvas, et seeme ei lange kalju peale. Ta korraldas oma pool tee- ja vestlusõhtuid, millel käsitleti väga mitmesuguseid küsimusi, küll loeti teatud sihiga ilukirjandust, refereeriti sotsiaalpolitilisi küsimusi ja käsitleti usuküsimust, kusjuures mulle kui usklikust perekonnast võrsunule Martna ja teiste usuvastased avaldised palju raskeid hingelisi elamusi tõid. Kuigi ettevaatuse mõttes ei kõneldud otsekohe revolutsioonist ja sotsialismist, siis oskas Martna juttu alati nii juhtida, et see loomulikult ilma asju nimetamata sinna välja viis.

Peale vestlusõhtute enda juures õhutas Martna meid osa võtma veel “Karskuse Sõbras” ja “Ugaunias” korraldatavaist avalikest kõnekoosolekuist. Et õpilastel oli keelatud avalikest koosolekuist osavõtt, siis ilmusime sinna erariides. Sedaviisi ettevalmistatult ei olnud raske mind võita osa võtma ka teistest salaorganisatsioonidest ja nii asusingi suure huviga teotsema 1902.–03. a. Puškini gümnaasiumi salajases radikaal-rahvuslikus ringis. … Ringi eesmärgiks oli eneseharimine ja süvenemine politilistesse küsimustesse. Olles küll opositsioonis “Postimehe” rahvusliku vooluga, toonitati siiski ümberrahvustamise kahjulikkust ja kriipsutati alla, et meie haritlased peavad töötama enda rahva seas ja oma vähema venna kasuks. Sotsialismist ei kõneldud, küll aga materialistlikust ilmavaatest. Kõnesid pidasid Sommer, Vöhrmann jt. Ring andis välja eestikeelset käsikirjalist ajakirja nimega “Koit”. Sommer ja Vöhrmann kirjutasid seal artikleid; meie tütarlapsed tegime kergemalaadilist kaastööd.

Jaanuari sündmuste ajal 1905 Peterburis oli ka Tartus õppiva noorsoo meeleolu ärev. Üliõpilased pidasid ülikooli aulas koosolekut, kus Peterburi sündmustele kaasa tunti. Ka meie võtsime koosolekust osa (Ostra ja Unt meesterahvaiks riietatult). Kaasa viies koosolekult revolutsioonilist meeleolu, otsustasime pidada ka õpilaste koosolekut. Otsisime ruume väljaspool kooli. Viienda klassi klassidaam (poolakas), kes oli oma klassi õpilaste usaldusalune, sellest kuulda saades, soovitas koosolekut pidada koolis. Läksime paha aimamata sellesse püünisesse (mulle on jäänud veendumus, et see isik oli koolivalitsuse nuuskur). Klassidaam hankis koolijuhatajalt loa ja võisime olla isekeskis. Koosolekule oli ilmunud õpilasi rohkesti igast rahvusest. Jagasime proklamatsioone ja Alma Ostra pidas kõne. Niipea kui kõne oli võtnud revolutsioonilise ilme, jooksis kaasõpilane–muulane sellest koolijuhatajale (Voskressenskaja) teatama. Juhataja tuli, lõpetas koosoleku, põhjendades seda viimase revolutsioonilise ilmega. Tagajärg oli kurb. Seitsmenda klassi õpilased: A. Ostra, Natalie Oja, Amalie Unt ja Luise Sõrra ning viienda klassi õpilane venelane Kuznetsova heideti koolist välja. Et kool kahes majas töötas, siis viidi meie seitsmes klass üle algkooli klasside juurde, et vähendada revolutsioonilist mõju suurematesse. Klassidaam saadeti kuuajalisele puhkusele. Käisime Kuznetsovat, kes Pihkva sõitis, saatmas punaste lilledega. Sama rongiga sõitis ka klassidaam puhkusele. Meeleolu oli ärev. Otsustasime protestiks kaasõpilaste väljaheitmise vastu korraldada obstruktsiooni, milleks läksime Rugalt nõutama haisupomme. Ruga, kes vanem ja arukam, ei pooldanud meie ettevõtet, seletades, et selle tulemuseks oleksid uued väljaheitmised. Arvas aga siiski, et kui meie oma kavatsuse juures püsime, tuleb meil haisupomme hankida kelleltki Elefand'ilt. Kuna meie viimast ei tundnud, loobusime obstruktsioonist. Ühel järgneval päeval keeldusin vastamast vene keele õpetajale ülesantut, öeldes, et ma enne ei vasta, kui tuleb tagasi minu pinginaaber Ostra. Õpetaja, vabameelse vaatega inimene, ei reageerinud sellele kuidagiviisi ja klassidaam ka mitte. Nii siis ebaõnnestus protest.

Alanud reaktsioon ja kodused sündmused mõjusid vapustavalt. Ei suutnud jääda kodumaale, sõitsin ajutiseks Peterburi. Kaua ei püsinud ma siingi. Oli tung ja tarvidus kätte maksta sündinud koleduste eest, kuigi ei olnud selge, kuidas seda teha. Kodumaa organisatsioonid kannatasid jõudude puuduse all: kes oli ära sõitnud, kes vangistatud. Soovitati sõita Tallinna. Tol ajal viibis Peterburis ka Aleksander Kesküla, kes kaldus arvamisele, et reaktsiooni vastu tarvis võidelda terroriga, milline idee mulle minu hingelise seisukorra juures väga õige näis olevat. Kesküla õhutusel sõitsingi Tallinna lõhkepadrunite vööga riiete all, mis oli määratud võitlusgrupile. See oli jaanuaris 1906. Padrunite vöö toimetasin kooliõe Alide Ungersoni kätte (praegu muusikamehe Juhan Simmi abikaasa), kes asus oma onu, kaupmees Luup'i juures ja kel pidi olema sidemeid võitlusgrupiga. Edaspidisest padrunite saatusest ei tea enam. Allikas: Sotsialistliku noorsoo keskel enne revolutsiooni. Tartus ja Viljandimaal 1905–1906 // Punased aastad : mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I. Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, 1932, lk. 37 ; 38 ; 40 ; 48.

Alma Ast-Ani raseduse katkestamisest:

Kodanlus ei ole töölisklassile midagi iseenesest loovutanud, ei ole ka ette näha, et sündivuse piiramise vabadus ja emade kinnitus võiks teostuda töölisklassi surveta. ... tuleb nõuda raseduse katkestamise vabadust ja karistamatust kuni kolme kuuni, mille täideviimine olgu lubatud ainult arstidele. Allikas: Sündivuse piiramise küsimus // Töölise kalender-käsiraamat 1934. Tallinn : Rahva Sõna, 1934, lk. 62-68.

Artiklid

Sotsialistliku noorsoo keskel enne revolutsiooni. Tartus ja Viljandimaal 1905–1906 // Punased aastad : mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1932, lk. 37-51 : foto. Sündivuse piiramise küsimus // Töölise kalender-käsiraamat 1934. Tallinn : Rahva Sõna, 1934, lk. 62-68.

Tema kohta

Tallinna abielu-nõuandepunkt lööb läbi : kuu jooksul 14 nõuküsijat : [s%C3%B5num] // Rahvaleht, 15. dets. 1928, lk. 2. Pr. dr. Alma Ast väljamaale : [s%C3%B5num] // Vaba Maa, 2. jaan. 1930, lk. 7. Loeng ainult naistele : [s%C3%B5num] // Vaba Maa, 28. jaan. 1936, lk. 9. Sama: Vaba Maa, 4. veebr. 1936, lk. 9. Suguhaigused ja nende ravi tähtsus : [s%C3%B5num] // Rahvaleht, 22. nov. 1939, lk. 9. Merila-Lattik, Helbe. Eesti arstid 1940–1960. [P%C3%A4rnu] : H. Merila-Lattik, 2000, lk. 133-134.

Rahvusarhiiv

Riigiarhiiv ERA, f. 1357, n. 2, s. 3124. Riigiarhiiv ERA, f. 15, n. 2, s. 391, l. 6.

• http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?ite...
• http://krzwlive.kirmus.ee/et/otsing?search_string=Alma+Ast
• http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=43879 - Alma Ast foto

Kultuurilooline haud - Asutava Kogu liige Alma Ast-Anni - Tallinna Metsakalmistu, V, 8, 2558, kirstuplats

• https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_ha...