Alma Johańa Helene Kohv

Mälestusi Ene-Liis Taurilt 12.10.2010:

Mälestusi sugulastest, kes lahkusid kodumaalt III

Aeg möödus, vanatädi nuttis taga oma tütart ja tütrepoega ja siis järsku saadi nende kohta teateid. Ilmnes, et kongusninaga Voldemar oli kuidagi saanud nende juudipärase perekonnanime teise vastu vahetada ja kogu pere elas nüüd rahulikult Saksamaal. Järgnes Alma ja minu ema kirjavahetus ja siis lõpuks tuli minule ja emale kutse külla sõita. Julgeolekus leiti, et mina minna ei või, kuid emale takistusi ei tehtud. Ema aga ei osanud vene keelt ja tahtis sellepärast sõidust loobuda. Sõita tuli esiteks Tšaika-nimelise rongiga Minskisse ja sealt teise rongiga edasi. Julgustasime isaga teda, et kui hätta jääb, rääkigu saksa keeles, vast kusagil ikka mõni tõlk leidub! Nii ta siis läkski teele ja meie jäime koju pabistama. Etteruttavalt olgu öeldud, et nädal aega peale ema koju tagasijõudmist sai isa temalt kirja, et olen õnnelikult kohal. Vastuvõtt Saksamaal Perlebergis oli olnud südamlik ja kuna Voldemaril oli külgkorviga mootorratas, siis sõitsid nad kolmekesi küllalt palju kohapeal ringi. Eks räägitud ka läbielatust, kuid mulle jäi ema ümberjutustusest meelde see, kuidas kogu pere oli roomanud üle laipu täis lahinguvälja, et eluga varjulisemasse kohta pääseda. Porisena ja verisena olid nad ometi ellu jäänud. Korra oli ema koos Alma ja Voldemariga käinud ka kohalikus restoranis. Kõik oli tipp-topp seni, kui emal kõht lahti läks. Tualett oli väga peen ja puhas, kuid ema vihastas selle peale, et valvurimutt oli alati, kui ta järjekordselt sinna läks, mesimagusa häälega tervitanud: "Guten Tag, schöne Frau!"(tere päevast, kena proua). Kaua sa ikka tervitad, kui endal kiire taga! Ema õde Laine oli kunagi hiljem "Vanemuise" teatri administraatorina Saksamaal Perlebergi lähistel külalisetendustel ja oli siis Voldemarile helistanud. Alma oli juba surnud ja Voldemar oli koos Jaaniga sõitnud Lainele järgi, et teda mõneks tunniks enda koju külla viia. Teatrirahva õhtusöök oli varsti tulemas ja Lainel soovitati enne sõitu kõht täis süüa. Seega küllakutsujad ootasidki oma tunnike-poolteist seni, kui Laine söönuks sai. Sõiduks sugulaste kodusse üle poole tunni aega ei olevat läinud. Lainele oli aga harjumata veel see, et perenaine (Jaani sakslannast abikaasa) oli teatanud, et külalisel nüüd kõht täis ja ega ma midagi pakkuma ei hakka. Valanud Laine toodud pudelist igale pitsikese ja pannud ülejäänu puhvetikappi. Igal maal ja igal rahval omad kombed! Nüüd on ka Voldemar surnud ja Jaani aadressi minul pole. Tegelikult oleks päris kena oma lapsepõlve mängukaaslast veel näha ja kuigi ta arvatavasti eesti keelt enam ei oska, kuid minu pisku saksa keele ja tema ehk veidi mäletatava eesti keelega saaksime vast ikka kontakti. Mis puutub keeleõpesse, siis nõukogude ajal võõrkeelt koolides selgeks ei saadud. Kuulsin kunagi, et Moskvas oli terve instituuditäis teadlasi, kes töötasid välja võõrkeelte õpetamise sellise metoodika, et saad oskuse tõlkida (kasvõi sõnaraamatu abil), kuid otseseid kontakte luua ei suuda. Üheks näiteks oli ka Laine Saksamaal käik, kus teatrile tõlgiks võetud ülikooli haridusega saksa filoloog vajas tõlkimisel ja rääkimisel Laine abi, kes oli seda keelt ainult eestiaegses gümnaasiumis õppinud ja saksa ajal vahel mõne sakslasega rääkinud.