Andres Dido

• Andres Dido - Eesti iseseisvuse isa sünnist möödus 150 aastat
• Andres Dido 150
• https://et.wikipedia.org/wiki/Andres_Dido
• https://et.wikipedia.org/wiki/Pariisi_Eesti_Selts
• Saaga ERA.957.2.76:18
• surm Saaga ERA.957.2.76:24

Andres Dido (ka Tido, Tiido) sündis 1. septembril 1855 Helme kihelkonnas Riidaja vallas Toosi talus. Tema isa Hendrik ja ema Mai olid edaspidi rentnikeks mitmetes taludes, kuni ostsid endale Kudina vallas Ilvese talu. Kuna Hendrik Tiido oli ärksa vaimuga mees, sai Ilvese talust peagi ümberkaudse vaimuelu keskus. Tartus gümnaasiumis õppides sai Andres Didost C. R. Jakobsoni tulihingeline poolehoidja ja “Sakala” kaastöötaja. Samuti astus ta Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks.

Ööl vastu 6. augustit aastal 1882 Andres Dido vahistati ja viibis 2 aastat ning 8 kuud vangistuses süüdistatuna isevalitsuse vastases meelsuses. Lisaks hulgale keelatud kirjandusele oli üheks tema vastaseks süüdistusmaterjaliks läbiotsimisel leitud luuletuse „Sõjalaul” käsikiri, kus seisavad read:

Nüüd üles, Eesti mehed, kõik,

sest sakslased meid piiravad.

Kes Eesti pinnal elavad,

need andku vahvast vemmalt nüüd!

Sest igal Eesti alamal,

kuis teada igal kaugel maal,

ei ole hirmsam olnud veel,

kui Saksa raske piitsa all.

Priius, au ja Eestimaa

kui kutsuvad meid sõdima,

siis astkem ette rõõmuga:

Hurraa, hurraa, hurraa!

Ehk Jakobson meil surnud küll,

siis Doktor Weske elab veel.

Ei pease keegi meie käest,

sest Kalev ärkand surma väest.

Kõik Eesti riigi vaenlased

on haganate sarnased,

kui põllul tuli põletab

ja meie kõu neid uinutab.

Priius, au ja Eestimaa

kui kutsuvad meid sõdima,

siis astkem ette rõõmuga:

Hurraa, hurraa, hurraa!

Käib Weske eel ja näitab teed. Siis julgest järel’, Eesti väed!

Kõik maksma nende vere süüd,

sest Eestimaa on meie hüüd.

Nüüd orja unest ärkame,

ja ühes sõtta tõttame,

sest priius läigib meie eel

ja Eesti Vabariigi peal.

Priius, au ja Eestimaa

kui kutsuvad meid sõdima,

siis astkem ette rõõmuga:

Hurraa, hurraa, hurraa!

Teadaolevalt on see üldse esmakordne Eesti Vabariigi kirjasõnas mainimine. Vangist vabanedes keelati Didol Balti kubermangudes elamine ja nii asus ta 1885. aastal Kaasanisse, kus sai Mihkel Veske eestkostel De-Corneti perekonda koduõpetaja koha. 1888. aastal lahkus Dido koos De-Cornetitega Šveitsi, kus asus Genfi ülikoolis sotsiaalteadusi õppima.

Seejärel elas Andres Dido Pariisis, olles vahepeal lühemat aega ka Londonis. Pariisist saigi Andres Dido uus kodu, kus ta oli ametis rahvaülikooli raamatukoguhoidjana, teenides lisa mitmete keelte õpetajana. Samas ei unustanud ta hetkekski kodumaad ja püüdis omalt poolt teha kõik võimaliku, et teostuks idee iseseisvast Eesti vabariigist. Andres Dido tegi kaastööd nii prantsuse sotsialistlikele väljaannetele kui ka kodumaal ilmuvale “Olevikule”, eriti aga Konstantin Pätsi poolt toimetatud “Teatajale”.

Tema A. Tulevik varjunime all ilmunud artiklid rahvusvahelistest suhetest, riigipoliitilistel ja –õiguslikel teemadel olid teedrajavad meie ajakirjanduses. Prantsuskeelsele Euroopa lugejale tutvustas Andres Dido 1893. aastal ajakirjas “Revue des Traditions Populaires” ilmunud artiklis “Litérature orale des Estoniens. Bibliographie des principales Publications de L´Estonie, et en particulier celle du Fréderic Reinhold Kreutzwald, 1804 – 1882” Eesti folkloori ja F. R. Kreutzwaldi, aasta hiljem eepost “Kalevipoeg”. Aastatel 1906-08 andis ta Pariisis välja 7 numbrit ilmunud ajakirja “Õigus: La Justice, journal esthonien”, mille poliitiline programm nõudis Läänemeremaade rahvastele iseseisvust ja maareformi läbiviimist. Mitmetuhandelises tiraaþis väljaantud ajakiri “Õigus” on tänaseks saanud rariteediks, millest säilinud vaid üks täiskomplekt Ajalooarhiivis Tartus. Olles Pariisis saanud omainimeseks, aitas Andres Dido kodumaalt saabunud vaimu- ja kunstiinimesi ning poliitilisi emigrante siin nii nõu kui ka jõuga. Andres Dido sõbraks oli prantsuse sotsialistist poliitik ja ajaloolane Albert Thomas (VR III/1), kes lõi Rõhutud Rahvaste Komitee, mille eesmärgiks oli Venemaa poolt ikestatud rahvaste vabastamine. Komitee liikmena kaitses Andres Dido välisminister Pichoni ees Läänemeremaade ja eelkõige muidugi Eesti huve. 1918. aastal Pariisi saabunud Eesti välisdelegatsioonile oli Andres Dido igatpidi abiks: vajalikuks osutusid nii Andres Dido sidemed kui ka keeleoskus. Lühikest aega jõudis ta olla ka Pariisi Eesti saatkonna sekretäriks, siis aga hakkas üha enam tunda andma ammune südamehaigus. Andres Dido suri 29. augustil 1921 ja maeti Pariisi Pantini kalmistule. Hauakivil on lisaks nimele ja sünni-surmadaatumile veel tema enda poolt koostatud tekst: “SIIN PUHKAB WABA EESTI MEES. TA ON OMA ISAMAAD PALJU ARMASTANUD.”

Ainult tänu Andres Dido sugustele erandlikele oma ajast ees olnud meestele võttis järgmine põlvkond omaks Eesti iseseisvuse ja vabariiklikud ideed ning sai võimalikuks ka nende teostamine. A. Dido tegevus Prantsuse kultuuri tutvustamisel eestlastele ja Eesti kultuuri tutvustamisel prantslastele on tähelepanuväärne. Dido nimi peaks olema meie ajaloos samaväärsel kohal kui Jakobson, Veske, Martna, Tõnisson, Vilms või Päts, kahjuks on ta aga laiemale üldsusele tundmata (Pillak 2005).

Hingerevisjonid

• Kümnes hingerevisjon 1858 Riidaja (Morsel-Podrigel) mõis: revisjonilehed ...; EAA.1865.3.187/4

https://www.yti.ut.ee/sites/default/files/aki/eajakbl_dets2015_0.pdf - lk. 73.