Andres Veske

Andres Veske (04. juuli 1965 Tallinn – 23. oktoober 2022 Tallinn) oli eesti geeniteadlane.

• https://et.wikipedia.org/wiki/Andres_Veske
• https://www.etis.ee/CV/Andres_Veske_001/est
• https://teadus.postimees.ee/7635110/in-memoriam-geneetik-andres-ves...

Oktoobrikuu 23. päeval lahkus meie hulgast 57-aastasena geneetik Andres Veske, Tallinna Tehnikaülikooli − viimastel aastatel ühtlasi ka Tallinna Ülikooli − armastatud ja kõrgelt hinnatud õppejõud ning teadlane.

Andres sündis 4. juulil 1965. a Tallinnas Anu ja Argo perre. Pärast 43. keskkooli (nüüdne Tehnikagümnaasium) hõbemedaliga lõpetamist 1983. a alustas ta bioloogiaõpinguid Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas.

80ndatel oli TRÜ bioloogia- ja geograafiatudengite õpingutel mitmed olulisi eripärasid võrreldes tänapäevasega. See väljendus võimaluses näha Nõukogude Liidu avarusi, nii vabatahtlikult, näiteks matkadel, kui ka sunniviisiliselt (noormeeste 2-aastane sõjaväeteenistus). Andrese ajateenistus möödus Leedus, matkas ja reisis ta aga nii Kesk-Aasia kõrbetes, mägedes kui ka iidsetes linnades: Buhhaara, Samarkand jt.

Andres tutvus eksperimentaalse teadustööga Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarbioloogia instituudis prof Aavo-Valdur Mikelsaare juhendamisel. Ülikooli lõpetas Andres 1991. aastal rakubioloogina ja siirdus esmalt Lübecki Meditsiiniülikooli, seejärel Hamburgi Ülikooli, kus kaitses 1998. aastal doktorikraadi inimesegeneetika ja tõukoerte kaasasündinud nägemishäirete geneetika alal.

Aastast 2002 kuni lahkumiseni töötas ta eri ametikohtadel − erakorraline professor, vanemteadur, vanemlektor − TTÜ geenitehnoloogia instituudis ning hilisemas keemia ja biotehnoloogia instituudis.

Aastatel 2007−2016 oli Andres TTÜ geenitehnoloogia instituudi direktor, aastast 2007 Eesti Inimesegeneetika Ühingu juhatuse liige.

Andres Veske teadustöö põhisuunaks oli uurida geneetilisi ja molekulaarseid mehhanisme, mis kontrollivad närvisüsteemi “juhtkimpude” ehk närvirakkude vaheliste aksonaalsete ühenduste (nn “valgeaine”) kujunemist. Tähelepanu jagus ka selliste pärilike sündroomide “lahtimuukimiseni”, mis on seotud häiretega valgeaine embrüonaalses ja sünnijärgses arengus. Andres osales ka uurimistöös, kus kaardistati seoseid valgeaine mahu ja intelligentsuse vahel. Kuna Veske töörühma uuritud juhtkimpude arengusse kaasatud molekulid (semaforiinid, pleksiinid) on patoloogilistes olukordades olulised mõnede (aju)tuumorite tekkes, oli ta ka selle suuna projektijuht 2005−2015 Eesti Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskuse AS-is.

Andres osales ka teaduse populariseerimises paljudes gümnaasiumites üle Eesti, mis päädis süvendatud geenitehnoloogia-alase loengusarjaga Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilastele. Ta oli asjakohane ja oodatud kommentaator oma eriala uudistele ja retsensent emakeelsetele geenitehnoloogia-alastele kõrgkooliõpikutele (prof Heinaru “Geneetika”, prof Remmi “Bioinformaatika”).

Lisaks jõudis Andres koostada molekulaarbioloogia, biokeemia ja geneetika oskussõnu TEA Entsüklopeediale.

Üheks Andrese akadeemiliseks erihuviks oli geneetika − ja laiemalt loodusteaduse − ajalugu, erilise rõhuasetusega eugeenikal. Koostöös meditsiiniajaloolase Ken Kallinguga avaldas ta kirjutise “Parema inimrassi suunas” ajakirjas Horisont ja koos ajaloolase Lauri Vahtrega essee inimloomuse olemusest Postimehes.Andrest jääme mäletama kui tarka ja erakordselt erudeeritud kolleegi, suurepärast lektorit ja südamlikku sõpra. Olemata pealetükkiv “rahvamees”, oli ta tõeline inimeste inimene, kes inspireeris nii kolleege kui ka tudengeid. Muljetavaldavaim tagasiside tema paeluvale, muhedale ja võrdlemisi mitteformaalsele õpetamisstiilile oli ühe tudengi siiras tunnistus: “kõik meie õppejõud võiksid olla rohkem nagu Veske”.

Kolleegid mäletavad teda ka kirgliku kokkajana, väga tundliku ninaga seenelisena, bibliofiilina ja progeroki austajana.
Andres oli abielus bioloog Riina Veskega (1966−1994), nende poeg Jaak (s 1993) valis ajaloolase eriala. Andrest jäävad mälestama poeg Jaak elukaaslasega, elukaaslane Anni ja suguvõsa.
https://teadus.postimees.ee/7635110/in-memoriam-geneetik-andres-ves...