Ansomardi

Ühtedel andmetel "jäi teadmata kadunuks Esimeses maailmasõjas, 25. juulil 1915 Narevi jõe lähedal Poolas" - https://et.wikipedia.org/wiki/Eestis_kadunud_isikud
Teistel andmetel "suri tõenäoliselt 25. juuli 1915 Poola, Narevi jõe lähedal, täpne surmakoht teadmata" - https://et.wikipedia.org/wiki/Ansomardi
Kolmandatel andmetel " surm 1915-07-25 Esimeses maailmasõjas" - http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=2766

• Sünd: Saaga EAA.1233.1.75:41?89,241,1312,169,0
• Peäro August Pitka (26. august 1866 Jalgsemaa küla, Järvamaa — tõenäoliselt 25. juuli 1915 Poola, Narevi jõe lähedal, täpne surmakoht teadmata) oli eestlasest Vene tsaariarmee alampolkovnik ja lastekirjanik. Tema kirjanikunimi Ansomardi on valitud isatalu järgi. Ta oli hiljem veelgi tuntumaks saanud kontradmirali Johan Pitka vanem vend.
• http://et.wikipedia.org/wiki/Ansomardi
• http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=104147
• personalbuch 1887-1914 Saaga TLA.1463.1.9:63?91,812,2248,288,0
• Personaalraamat XII. (Karinu, Kuusna, Salutaguse, ...; 1886-1938: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1233.1.108:102?165,253,3057,...

http://www.eurozine.com/articles/2009-08-04-akadeemia-en.html: Eha Nurmiste Some notes on Peäro-August Pitka (Ansomardi) Eha Nurmiste specifies some biographical facts about the Estonian writer Peäro-August Pitka (1866-1915) and adds some lesser-known details. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104147/162359/page/45

Pitka's road to education was arduous, as his farmer father lacked money for consistent schooling of his son. Still, Pitka managed to enter Tallinn Alexander Gymnasium in 1883 at a time when not many young men with peasant roots were studying in Tallinn which at the time was one of the province centres of the Russian Empire. After finishing Form 6 and receiving progymnasium education, he spent two years in military service and then completed cadet school in St Petersburg in 1891.

Junior Lieutenant Pitka was posted first in Finland, later in Pskov, near Estonia. During his military career, he became Aide to Battalion Commander in 1914 and rose to the rank of Lieutenant Colonel at the beginning of World War I. His fate from then on is obscure. Two weeks after a leave in July 1915, he went missing when the Russian army retreated in battles on the Narew River. Whether Pitka, then Battalion Commander already, was killed in action or died as a German prisoner-of-war is not known.

Peäro Pitka chose his pen name after his childhood home, Ansomardi. His name began to appear in print immediately after he graduated from cadet school. He started contributing to the Postimees newspaper in 1897, writing short stories about the life of common people and soldiers. A central par of his writing consist of children's stories that are partly based on the stories told by a cottager's wife who lived on Pitka's home farm (Fairy Tales of Jalgsemaa Goat Woman – Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud, 1901). He attempts to continue in the same vein in his collection of fairy tales Stories for Children (Laste jutud, 1910). In 1909 he published a collection of more serious stories, Fragments of Life (Elu-pudemed) and in the following year From the Days of War (Sõja päevilt). Mention should be made of his plays Mats in His Sleep, the Others in Reality: A Play about Life in Estonian Heartland 30 Years Ago (Matsil unes, teistel ilmsi: Näidend 30-ne aasta eelsest Süda-Eestimaa elust, 1901), based on the story Muldmäe Mats by the famous Estonian poet Juhan Liiv, and Under the Cover of Piety (Vagaduse katte all, unpublished?), which were meant to be performed by rural amateurs. The most successful among his plays is The Daughter of the Mother of the Sward (Murueide tütar, 1900). He is known in Estonia mainly for this play. In 1902 Miina Härma created music for it, and the fairy-tale vaudeville has been played by the Vanemuine theatre since 1904.

• Sünd http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1233.1.75:41?112,307,1393,101,0
• http://www.kultuur.elu.ee/ke507_reintalu.htm Peäro Pitka (1866–1915) oli Järvamaal asuva Jalgsema küla talupidaja poeg. Haridusejanusel noormehel õnnestus oma õpingutega jõuda Tallinna Aleksandri gümnaasiumisse. Vaatamata vanemate ennastsalgavatele pingutustele ei suutnud ta seda kooli majanduslike raskuste tõttu lõpetada ja katkestas õpingud. Kaheaastase sõjaväeteenistuse järel astus Peäro Pitka 1889. aastal Peterburi junkrukooli, mille lõpetamise järel teenis alamleitnandina Irkutski polgu 24. jalaväediviisis esialgu Haminas, diviis toodi aga varsti üle Pihkvasse. Juba gümnaasiumipäevil siginenud sõber Hans Neuhaus asus viis aastat hiljem samuti oma perega Pihkvasse elama.

Peäro Pitka, kes oli kirjanduslike kalduvustega, hakkas juba sajandivahetusel avaldama jutukogusid, lastejutte, tegi kaastööd ajalehtedele jne. Üheks õnnestunumaks kujunes aga rahvuslikel ainetel kirjutatud näitemäng “Murueide tütar”, millest koostöös Miina Hermanniga (edaspidi Miina Härma) sai laulumäng (on ka nimetatud näitelavaliseks melodraamaks), mida teatris mitmeid kordi mängiti ja mis osutus menukaks.

Aadu Lüüs on kirjeldanud oma raamatus „Talutarest Tartusse” üht „Murueide tütre” etendust Tartus: „Enne uue „Vanemuise” avamist koondus eesti intelligents „Taara” seltsi ümber, mis asus Jaama tänaval vastu Raekoja tänavat /.../ Palju elevust tõi Tartu seltskonda kirjanik Peäro Pitka-Ansomardi laulumängu „Murueide tütred” ettekandmine. Miina Hermann-Härma oli sellele muusika loonud. Teater oli rahvast täis ja elevust palju. Muidugi kutsuti mõlemad autorid välja. Ja kui siis viimaks sihvakas noorevõitu autor ilusas ohvitserimundris värske näojume ja hästi haritud kollaka lõuahabemega näitelavale astus, siis oli rõõmu ja aplausi lõpmatult.”

1906. aastal, kui P.-A. Pitka neljakümnesena ajutiselt Gomelis teenis, abiellus ta sõjaväeametniku tütre Eugenia Gužinaga. Neil oli kolm last, kaks tütart ja poeg. Podpolkovnik Peäro Pitka langes I maailmasõjas 1915. aasta suvel. Mõnedel andmetel omistati talle postuumselt polkovniku aukraad