Arthur Tenno

TENNO : EELK Võnnu kogudus Personaalraamat IV (Kurista, Hammaste, Võnnu, ...; EAA.3172.1.130; 1889-1939 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.3172.1.130:191?115,290,3838,...

Omakäeline elulookirjeldus ja selle ametlik toimetatud versioon

25.03.1918 Artur Tenno Päevakäsk Eesti sõjavägedele, nr. 16, 25.03.1918, nlib-digar:16345 Sõdur ; 51-52 1927 L14-16 nlib-digar:16345 Sõdur ; 51-52 1927 Jrk. nr dokumendis 7 Lk nr dokumendis Märkus ERA.R-1703.1.2 L210 väljateenitud aja eest; vanusega 24.11.1917 Endine auaste lipnik Sündmuse tüüp ülendamine Auaste leitnant Teenistuskoht 1. Eesti suurtükiväebrigaad, 3. patarei Amet nooremohvitser

EELK Tartu Ülikooli kogudus 1921-1926: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1254.1.231:60?726,1566,1530,...

Artur Tenno VR I/3 kavaler, (21. juuli 1894 Kastre-Võnnu vald, Tartumaa – 11. aprill 1963 Tori) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant). Korp! Sakala vilistlane.

• https://et.wikipedia.org/wiki/Artur_Tenno

http://www.sakala.ee/vabadusrist

Sündis 21. (vkj 9.) juulil 1894 Tartumaal Võnnu kihelkonna Võnnu valla Hammaste külas Tenno talus kaupmehe pojana. Astus Vabadussõja eel 26. novembril 1918 teenistusse 1. suurtükiväepolku, kus oli 4. patarei vanemohvitser. Veebruaris 1919 viidi koos 4. patareiga (augustist 1919 väljapatarei nr 10) üle 2. suurtükiväepolku vanemohvitseriks. Novembris 1919 läkitati 3. suurtükiväepolku ning määrati väljapatarei nr 7 ülemaks. Septembrist 1934 septembrini 1940 oli Viljandis paikneva 5. suurtükiväegrupi ülem. Sõjaliste teenete eest sai Vabaduse Risti I liigi 3. järgu, 40 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, tasuta hariduse kuni kõrgkooli lõpuni, Vabadussõja Mälestusmärgi ning Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedali. Autasumaa, suurusega 28,79 hektarit, sai kätte 1923. aasta mais Tartumaa Kurista mõisast ja nimetas selle Orula taluks.

Nõukogude okupatsiooni algul võeti talu ära. Sai hooned tagasi 1959. aastal, kuid pidi suure maksukoormuse tõttu need peatselt ära müüma. Vabadussõja lõppedes ülendati 1920. aasta veebruaris alamkapteniks. Aprillikuus viidi üle Väljapatarei nr 7 2. Suurtükiväepolku, mis ümberformeerimisel kandis mõnda aega 2. Välja Suurtükiväe Divisjoni nime. Juulis 1920 määrati Väljapatarei nr 8 ülemaks. Veebruaris 1924 ülendati kapteniks. Sama aasta märtsis sai 2. Suurtükiväerügemendist 2. Diviisi Suurtükivägi ning Väljapatareist nr 8 sai patarei nr 7, mille ülemana jätkas. Novembris 1926 määrati 2. Diviisi Suurtükiväe adjutandiks. Juulis 1929 nimetati 3. Suurtükiväegrupi ülema kohusetäitjaks. Veebruaris 1930 ülendati majoriks ning määrati 3. Suurtükiväegrupi ülema abiks. Sellele kohale jäi 1934. aasta märtsini, mil viidi üle Kaitsevägede Staabi juurde juhtide reservi suurtükiväeinspektori alluvusse. Ühiskondlikult oli olnud eri aegadel ka Sõjaringkonnakohtu ajutiseks liikmeks, 2. Diviisi Suurtükiväe Ohvitseride Kogu esimees ja laenukassa esimees, 2. Suurtükiväerügemendi ohvitseride aukohtu liige jne. Septembris 1934 määrati Viljandis paiknenud 5. Suurtükiväegrupi ülema ajutiseks kohusetäitjaks, augustist 1935 grupiülema kohusetäitjaks ning oktoobris 1936 ametlikult grupiülemaks. Samal aastal asus õppima Kõrgemasse Sõjakooli, mille lõpetas 1938. Veebruaris 1938 ülendati kolonelleitnandiks. Pälvis rahuaegsete teenete eest Kotkaristi IV klassi ja Kaitseliidu Valgeristi III klassi. Võttis osa ühiskondlikust elust, olles 1932–33 Eesti Vabadussõjalaste Liidu liige ning kuulus ka VRVÜ Tartu, Tallinna ja Viljandi osakonda. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt viidi ta 1940. aasta augustis Tartu Sõjaväeringkonna ülema käsutusse ja nimetati septembris 4. Suurtükiväegrupi ajutiseks ülemaks. Eesti sõjaväe likvideerimise käigus määrati alampolkovnikuna 22. Territoriaal- Laskurkorpuse 182. Laskurdiviisi 626. Haubitsapolgu komandöriks asukohaga Otepääl. 1941. aasta juunikuu algul käsutati laskurkorpuse kõrgemad suurtükiväeohvitserid Riiga, kust nad lähetati 6-kuulistele kursustele Dzeržinski-nimelisse Suurtükiväeakadeemiasse Moskvas. Eestist lä- hetatud 15 ohvitseri hulgas oli ka Tenno, kes koos kaaslastega arreteeriti 28. juunil Gorohhovetsi õppelaagris Vladimiri oblastis. Järgnes sõit Krasnojarski vangilaagrisse. Talle mõisteti 15. mail 1943 Lama järve äärses vangilaagris “revolutsioonilise liikumise vastu peetud võitluse ja kontrrevolutsioonilistesse organisatsioonidesse kuulumise eest” 10 aastat vangilaagrit ning 5 aastat asumist. Järgnesid vangistusaastad Venemaa ja Kasahstani vangilaagrites. Alates maist 1951 oli asumisel Krasnojarski linnas ja töötas sealses ehitustrustis. Mais 1956 vabastati ja tuli II grupi invaliidina tagasi Eestisse. Rehabiliteeriti 1956. aasta novembris “kuriteo koosseisu puudumise tõttu”.

Elas alul pere juures Tartus ja töötas sealses autobaasis. Paari aasta pärast siirdus elama Suure-Jaani ja sealt edasi Pärnumaale Tõia külla Tori lähedale. Tegeles filateeliaga ning pidas laialdast kirjavahetust eestlastest margikorjajatega üle maailma. Astus 1960. aastal Suure-Jaani luteri usu koguduse liikmeks. Artur Tenno suri 11. aprillil 1963 Pärnu rajooni Tori kn Tõia külas veresoonte lupjumise, kõrgvererõhu ja südameinfarkti tõttu. Maetud Suure-Jaani kalmistule. EELK Võnnu koguduse sünnikanne nr 243/1894; Tori kn surmaakt nr 12/ 1963; EAA, f. 2100, n. 1, s. 16 253; ERA f. 495, n. 3, s. 558; ERA f. 680, n. 1, s. 333; ERAF f. 130, s. 1398; EVK 1935: 316; Uluots 1999: 355; EOS 2003: 85–86; Looming 1989, nr 7 ja 8; Sõdur 1926, nr 16: 357; Artur Tenno mälestused (1960); tütar Liilit-Elss Martsoni andmed (okt 1999).

https://www.sakala.ee/kogume-p%C3%A4randit

Ohvitseride andmekogu

Foto - http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=838489&_xr=5e553d...

Tenno talu nr 9 - Hammaste küla vanatalu, nime saanud Hammaste peremehelt Hanni Peetri Tennolt 18.saj algul või ka hiljem tolle järglastelt; 1811.-1858.a. revisjonikirjades esineb Ani (Hanni) taluna. Talu ostis 1877.a. päriseks Hindrik Tenno. 20.saj algupoolel (kuni 1930.aastateni) asus talu juures külakauplus, nn. Tenno pood (Rootsmäede "Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik", lk 351).