Celia / Zelia Aumere-Uhke

Zelia Aumere (kodanikunimi Zelia Uhke, sünninimi Zelia Anton; 4. märts 1919 Tallinn – 13. august 1998 Solna, Rootsi) oli viiuldaja ja pedagoog.

Viiuldaja, kes viis Eduard Tubina loomingu maailma

Zelia Aumere sündis 4. märtsil 1919 Tallinnas. Viiuldajana sai ta tuntuks juba lapsena, esinedes koos oma venna Hubert Aumerega. 1926. aastast asus Zelia Aumere õppima Tallinna konservatooriumi viiulit Alfred Papmehli juurde, lõpetas aga õpingud Johannes Paulseni õpilasena 1937. aastal. Samal aastal osales ta koos oma venna Hubert Aumere ja Vladimir Alumäega Eugène Ysaye nim rahvusvahelisel konkursil Brüsselis. 1942. aastal täiendas ta end Váša Pø ihoda juures Salzburgis. 1944. aastal põgenes Zelia Aumere koos paljude eesti muusikutega Rootsi. Aastaid mängis ta Rootsi Raadio Sümfooniaorkestris, esines mitmel pool solistina ning kuulus aastail 1950 — 1957 ka Otto Kyndeli Keelpillikvartetti, mis teatavasti ainsa Rootsi ansamblina mängis tol ajal Alban Bergi teoseid. 1957. aastal anti Zelia Aumerele Rootsi kuninga stipendium — Gustav VI Adolfs Fond för Sveriges Kultur; aastail 1958—1959 võttis ta osa Wolfgang Schneiderhani meistrikursustest Luzerni konservatooriumi juures Šveitsis, mängides ka Schneiderhani juhatatud kammerorkestris Festival Strings Luzern. Hiljem oli Aumere ise õpetaja Luzerni konservatooriumis ja juhatas kolmeteistliikmelist orkestrit Kammerorchester Luzern. 1966. aastast tegutses ta viiuliõpetajana Sundbybergi muusikakoolis Stockholmis.

http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/98dets_m6.htm

http://isik.tlulib.ee/index.php?id=2164

http://et.wikipedia.org/wiki/Zelia_Aumere

Foto - http://entsyklopeedia.ee/galerii/eesti_portreed1