Edda-Cary Vendla

Ta kasvas ainsa lapsena Nõmmel Kivimäel isa ostetud krundile ehitatud kodus. Parast keskkooli lopetamist õppis ta aasta pedagoogilises koolis koolieelset pedagoogikat. Seejarel siirdus Tartusse, astus 1953. aastal ülikooli ja valis ajaloo eriala, spetsialiseerudes üldajaloole. Lõpetas ka Voldemar Vaga kunstiajaloo erikursuse, saades kunstiajaloolase kutse.

Vastne ülikooli lõpetanu suunati 1958. aastal tööle Siseministeeriumile alluvasse arhiivide osakonda, milles pooled kolleegidest ning juhataja olid venekeelsed. Hiljem osakond reorganiseeriti, eraldati siseministeeriumist ning nimetati ministrite noukogu juures asuvaks arhiivide valitsuseks.

Avara silmaringiga, töökas ja aktiivne noor töötaja teenis tahalepanu ja edutati 1962. aastal juhtima Tallinna Linnaarhiivi, mis kandis toona nime Tallinna Linna ja Harju Rajooni Riiklik Arhiiv, hiljem ka Tallinna Linna Riiklik Arhiiv ja Eesti NSV Tallinna Riiklik Keskarhiiv. Arhiivi hoone Rüütli tanaval oli sõja ajal hävinud. Töötajad olid ettenagelikult suurima väärtusega arhivaalid toimetanud maale hoiule. Et arhiivi töö saaks jätkuda, vajas arhiiv uut kodu. Arhiiv paigutati Laia tanava majja number 40, mis sobis ainult ajutiseks lahenduseks.

Edda, kui uus juhataja, tuli ja nägi murettekitavat olukorda ning pöördus toonase linna täitevkomitee esimehe Harri Lumi poole. Tõenaoliselt ei olnud arhiivi olukord viimasele uudiseks ning ta nõustus, et arhiivile tuleb leida nõuetekohane hoone. Otsides sobivat hoonet, osutus valituks Tolli tanav 8, mille renoveerimise organiseeris Edda lähtudes arhiivile kehtivatest nõuetest. Nii sai arhiiv 1973. aastal endale väärilise hoone. Pühendunult töötas Edda arhiivi heaks 28 aastat ja lahkus ametist pensioniea saabudes 1989. aastal. Viimasteks suurteks töödeks olid arhiivi laiendamine Tolli tn 6 ja 4 hoonetesse ning 1944. aastal Saksamaale viidud Tallinna arhivaalide tagasitoomise korraldamine. Nende tööde vilju nägi juba järgmine arhiivi juhataja.

Pensionil ei saanud Edda kaua viibida. Ajaloo- ja kunstiajaloo õpetaja kutse tõttu kutsuti ta tööle kõigepealt kodulähedasse Nõmme Gümnaasiumi ja hiljem Tallinna Järveotsa Gümnaasiumi, kus ta aastaid valiti õpilaste poolt kõige õpilassõbralikumaks õpetajaks.

Pühendunud arhiivitöö eest tuli tal vastu võtta mitmeid tunnustusi. 1988. aastal omistati talle Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetus.

Edda oli Jaaniga abielus 57 aastat, perre sündisid poeg Jaan ja tütar Kaidi. Sünnikodu Nõmmel jäi tema koduks surmani.