Elfriede Amanda Lender

• Elfriede Lender oli Eesti haridustegelane, omanimelise gümnaasiumi asutaja ja direktor
• artikkel Vikipeedias
• TLÜAR väliseesti isikud Lender, Elfriede
• mälestusteraamat "Minu lastele" sarjas "Eesti mälu"
• Lender, Elfriede, Jaan, ema, 1882, eluk. Tallinn, Mähe as., mitte küüditatud. Elas Rootsis.
• Tallinna Linnaarhiiv
• 1882 sünd Saaga TLA.1358.1.12:50
• 1904 abielu: Niguliste Saaga TLA.31.2.20:126, Kaarli Saaga TLA.1359.2.33:89
• Tallinna Kaarli Koguduse I pihtkonna VI personaalraamat. Peamiselt ...; 1925-1939 Saaga TLA.1359.2.48:97
• Tallinna Kaarli Koguduse III pihtkonna II personaalraamat. Aastatel ...; 1919-1938 Saaga TLA.1359.2.76:51
• Haridustegelane, õpetaja ja koolijuht Elfriede Amanda Lender (19.05.1882-10.04.1974).

Lender lõpetas Tallinna Aleksander I gümnaasiumi pedagoogikaklassi (1900) ja omandas sellega algkooliõpetaja õigused. Seejärel töötas Lender 1901-1904 õpetajana Tallinna algkoolides. 1904. aastal abiellus ta insener Voldemar Lenderiga (1876-1939), kellest 1906. aastal sai Tallinna esimene eestlasest linnapea.

1906. aastal avas Elfriede Lender Tartu maanteel poeglastealgkooli (nn Anno kool) ruumides maksuta algkooli mõlemast soost lastele, kuna Tallinnas oli palju koolis mittekäivaid lapsi. Samal ajal andis Lender ka vene keele eratunde eesti tütarlastele, kes soovisid õppida edasi gümnaasiumis. Nende vähesuse tõttu (5) oli sinna suur tung. Teda ärritas, et eksameil eelistati eestlastele teistest rahvustest õpilasi vaatamata eesti tütarlaste kõrgematele eksamihinnetele. Sellest ajendatuna otsustas 25-aastane E. Lender asutada gümnaasiumi eesti tütarlastele. See teostus juba sügisel 1907, mil kool avas uksed aadressil Suur-Karja 8. Tähtsamaid küsimusi oli õppekeele valik - erinevalt Tartust, oli Tallinnas otstarbekam valida selleks vene keel. Tallinnas ei leidunud õpetajaid, kes oleksid olnud suutelised õpetama aineid eesti keeles. Õppeainena oli eesti keel õppekavas algusest peale ning alates 1. detsembrist 1918 muutus kogu õpetus koolis eestikeelseks. E. Lenderi tegevus koolijuhina 1907-1940 on jätnud ereda jälje Eesti hariduslukku. Elfriede Lenderi Gümnaasiumis oli suur rõhk võõrkeeleõppel. E. Lender õppis ise eksternina Tartu Ülikoolis ladina keelt (1919-1923) ja õpetas koolis usuõpetust, vene ja ladina keelt.

Nõukogude okupatsioonivõimud keelustasid 1940. aasta augustis eraõppeasutused ning E. Lender vallandati sama aasta 1. novembrist. ELG liideti kahe teise kooliga Tallinna 8. Keskkooliks. Kuigi Saksa okupatsiooni ajal ennistati Elfriede Lender taas direktoriks, katkestas Tallinna koolides õppetöö 1944. aasta märtsipommitamine. 21. septembril 1944 põgenes E. Lender koos tütre Ilka ja tema pojaga Rootsi, viibides kuu aega põgenikelaagris. E. Lenderil õnnestus saada tööd koolide peavalitsuse arhiivis Stockholmis (1945). Pärast pensionile jäämist (1957) õnnestus tal veel ajutiselt töötada (1962).

E. Lender sai Eestis pingsa koolitöö kõrvalt pühenduda oma perele, eriti lastele, väga vähe. Ta unistas, et tulevikus vanaemana saab ta kõike heastada. Pensionil olles hakkas ta kirjutama mälestusi, raamat „Minu lastele“ ilmus Stockholmis (1967). Pr. Lenderist kujunes paguluses üle maailma laialipaisatud lenderlaste ühendaja, lohutaja ja abistaja. Sugulaste-sõprade kõrval pidas ta kontakti ligi 100 isikuga (endised kolleegid, õpilased koos pereliikmetega). Kogu kirjavahetus hõlmas 171 isikut (Euroopas, USA-s, Kanadas, Austraalias, Brasiilias, Indias jne.). Elfriede Lender on maetud Stockholmi Metsakalmistule https://www.facebook.com/tluepam/posts/1582706481880368