Ernst Richard Pendin

Ernst alustas õpipoisina tädimees Nirki juures Laupa veskis aastatel 1928-1931 .Edasi oli ta tööl Risu veskis Tähtvere vallas Tartumaal, siis Tartus "Esmus & Poeg" püüliveskis., AM.Univer jahu-ja saeveskis möldrina. Enda jutu järgi oli ta ametiühingu grupiorganisaator, mille eest maksti talle kõrgemat palka.Ta oli uhke selle üle, et oli andnud 10 krooni Tartu Töölismaja ehituseks(nüüd kaitseliidu maja Riia mäel) .Mingi kaebuse pärast (võib-olla seoses ametiühingutegevusega) oli ta saksa ajal koonduslaagris,

kuid pääses sealt, kuna oli haavatud.Venelastele jäi see mõistetamatuks. Ise kirjutas ta oma elulookirjelduses, et oli poliitiliselt kahtlane. 1942-1944a.töötas ta Risu veskis. Sakslased süüdistasid teda nisupüüli ja mannaga spekuleerimises, sest saksa kriminaalõiguse järgi oli see keelatud. Kaasaegsed mäletasid teda hulljulge mehena.

Peale sõda töötas ta Rundsu veskis Uderna lähedal.

1944-1948.a.töötas ta vanempüülimöldrina Tõravere veskis.

Sõja alguses 13.juulil 1941.a. sai ta Botaanikaaia müüriukse juures haavata.

Omakaitse sidemehena sai ta korralduse võtta Tartust põhja poole jääv Jänese raudteesild kontrolli alla .Botaanikaaia müüri kõrval jäi ta vene snaiperi tule alla.

Ta küll otsustas minna Botaanikaaia müüri tagant, kuid snaiper sai talle lõuale pihta. Mõne aja pärast ta toibus ja läks omal jalal, lõug peos, sidumispunkti.

Haiglas lapiti Ernsti lõualuu kuidagi kokku, kuid nägu jäi moonutatuks elu lõpuni.

Ema otsis teda kaks nädalat Tartu surnukuuridest.

1946 aastal ostis Ernst heauskselt tapetud vene kindrali auto .Kui sõideti perega autot õde Liidele näitama, peeti seltskond Emajõe suudmes(seal oli vene sõjaväelaager),kinni.

Hea, et mõrvasüüdistus ära langes.

Ernst oli kirglik jahimees.Ta alustas jahimehena peale sõda Vapramäe metsades. Hiljem oli Peedu ja Aru-Peedu jahisektsiooni esimees.

Kui hõberebasefarmi asutamiseks läks, siis ehitas ta ise väga korrektsed rebasepuurid.

Söödaköögis pani tööle elektrilise hakkmasina. Sellest lasti Tartu lihakombinaadist toodud rupskid läbi.

Kui nahkade puhastamiseks oli vaja eetrit, siis retsepti küsis Elva haigla kirurgilt.

Esimesed rebased olid Epu, Pepu ja Oss. Oss oli isane, teised emased.

Söötsime neile läbi võrgu musti sõstraid, pakkudes neid koos okstega.

Rebased haisesid mehiselt .Aknad hoiti sellepärast kinni. Kui oli vaja akent avada, siis ta ütles, et laseme natuke raha lõhna tuppa.

Kui farmi likvideerimiseks läks, siis Oss hukati viimasena . Ernstil olid pisarad silmis.

http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1262.1.370:76

Ernst alustas õpipoisina tädimees Nirki juures Laupa veskis aastatel 1928-1931 .Edasi oli ta tööl Risu veskis Tähtvere vallas Tartumaal, siis Tartus "Esmus & Poeg" püüliveskis., AM.Univer jahu-ja saeveskis möldrina. Enda jutu järgi oli ta ametiühingu grupiorganisaator, mille eest maksti talle kõrgemat palka.Ta oli uhke selle üle, et oli andnud 10 krooni Tartu Töölismaja ehituseks(nüüd kaitseliidu maja Riia mäel) .Mingi kaebuse pärast (võib-olla seoses ametiühingutegevusega) oli ta saksa ajal koonduslaagris,

kuid pääses sealt, kuna oli haavatud.Venelastele jäi see mõistetamatuks. Ise kirjutas ta oma elulookirjelduses, et oli poliitiliselt kahtlane. 1942-1944a.töötas ta Risu veskis. Sakslased süüdistasid teda nisupüüli ja mannaga spekuleerimises, sest saksa kriminaalõiguse järgi oli see keelatud. Kaasaegsed mäletasid teda hulljulge mehena.

Peale sõda töötas ta Rundsu veskis Uderna lähedal.

1944-1948.a.töötas ta vanempüülimöldrina Tõravere veskis.

Sõja alguses 13.juulil 1941.a. sai ta Botaanikaaia müüriukse juures haavata.

Omakaitse sidemehena sai ta korralduse võtta Tartust põhja poole jääv Jänese raudteesild kontrolli alla .Botaanikaaia müüri kõrval jäi ta vene snaiperi tule alla.

Ta küll otsustas minna Botaanikaaia müüri tagant, kuid snaiper sai talle lõuale pihta. Mõne aja pärast ta toibus ja läks omal jalal, lõug peos, sidumispunkti.

Haiglas lapiti Ernsti lõualuu kuidagi kokku, kuid nägu jäi moonutatuks elu lõpuni.

Ema otsis teda kaks nädalat Tartu surnukuuridest.

1946 aastal ostis Ernst heauskselt tapetud vene kindrali auto .Kui sõideti perega autot õde Liidele näitama, peeti seltskond Emajõe suudmes(seal oli vene sõjaväelaager),kinni.

Hea, et mõrvasüüdistus ära langes.

Ernst oli kirglik jahimees.Ta alustas jahimehena peale sõda Vapramäe metsades. Hiljem oli Peedu ja Aru-Peedu jahisektsiooni esimees.

Kui hõberebasefarmi asutamiseks läks, siis ehitas ta ise väga korrektsed rebasepuurid.

Söödaköögis pani tööle elektrilise hakkmasina. Sellest lasti Tartu lihakombinaadist toodud rupskid läbi.

Kui nahkade puhastamiseks oli vaja eetrit, siis retsepti küsis Elva haigla kirurgilt.

Esimesed rebased olid Epu, Pepu ja Oss. Oss oli isane, teised emased.

Söötsime neile läbi võrgu musti sõstraid, pakkudes neid koos okstega.

Rebased haisesid mehiselt .Aknad hoiti sellepärast kinni. Kui oli vaja akent avada, siis ta ütles, et laseme natuke raha lõhna tuppa.

Kui farmi likvideerimiseks läks, siis Oss hukati viimasena . Ernstil olid pisarad silmis.

http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1262.1.370:76

Matmispaik Elva kalmistul