Eve Viidalepp

Eve Viidalepp, energiline kunstipedagoog, graafik-akvarellist ja raamatute kujundaja kohtus oma abikaasa Ants Viidalepaga graafikaõpingute ajal Kunstiakadeemias. Graafika ning raamatute ja postmarkide kujundamise kõrval on ta ajapikku avastanud enese jaoks akvarellid: “Olla akvarellist, see on nii võimas! Vesi on suur müsteerium, ka suur osa me organismist on vesi. Näiteks puu sees – kui kõik muu kukub allapoole, siis milline energia ja jõud peab veel olema, et ülemistesse okstesse tungida ... Niisama müstiline nagu vesi, on värvidki. Tahaks maalimise kaudu jõuda kõigi nende saladuste taha ja nende olemust mõista.”

Antiikne kirg ja kiusatus Viimastel aastatel on Eve Viidalepa kireks olnud imelised lilled – iirised. “Need on suursuguselt kaunid ja ajalooliselt põnevaid lugusid ning tunnustust pälvinud lilled. Öeldakse, et iiriste õitsemisega algab õige suvi. See on tõeline küütlevate ja helkivate värvide pidu, mida täiendab väga peen ja õrn aroom. Kreeka keeles tähendab iiris vikerkaart, sest tema üürike õitsemiseaeg on sarnane vikerkaare ilmumisega. Iiriste õidepuhkemise vaikne ootamine on saladuses osaliseks saamine, nende maalimine aga ülim kirg ja iluime tabamine, edasiandmine, uute võimalustega kohtumine … Iga töö viib uute katsetusteni ja nii see töö ei lõpegi. Minu suhe iiristesse on seletamatu ja samas vältimatult põnev. See on fantastiline tunne, kui lill laseb sind enda juurde, meelitab ja peibutab. Tunnen, et pean neid maalima, neid tundma õppima ja taltsutama. Mis aga tegelikult minuga toimumas on, seda ma veel ei tea – iiriste võrratu ilu justkui tõukaks mind pintslit haarama, ennastunustavalt töötama, õppima ja õnnelik olema,” selgitas kreeka keelt ja kultuuri õppinud Eve, kelle enda olekuski on miski meenutamas uhket, sirgeselgset ning temperamentset kreeklannat, justkui ühe hingetõmbega. Hetkel, mil selline maalimistuhin kunstnikku valdab, peab antiiksete iluduste kauneima avanemismomendi pildile tabamiseks valitsema kõikjal täielik vaikus. “Olen selle kire küüsis. See on omamoodi teraapia, meditatsioon. Õhk peab seisma. Peres ei tohi keegi ühestki uksest liikuda. Ööd-päevad läbi võin maalida ning mind valdab võrratu olemine – sedavõrd võrratu, et ei oska lausa sõnu leida selle seisundi väljendamiseks,” kirjeldas Eve kirglikult oma hobi, kirge ja kiusatust. Kuigi Eve Viidalepp on vikerkaarelisi õisi värvide abil lõuendile püüdnud tabada juba aastat viis või kuus, on kõik Kadrioru näitusel esitletud värvusküllased akvarellid neist antiikseist iludustest sündinud käesoleval aastal. “Ma pole taotlenud natüürmorti või lillemaali, vaid olen tahtnud pigem viia seda müstiliselt kaunist lille sinnapoole raami – raamist välja, et saada tajutavaks lõhna, tuult, liikumist ... See on eesmärk, mille poole püüdlen,” avaldas Eve ning soovitas neile, kes iiriseid seni vähem jälginud on, tuua täispungis lill vaasi ning seejärel iludust poole tunni vältel nautida: “Iirisel on oma avanemise, õitsemise ja kõige täiuslikum faas. Ja see täiuslik moment on see, mis ei lase magamagi minna – võid ükskõik kui väsinud olla, kuid see hoiab sind kinni. See on lihtsalt nii täiuslik! Iga hetk on uus!” Lõpetuseks pani Eve Viidalepp kõigile südamele, et annet, mis meile ühel või teisel moel antud, tuleb kindlasti kasutada: ”Elu on nii lühike. Tuleb minna oma ande järgi, see tühjaks ammutada ning selle kaudu jagada teistele nii palju, kui sul on anda.” Küllap peitus öeldud mõttes ka võti, mis kunstniku enda tegemistele nii palju energiat on andnud ...

• http://www.neljas.ee/est/?news=948857&category=14&Antiikne-iludus--...
• http://ee.linkedin.com/in/eveviidalepp
• http://www.eaa.ee/?section=196&class=register_data&action=view&id=8380
• http://arhiiv.elukiri.ee/index.php?main=642
• http://www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=11699&kat=5 NB! Bibliograafiliste andmebaaside alusel on sündinud 1948