Evi Roos

Andmebaasis Eesti kommunismiohvrid 1940–1991

"Memento" raamatust köitest nr. 5: "KÜÜDITAMINE EESTIST VENEMAALE MÄRTSIKÜÜDITAMINE 1949" 2. osa (Välja andnud: Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB), Rahvusarhiiv (endine Eesti Riigiarhiiv), AS Andmevara (endine Riigiarvutuskeskus), Tallinna Tehnikaülikooli STI, Liit MEMENTO. Koostanud Leo Õispuu. Tallinn, 1999.)

lk. 640, kohe peale ema Tombak, Ella toimikut:

(peab olema Evi): Tombak, Eva, Karl, tütar, s. 1931, ENSV RJM otsus 11.03.49, mitte küüditatud.

(Evit hoiatati ja paluti mitte koju minna, seetõttu pääses. Kuid kõrgem haridus jäi edaspidi omandamata seetõttu, et komisjonis küsiti: "Kus Teie vanemad on?"... Sellele küsimusele Evi ei vastanud ning lahkus ruumist. See oli nii hirmus üleelamine, et hiljem ei soovinud ta minna ühegi komisjoni ette. Veel on ta kirjeldanud hirmsaid tundeid, mis teda valdasid, kui ta nägi komisjonipoe aknal müügiks pakutuna tema Siberisse saadetud ema kauneid rõivaid.)

Evi sündis 1931. aasta südasuvel, 11. juulil, Tartus Ella ja Karl Tombaki peresse, jäädes nende ainsaks lapseks. Pere elas enne suurt sõda Elvas. Pere oli heal järjel, isa oli lina- ja viljakaupmees, ema pidas väikest raamatupoodi. Kodu asus Vaikse järve vahetus läheduses. Evi oli aktiivne ja uudishimulik laps, kes armastas väga oma perekonda ja sugulasi Puhjas, kelle juures veetis kõik oma suved. Evi käis keskkoolis Tallinnas, kuhu nad olid emaga kolinud, sest kodu Elvas oli sõjatules ära põlenud. 1949. aastal, loetud kuud enne kaheksateistkümneseks saamist küüditati Evi ema Siberisse, tema isa oli sinna saadetud juba varem. Evil endal õnnestus küüditamist vältida, sest teda hoiatati koduteel. Ta sõitis oma sugulaste juurde, kust leidis ka peavarju. Hiljem elas ta ühe kena perekonna juures pealinnas, kuid üleelamised seoses lähedaste kaotusega painasid kaua. Tihti ei jätkunud raha ega piisavalt süüa, kadus tahe edasi õppida, kuid õnneks olid Evil hoolivad õpetajad, kes teda innustasid õpinguid jätkama. Neiupõlves mängis Evi meelsasti korvpalli ja oli selles väga osav. Kuna lapsepõlv oli möödunud Elvas kaunite järvede läheduses, oli ta ka hea ujuja. Peale keskkooli lõpetamist õppis Evi Haapsalu Õpetajate Seminaris algklasside õpetajaks, seejärel suunati ta Lehtse kooli, kus ta tutvus noore koolidirektori Arnold Roosiga. 1951. aastal Evi ja Arnold abiellusid. 1950-ndatel aastatel kolisid nad Aegviitu, kus noor perekond asus taas koolis tööle - Arnold direktorina ja Evi õpetajana. 1955. aastal sündis peresse tütar Ivi. 1962. aastal nägi ilmavalgust tütar Elo. Aastaid hiljem kolis perekond tagasi Lehtsesse. Arnold töötas TK "Tootsi" Lehtse osakonna juhatajana, kuid Evi jätkas ka Lehtses õpetajana kuni pensionile jäämiseni, olles hinnatud ja austatud kolleeg ja pedagoog. Pensionile jäänud, kolisid Evi ja Arnold Türile. Ühist elu jäi neil Türil kahjuks väheseks, sest Arnold lahkus siitilmast 1999. aastal. Evi oli väga osav aednik, tema aedu nii Aegviidus, Lehtses, Türil kui Tallinnas imetlesid alati kõik. Ta tundis hästi taimi ja armastas looduses marjul ja seenel käia, õpetades nii looduse tundmist kui aiapidamist ka oma lastele ja lastelastele. Lisaks oli ta suurepärane kokk ja andekas kunstiharrastaja. Evi oli armastav ja lahke inimene, kes tundis suurimat rõõmu sellest, kui sai ise teistele midagi anda. Perekond oli tema jaoks kõige olulisem. Järeltulijad jäävad Evit mäletama armastava, hooliva ja südamliku ema, vanaema, vanavanaema ja ämmana.

Ajalehe Nõukogude Õpetaja, nr. 40, 30 september 1972 artiklist võib leida Evi Roosi nime kui õpetaja, kelle tööd on hinnatud rinnamärgiga "Haridustöö eesrindlane".

https://dea.digar.ee/page/noukogudeopetaja/1972/09/30/2