Gottlieb Sillam

Kehra Koguduse jutlustaja aastatel 1901-1911

Gotlieb Sillam sündis 30. novembril 1854. a. (vana kalendri järgi) Harju maakonnas, Jõelähtmes, Sillamäe talus. Hiljem kolisid vanemad, isa Hans ja ema Liisu, koos perekonnaga Kehra külla, Pirgu tallu. Vanemate hoolsa silma all kasvas Gotlieb mõistlikuks nooreks meheks. Hariduse omas tolleaegses valla ja kihelkonna koolis. Oli elava loomuga, täis noorustuld, hea mõtlemisvõimega, mille tõttu luuletas palju igasuguseid nalju ja pilkelaule ümberkaudsete noorte kohta, kelle juures vigu või halbu kombeid nägi. Kõige selle juures oli täiskarsklane ning kõigiti lugupeetud mees ümbruskonnas. Abiellus 24-aastaselt 2.2.1879. Madli Liikmanniga, kes oli pärit Arukülast, jõuka mehe tütar. Peale isa surma jäi Gotlieb taluperemeheks. Oma hoolsa töö ja korraldamistega osutus Pirgu talu üheks eeskujulikumaks taluks Kehra külas. Kõigiti oma ausameelsuse tõttu oli valitud ka kohaliku omavalitsuse ametisse. Jumal õnnistas ka nende abielu rikkaliku lasteperega. Kui 1890. jõudis ärkamislaine Kehrasse, oli Sillam kohe üks neist, kes võttis asja tõsiselt ja ei pidanud Jumala tööd mingisuguseks võõraks usuks. Käis alati koos abikaasaga jumalateenistustel. Umbes aasta oli tõeotsija, uuris hoolega Jumala Sõna ning kaevas sügavasti selle sees, kuni 1892. aasta talvel elas läbi tõelise pattude andeksandmise ja uussünni. Varsti peale seda leidis Issand ka tema abikaasa. Jumala Sõna uurides, sai tal ka usuristimine selgeks ning nad ristiti ühes abikaasaga Anijal 1. aprillil 1892. Mart Roobi poolt. Kui kogudus end registreeris Baptisti koguduseks, valiti vend Sillam 1899. aastal koguduse vanemaks, see otsus kinnitati 1900. Kui 1910. toimus Rakveres piiblikursus, siis võttis sellest ka Sillam osa, omades seega kasulike teadmisi vaimuliku töö alal. Samal aastal tähistas kogudus tema koguduse teenimise 10. juubelit, kinkides talle laualambi ja hõbedase taskukella.

Ehkki ta ei olnud õpetatud kõnemees, oli Jumal teda ise selle poolest ehitanud. Kõne oli tal alati toitev, kütkestav, sulatav ja tööle innustav. Ta tegi seda tööd püha aukartusega ja sügava tõsidusega. Oli rõõmus rõõmsatega ja nuttis nutjatega. Jumal õnnistas ka tema ajalikku elu ja kätetööd, nii ei keeldunud ta ka ainelist ohvrit toomast kogudusele. Ohverdas suurema summa palvemaja ehitamiseks. Teenis kogudust täiesti ilma ainelise tasuta. 1911. aasta novembrikuus jäi ta raskesti haigeks kõhu ja soolte põletikku ning mõni päev hiljem, 14.11. lõpetas Issand tema töö, kutsus ära paremasse kodusse.