Helene "Lilla" Marie von Kuegelgen (Zoege von Manteuffel)

Helene Marie von Kügelgen (neiuna Helene Marie Zoege von Manteuffel; (ukj.5. detsember 1774 – 12. mai 1842 Ballenstadt) oli baltisaksa päritolu saksa kunstnik.

• http://et.wikipedia.org/wiki/Helene_Marie_von_K%C3%BCgelgen
• https://bbld.de/0000000066745356
• http://www.eha.ee/arhiivikool/index.php?tree_id=178
• HL Võisiku 1795 Adelische Personen: Possessorin Helena werwittwete Land??? von Bock, Schwieger Sohn Lieutenant Willhelm Zöge von Mantteufell, dessen ? Helena geboren von Bock, deren Kinder 1) Tochter Helena Maria, dito dito (ist im Jahr 1783 nach Alt-Harm ?)
• Buried

Helene (Lilla) Marie von Kügelgen (1773–1842) oli Harmi mõisniku Wilhelm Johann Zoege von Manteuffeli tütar. Üles kasvas ta oma isale kuulunud Eistvere ja Ojasoo mõisas. Õed ja vennad said koduhariduse. Juba varakult ilmnesid tal pedagoogilised anded, mida ta rakendas oma õe Sophie laste ja kasulaste peal. Oma eluga riskides hoolitsesid nad ümberkaudsete külade rõugehaigete eest ja organiseerisid esimese kaitsepookimise. 1798. aastal kohtus ta tuntud maalikunstniku Gerhard Kügelgeniga, kelle tema isa oli palganud oma lastele kunstiõpetajaks. 1800. aastal Gerhard ja Lilla abiellusid. 1804. aastal siirdusid nad elama Saksamaale. Seal Lilla ka suri, olles elu lõpuni säilitanud vaimuerksuse. Tema poeg Wilhelm iseloomustas teda kui armastavat ema, lugupeetud ja armastatud abikaasat, erksa vaimuga võõrustajat ja tõsikristlast. Tema elu ja tegevusse aitavad heita pilku arvukad kirjad, mis ta elu jooksul kirjutas. Need koondati tema sugulaste poolt teosesse „Ein Lebensbild in Briefen“.

Baltisaksa ühiskonnas oli abielul oluline roll. Tavaliselt pidid vanemad andma abiellumiseks loa. See aga sõltus väga mitmest tegurist: vaatluse alla võeti perekonna maine, amet ja eelkõige muidugi rahaline seis. Need asjaolud tingisid, et eelistati abielluda eelkõige baltisaksa perekondadesse. Äärmisel juhul võisid kõne alla tulla lugupeetud saksa, prantsuse või itaalia päritolu suguvõsad. Abiellumist vene perekondadesse tuli ette tavaliselt nende baltisakslaste puhul, kes tegid Venemaal karjääri. Eriti oli see levinud vaesema Eestimaa kubermangu aadli juures. Oluliseks peeti tulevaste peigmeeste ametit. Pruudi vanemad seisid tihti vastu, kui tulevane väimees oli valinud sõjaväelase elukutse. Eriti sobimatuks peeti abielusidemete sõlmimist kunstnikega. Seda kajastab hästi see, kuidas suhtus Harmi mõisnik Wilhelm Johann oma tütre abiellu Reinimaalt pärit kunstniku Gerhard Kügelgeniga, kes oli tema laste kunstiõpetaja. Viimane tegi tollaste kommete kohaselt vahendaja kaudu teatavaks oma kavatsuse noore neiuga abielluda. Ehkki mõisnik oli andnud oma lastele kunstialase hariduse, ei tähendanud see veel seda, et soovinuks oma tütart kunstnikule naiseks anda. Wilhelm Johann lükkas ettepaneku tagasi, põhjusel, et Kügelgen oli kunstnik ja tal ei olnud aadlitiitlit. Lilla, kes vastustas oma isa aadlikule omast kõrkust, ilmutas erakordset tahtejõudu, et panna oma isa meelt muutma. See õnnestus alles seejärel, kui ta oli teinud end eluohtlikult haigeks. Sellest šokeeritud isa andis lõpuks järele, kuid ainult sel tingimusel, et Kügelgen taastab oma kaotatud aadliseisuse ja muretseb endale Eestimaal mõisa. Gerhard ostiski Viini õukonnas aadlipatendi, kuid Lillal õnnestus oma isa siiski veenda, et ta ei nõuaks Gerhardilt elukutse muutmist, kuna too oli põllutööks täiesti sobimatu. Lõpuks lubatigi paaril abielluda. Lilla kangekaelsus oli võrdlemisi erakordne, kuna tavaliselt lapsed nõustusid ilma suurema nurinata oma vanemate otsusega.

Temast (fotodega) - http://naine24.postimees.ee/4144621/aadliproua-helene-marie-von-kug...

• https://www.ebay.com/itm/275669783489?_trkparms=amclksrc%3DITM%26ai...