Helene Vesker (Lõhmuspuu)

Sünd Saaga EAA.1894.1.160:196?434,948,1582,608,0

Ristivanemad: Mihkel Lõhmuspuu (onu) ja Maria Kreek (Nurk).

Abielu Saaga EAA.1894.1.67:56?490,1158,1620,416,0

Käsimehed: Aleksander Koomann, Jaan Pudel, Jaan Taperson, Johannes

Nekroloog

Helene Lõhmuspuu sündis ühel ilusal hilissuvisel reedel, 20. septembril (vana kalendri järgi 7. septembril) 1907. aastal Lihula vallas, Alakülas, Sepa-Jaani talus isa Jüri ja ema Helene perre kolmanda tütrena.

Peres oli kokku viis tütart, kellest kaks, Juuli ja Johanna, surid väikeste lastena ning kõik ülejäänud, Helene, Maria ja Elisabeth, ületasid 90-ne piiri. Helenel jäi 100-aastasest sünnipäevast puudu vaid 10 kuud.

Kuna isa oli põllumees, tekkis juba väikesel Leenil suur armastus põllutöö vastu.

Helene käis Alakülas ja Lihulas koolis 6 aastat. Pärast omandas Tallinnas keskhariduse. Nagu kõik Sepa-Jaani talu rahvas, oli ka Leeni ühiskondlikus elus väga aktiivne:

• laulis Lihula Rahva Haridusseltsi Laulukooris, millega käis esinemas paljudel laulupidudel erinevates Eesti linnades

• oli Kaitseliidu Lihula Maleva Naiskodukaitsja

• tegeles rahvatantsu ja võimlemisega. Võttis osa Üleeestilistest Võimlemis- ja spordimängudest.

• oli Hanila Rahvahariduse Seltsi liige

Lisaks läbis ta edukalt mitmed kokanduse, käsitöö ja kondiitrikursused, mis talle hilisemas elus abiks olid.

Helene abiellus 16. mail 1934. aastal Eduard Vesker’iga, kes oli Hanila Krediidiühistus pearaamatupidaja. Helene asus samuti tööle samasse panka kassapidaja-arveametnikuna. Tööga kaasnes palju komandeeringuid, mis viisid lisaks Tallinnale ka välisriikidesse. Tavaliselt reisis Helene koos abikaasaga.

1936. aasta jaanuarikuus oli peres suursündmus: sündisid kaksikud – tütar Tiia ja poeg Ants.

Oma abielu Eediga on Helene kirjeldanud vaid ülivõrdes. Kahjuks piirdus see vaid seitsme õnneliku aastaga.

14. juuni 1941 on üks traagilisemaid päevi Eesti lähiajaloos. Sel päeval sai alguse tuhandete mitte milleski süüdi olevate eestlaste tee Siberisse - külmale maale, kust tagasipöördujaid oli suhteliselt vähe. See oli päev, mil ühele rahvale osaks saanud ülekohus ja vägivald jõudis piirideni, mida 20. sajandil üles kasvanud inimene pidas võimatuks.

Pikk ja karm teekond tuli ette võtta ka perekond Veskeril. Kuna mehed lahutati naistest ja lastest üsna pea, jäi Helene kahe väikese lapsega üksi. Nüüd oli saabunud aeg, kus kogu elus õpitu tuli kasuks. Vaid väga targad, kohati isegi julmad otsused tingisid selle, et nad kolmekesi koju tagasi jõudsid. Edasine elu tuli elada ilma pereisata, kes suri 20. jaanuaril 1942. aastal Põhja-Uurali vangilaagris nagu enamik teisi eesti mehi ebainimlikes tingimustes.

1956. aasta septembris, kui Helene ühes Siberi haiglas lebas lootusetu diagnoosiga, tuli tema juurde sealne arst ja ütles, et tal on temast väga kahju ja ainus, mis ta Helene jaoks teha saab, on otsus lasta tal minna Eestisse, et näha veel oma lapsi ja kui ta sureb, saaks ta maetud kodumaa mulda.

Eestisse naasnuna töötas Helene mõne aja Võitööstuses ja õmblusateljees.

1967. aastal sai ta vanaemaks, tuli töölt ja pühendus oma tütretütrele.

1970.-ndatel müüs Helene Keilas jäätist. Ta oli laste seas väga armastatud jäätisetädi ning sealne 60.-ndate põlvkond tundis teda hästi ning mäletab tänini.

Kõige viimane töökoht oli Helenel Lihula Võõrastemajas, kus ta töötas administraatorina. Helene oli 83-aastane, kui Võõrastemaja uksed sulges ja Helene päris koduseks jäi.

Kodus olles oli Helene põhihobiks käsitöö. Mitu põlvkonda järglasi käib tema kootud sokkide ja kinnastega, lugematu hulk tikitud patju, linikuid ja käterätikuid, heegeldatud mütsid ja sallid.

Lisaks oli ta kursis kogu maailmas toimuvaga ning ta osutus väga võrdväärseks vestluspatneriks paljudes küsimustes.

Vaatamata oma auväärsele eale oli Helene sooviks elada oma kodus üksi. Kahjuks sundis aga septembris juhtunud terviserike ta haiglavoodisse. Veidi paranenuna hakkas ta kosuma tütre kodus Keilas, kuid ootamatult saabus uus tagasilöök - ajuinfarkt, mis enam ei halastanud ning ta suri 19. novembri öösel 2006. aastal vaikselt oma mõlema lapse juuresolekul.

Lähedaste mällu jääb Helene ääretult meeldiva, sõbraliku, targa, hooliva ja tagasihoidliku inimesena, kes rõõmustas ja muretses kõikide laste, lastelaste ja lastelastelaste edu ja käekäigu pärast kuni lõpuni.

VESKER, Helene, Jüri s. 20.09.07 Läänemaa Lihula v., eluk. Karuse v., keskh., arveametnik, küüdit. 14.06.41; Kirovi obl. Kotelnitši raj.; Oparino raj., 1946 tuli Eestisse. Arr. 13.03.49 Lihula, Põllu 1, erin. 12.08.49, §16-82 lg.2, 3a., Molotovi obl. Kizellag, vab. laagrist 18.03.52. Pärast vabanemist saadeti asumisele tagasi, vab. asum. 29.10.56. Avaldatud uuesti. [706M] www.okupatsioon.ee/et/memento-2001/239-v-2001

"Helene Veskeri mälestused" raamatus "Vaikimise väraval: kooliõpilaste kogutud mälestusi küüditamisest" (Tänapäev 2001) lk.39-43.