Ingrid Idavain

100aastane INGRID IDAVAIN: „Elu tuleb kiita.“ 7. jaanuar 2014

Loksa külje all Vanaveskil elab saja-aastaseks saanud INGRID IDAVAIN, kes on mitmete ümberkaudsete perede sugulane või esiema.

INGRID IDAVAIN oma 100. sünnipäeva peol Vanaveskil. Foto Erik Järvi

Valgejõe ääres Vanaveski talus oli detsembrikuu teisel pühapäeval suur pidu – vanaperenaine Ingrid Idavain sai saja-aastaseks. Kohal oli viis põlvkonda, neist noorim ligi kuuajane beebi.

Külalisi astus sisse veel mitmel päeval. Õnnitlemas käisid ka Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi ja sotsiaaltöötaja Maria Prääts. Nad soovitasid, kui Sõnumitooja läheb Ingrid Idavainust lugu tegema, siis kindlasti küsida näha väikest raamatut, mille üks lapselastest koostas vanaemale 100. sünnipäeva puhul. Raamatus on pilte, juubilari elulugu ja järeltulijate mõtteid temast.

Elulooraamat algab sõnadega: „Sada aastat tagasi, 8. detsembril 1913 sündis Maali ja Julius Roosaare perre väike tüdruk, kelle nimeks pandi Ingrid.“ Kolgakülast pärit isa Julius sai Vanaveski 60hektarilise koha Aasukülas, nüüdses Loksa külas, renditaluna Kolga mõisnikult, pärast ostis selle välja. Esialgu elati vanas majas, hiljem ehitati kahekorruseline elumaja.

Maalil ja Juliusel oli kümme last, neist viis surid varakult haigustesse. Ants (õige nimega Johannes-Aleksander), Ella, Meeta ja Ida olid samuti pikaealised, elasid üle 90 aasta. Ingrid sündis pärast 10aastast vahet pere noorima lapsena ning oli 13aastane, kui ema sai hobusevankrilt kukkudes õnnetult surma. Isa uut naist ei võtnud, paljud talutööd jäid laste õlule.

Koolis käidi Loksal. Ingrid Idavain oli 5. klassis, kui vana koolimaja põles alusmüürideni maha. Pärast 6. klassi lõpetamist jäi ta koju. Kooliajast on meeles Oldi poe kõrval paiknenud pagariäri magus suhkru- ja kaneelilõhn. Tema viis õpetaja Tambalule kodust koort, peenraha võis jätta endale. „Meil oli Aasukülast oma kamp, tegime raha tšistaks, ostsime kommi. Istusime kaupluse trepil ja sõime neid. Loksa oli siis suur küla, alates Oldi poest kuni vabrikuni oli ärisid ja töökodasid, mujal ümberringi talud oma maadega.“

Suur abi oli varasematel aegadel toidulaua katmiseks Valgejõest. Lõhe soolati tünnidesse, silmu küpsetati ja söödi enamasti kohe. Mereäärsetelt kalameestelt saadi räime.

Ehkki kogu elu on tulnud füüsilist tööd teha, on Ingrid Idavain arstiabi kasutanud vähe, vaid siis, kui lapsed sündisid. Ka saja-aastasena on ta kindla vaimu ja huumorimeelega ning küsimusele, öelda retsept, kuidas elada nii kaua, vastab kuraasikalt: „Ikka jalg üles ja alla ning ihahha! Elu laita ei saa, elu on hea. Elus on ikka künkaid, aga kui ka saatus nöögib, siis selle lükkame kraavi.“

Ingrid ja ta abikaasa Herman Idavain abiellusid 1934. aastal. Peres oli neli tütart ja poeg: Ilme (hilisema perekonnanimega Laurent), Reet (Tompel), Aili (Tilk), Luule (Markevitš) ja Jaan Idavain. Kolme nooremat pole enam, vanamemm elab koos teise tütre Reeda ja tema perega. Sageli käib teda koos oma lastega vaatamas vanem tütar Ilme, kelle kodu on Kolga lähedal Vahastu külas. Kokku on Ingridil ja Hermanil sündinud 39 järeltulijat, neist 16 tüdrukut ja 23 poissi.

Herman töötas enne sõda Loksa tellisevabriku metsavahina. Vabriku metsad asusid Pärispea poolsaarel Kasispea-Suurpea-Turbuneeme vahel, seal olid suured savikarjäärid. Idavainud elasid Kasispeal Kallepardal metsavahitalus, mõnda aega elati ka Aasukülas Tümasoos, Hermani kodutalus.

Oma kodu ehitamine Laane talusse jäi pooleli, kuna Herman vahistati pealekaebamise tõttu, anti 25+5 aastat ja saadeti vangilaagrisse. Isa Julius palus, et Ingrid läheks koos viie lapsega Vanaveskile elama. Alates 1950ndatest aastatest ongi see jäänud nende pere koduks. Kolhoosiaeg viis taludelt maa ja loomad. Ingrid Idavain pidi käima kahe ja poole kilomeetri kaugusel Lauaveski lehmalaudas lüpsmas. See oli kõige raskem aeg – käsitsi lüpsta 10-12 lehma, tõsta raskeid piimanõusid. Lapsi aitas hoida õde Ida Roosaar.

„Öösel pimedas läksin tööle, lapsed seadsid end ise kooli. Käed valutasid sedasi, et magada sai ainult kõhuli, käed üle voodiääre allapoole rippumas. Aga mitu korda päevas Lauaveskil käimine võibolla ongi mind nii kaua elus hoidnud, liikusin palju,“ räägib juubilar.

Kui Stalin suri, tuli Herman vangist tagasi. Ta töötas kolhoosis põllutöödel, hiljem oli ehitaja. Ingrid Idavain sai raskest kolhoositööst lahti 50aastaselt – tänu viiele lapsele võis selles vanuses jääda pensionile. Laste eest on tal olemas nõukogudeaegne emamedal. Ilme Laurent mäletab, et medalit tuldi koju üle andma. Ema ei läinud seda vastu võtma, anti õues lastele ja nemad viisid medali tuppa. Medaliga mängides murdusid selle küljest vanikud ja tüdrukud kasutasid kodus prossina.

Oma elu varasemast ajast kõneleb Ingrid Idavain veel, kuidas vend Ants Roosaar käis Vabadussõjas, sai selle eest Eesti riigilt Sagadisse asunikukoha, kuid müüs ära ja ostis garnituuri – nii nimetati tookord viljapeksumasinat. Ants ei tahtnud hiljem kolhoosi minna, läks oma perega Loksale elama.

Teine lugu on seotud Kiiu mõisaga. Loksa tellisevabriku valitseja Mühleni naine oli Kiiu mõisniku Tiesenhauseni tütar. Kui Tiesenhausenid sõja eest Saksamaale läksid, toodi Vanaveski jõeäärsetesse aukudesse peitu kastid mõisa lauanõude, riiete ja mitmesuguse muu kraamiga. Ent need maeti kiiruga liiga madalalt, hobused trampisid enamiku asjadest katki. Ingrid Idavainul on alles üks Kiiu mõisa valge-sinine vaagen. http://sonumitooja.ee/2014/01/page/11/

Sünd: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1216.1.277:396?1291,2665,293... vkj. 26 november

PR 1900-1914: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1216.1.284:186?2104,1326,116...

Maetud