Jaan-Dietrich Schmeidt

Kehra Baptisti Koguduse jutlustaja aastatel 1911-1928

Jaan Schmeidt sündis 4. veebruaril 1855. (vana kalendri järgi) Anija vallas, Kehra külas, Matsi talus. Ta Kasvas korralikuks noormeheks, oli elava loomuga, alati rõõmus ja lahke. Hiljem vahel sattus viina küüsi, siiski suutis ennast vaos hoida ning niiöelda parajust pidada. Peale isa surma jäi Matsi talu peremeheks. Teiste laste, ning ema ja võõrasisa talust väljaminekuga oli ka koha varandus üsna napiks jäänud. Siiski ei kaotanud Jaan tasakaalu, vaid vaatas kindlalt tulevikule silma. Kõike oma jõudu ja energiat tööle rakendades, hakkas ta peagi ülesmäge rühkima. 1877. aasta 12. juunil abiellus ta sama küla Pirgu talu peretütre Leena Sillamiga. Raudse tööga kerkisid aja jooksul nägus elamu ja mitmed kõrvalhooned. Soetas mitmesuguseid põllutöömasinaid, kultiveeris heinamaid ning peagi oli Matsi talu mitmeti eeskulikem ümbruses. Kui algas Jumala Vaimu töö Kehras, ei kahelnud ka Matsi peremees ja perenaine kaua Jumala tõdedes - nad võtsid, ümbruse suureks üllatuseks, Kristuse kui oma Päästja vastu, pühendades oma elu tervelt Temale. Nad lubasid oma talumaja sageli koosoleku ruumiks ning külalisvendade vastuvõtuks. Jaan sai usklikuks nimelt 25. märtsil 1891. a. ning ühes abikaasaga sama aasta 24. juunil M. Güülmanni poolt Kehra jões ristitud ja kogudusse vastuvõetud.

Kohe hakkas Schmeidt agaralt ka jumalariigi tööle. Temast ei kasvanud küll sõnakas kõnemees, aga seda suurem oli ta südamlikkus, ta oli täis armastust. Ta sai maitsta mõnesuguseid esimese aja raskusi ja kannatusi, ka 10 päeva aresti, et oma majas jumalateenistust pidas, samuti puhtusulistel põhjustel vallavalitsuse ametist tagandatud, kuhu aga hiljem tagasi valiti, nähes, et mees on rohkem korralik ja aus. Ta kinkis oma talukoha põllumaast maa kogudusele palvemaja ehitamiseks. Alati toetas jõudumööda koguduse majandust. Oli ka koguduse laekahoidja alates koguduse asutamisest 1900-1927. aastani, pidades seda ametit suure täpsusega. Peale esimese jutlustaja venna Gotleb Sillami surma valis 27.12.1911. kogudus ta suure häälteenamustega uueks jutlustajaks. Kõigiti püüdis ta kogudust armastuses ja alanduses teenida. Tegi seda ilma mingisuguse ainelise tasuta, alles viimased mõni aasta sai koguduse poolt 200-300 senti kuus, seda ka vastu tema tahtmist. Eriline armastus oli tal noorte vastu. Kui vahest noorte peale taheti kiviga visata, astus ta ikka nende kaitseks välja. Sellepärast ka noored armastasid teda. Eriti armastas ta koorilaulu. Noortele oli ta isaks saanud, hüüti koguduses Matsi isaks.

1912. ärkamisajal said ta lastest usule üks tütar ja üks poeg. Vanemate suureks kurvastuseks lahkus tütar mõne aasta pärast surma läbi, kuna poeg maailma tagasi läks. 15. veebruaril 1928. suri ta armas abikaasa. 1927. a. jagas ta oma Matsi talu nelja lapse vahel ära jäädes ise tallu poja Mardi juurde, kes eriti oma isa armastas. Käesoleval ajal elab selles talus tema poja Mardi poeg Olav Schmeidt. Koguduse nõukogus oli ta kuni surmani. Aasta aastalt jäi ta tervis viletsamaks, kuid jumalateenistustel käis ta hoolega. Esmaspäeva hommikul 16. jaanuaril kell 10.00 1933. aastal pani ta silmad kinni viimsele unele. Jumal kutsus ära oma truu sulase. Mulda sängitamine toimus 21.01. Harju-Jaani kalmistule.

Veel mõni märge Schmeidti isiku kohta. Koosoleku korra osas oli ta eriti range. Kui vahel mõni kõneleja vend kippus pikale minema ja ei osanud lõpetada, siis ütles ta parajal ajal kõvasti Aamen. Tuli ka seda ette, et ta läks ja tõmbas kõnelejat pintsaku sabast. Ükskord oli koosolek väga ülesehitav ja mõned õed rõõmustasid ja plaksutasid. Üks õde oli aga koosoleku ajal tukkunud. Kuuldes, et teised rõõmustavad, hakkas ta kaasa rõõmustama. Siis vend Schmeidt ütles: Õde, mis peale sina rõõmustad? Sa ju magasid, sinul küll sellest rõõmust osa ei tohi olla.