Jakob Lukats

PR 1881 Kiuma:Saaga EAA.3147.1.202:143?203,570,537,72,0

PR 1891 Kiuma: Saaga EAA.3147.1.211:158?445,1005,806,101,0

PR 1901 Kiuma: Saaga EAA.3147.1.214:181?347,691,883,141,0

PR 1911 Kiuma:Saaga EAA.3147.1.240:40?246,2931,1229,179,0

UUS! https://blog.ra.ee/2017/06/22/minu-koigeveiksem-paevaraamat/

Suhhumi linnas oli neil oma maja. Elasid abikaasa Anna ja pg Peetriga Suhhumis.

http://isik.tlulib.ee/index.php?id=260

http://www.eha.ee/fondiloend/frames/fond_prop.php?id=2990

http://galerii.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=1939

http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=2776

http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=576854

http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=575942

http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=575943

http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=575945

http://archives.eesti.org.au/kogud.php

Ta oli tuntud maailmarändur, kes organiseeris väliseestlust 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses maailmas, kuulus eesti haritlaste kolmandasse põlvkonda, kuhu kuulusid ka sellised tuntud mehed nagu Gustav Suits, Jaan Tõnisson jt,” rääkis Lembit Võime.

Lukats õppis Petseri ministeeriumikoolis 1890–94. a, ilmselt juba neil õpiaastail kujunes välja tema teatud venemeelsus, mis saatis meest elu lõpuni. Petseri järel siirdus Lukats Pihkva õpetajate seminari maakooli õpetaja kutset omandama.

Pihkva õpingute ajal alustas ta seltsides tegutsemisega. “17-aastaselt oli ta Kioma karskusseltsi esimees, kuid samal ajal tegev ka teistes Põlva kihelkonna seltsides ning Pihkvas tegutsenud eesti seltsis,” ütles Võime.

Seminari järel siirdus ta õpetajaks Tähtvere valda, kus tekkisid konfliktid kohaliku kirikuõpetajaga, viimasele ei meeldinud kooliõpetaja aktiivne osavõtt seltskondlikust elust. See süvendas Lukatsi vaenulikkust baltisakslaste vastu ning 1899. aasta sügisel läks ta Venemaale.

Abielu tatari vürsti tütrega

1899. a astus ta Ufaa maamõõtjate kooli, mille nelja aasta pärast lõpetas. Kui Lukats Venemaale väljarändamist õhutama hakkas, elas Siberis ja Krimmis juba üle 100 000 eestlase. Ta hakkas Eestis ilmuvatele ajalehtedele saatma kirjutisi, milles alguses kutsus üles eesti noori astuma Ufaa maamõõtjate kooli. Minejaid oligi.

Õpingute ajal abiellus ta tatari vürsti tütrega. Nende neli last surid noorelt ja abielu purunes.

1903-1904 töötas Lukats Tšitaas topograafina ja tegi koostööd kodumaal ilmunud ajalehega Olevik, mis oli mõõdukalt venesõbralik, kuid saksavaenulik. Olevikus ilmus ka tema reisikiri Siberist, milles ta kutsus eestlasi Siberisse, kuid hoiatas ka raskuste ja puuduliku vaimuelu eest. Üleskutsel oli kodumaal mõju, sest Siberisse hakati rohkem minema.

Läinud sajandi esimestel aastatel alustas Lukats ka eestlaste väljarände loo uurimist ja kavatses maailmas eestlaste asundusi kajastava kogumiku välja anda, kuid see luhtus, kuna saadetud materjal läks rännates kaduma.

Lukats osales aktiivselt 1905. aasta revolutsioonisündmustes, sattus sel ajal Tšitaasse ja organiseeris sealsete eestlastega eesotsas Võrumaalt pärit Zupsmanniga sealse eesti ühisuse, mis tegi koostööd kohalike revolutsioonitegelastega. Liikumine suruti maha, kuid Lukatsil õnnetus vene nime all põgeneda.

Ebaõnnestunud revolutsioonilise tegevuse tõttu läks ta pagulusse Saksamaale ja Austriasse, kus ta ülikoolide juures ennast täiendas.

1907. a pöördus taas Venemaale ja asus maamõõtjana tööle, käies paljudes paikades, kuid vahepeal abiellus Kiievis õppinud rumeenlannaga.

1908 jätkas õpinguid Moskvas ja koondas samal ajal enda ümber eestlastest maamõõtjaid ning asutas ülevenemaalise eesti maamõõtjate seltsi. Järgmisel aastal hakkas ta taas Eesti ajakirjanduses väljarände probleeme kajastama. Lugude toon oli aga salvavam ja ennast õigustavam. “Ta tunnistas vaid vasakpoolsust ja oli sallimatu teiste poliitiliste vaadete kandjate vastu,” lausus Võime.

1910. a töötas ta Tallinna maamõõtjana ja hakkas välja andma oma veendumusi kajastavat ajakirja Asunik, milles oli palju ruumi väljarände vastastele, eelkõige Tõnissonile ja tema Postimehele.

Maamõõtjast maailmarändur

Järgmistel aastatel andis ta Moskvas välja mitu albumit Peipsi-tagustest eestlastest. Pettunud seoses Venemaale väljarändega propageerimisega, siirdus mees Läände. Lukats käis Euroopa riikides, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning peatus pikemalt Austraalias. Käis ära veel Indias, Hiinas ja Mongoolias. Kuna maamõõtja oli tol ajal hästi makstud elukutse, oli tal raha piisavalt. Tihti sai tööl talle saatuslikuks mässumeelsus ja vasakpoolsus.

Pärast ringreise hakkas ta propageerima väljarännet Austraaliasse, kuhu esimene eestlane jõudis 1853. aastal.

1910. aastate alguses organiseeris ta Austraalias kohalike eestlastega mitu seltsi.

Lukats võttis esimesena kasutusele sõna väliseestlane.

Siis siirdus ta taas Venemaale, seekord Kaug-Itta. Seejärel on andmed tema tegevusest puudulikud. Teada on, et Kaug-Idast lahkus ta 1915. aastal ja astus vabatahtlikuna tsaariarmeesse ja teenis Kaukaasia rindel lektori ja värbamisagendina.

Esimese maailmasõja lõpul oli ta tegev mitmetes ametites, nagu Inglise sõjakohtu tõlgina Kaukaasias, ja õppis samaaegselt piirkonna kõrgkoolides.

Sealgi tegeles ta eestlaste probleemidega ja asutas Kaukaasia Eesti rahvusnõukogu. Gruusiast läks Krimmi, kus kommunistid ta arreteerisid ja mõistsid mahalaskmisele, kuid ta põgenes, ja seda mitu korda.

1921 jõudis Lukats Eestisse ja asus tööle raudteede valitsusse ja töötas veel õpetajana.

Konfliktid kodumaal

Rumeenlannast abikaasa ei suutnud Eesti oludega kohaneda, poeg Peeter viibis maal, Kiomal isa sünnikodus.

Kuid samal aastal oli talle selge, et elu Eestis on vastuvõtmatu ja ta ei jää siia kauaks.

1924. sattus ta konflikti raudteede valitsuses, kus lõi välja tema vihavaen sakslaste vastu, aga ka võimudega. “Lukats esines avaldusega, milles taunis sakslaste teenimist riigiametites. Teravamaks kujunesid suhted Eesti ametivõimudega. Tema vastu esitati palju kaebusi ja 1924. aasta suvel keelati tal loengute pidamine. Samal aastal lahkus ta Eestist,” meenutas Võime.

Seekordki oli tema eesmärgiks eestlaste väljaränne ja tõotatud maaks Austraalia ja Uus-Meremaa. Teel sinna külastas ta taas paljusid Euroopa riike, Aafrikat, taas Ameerika mandrit.

Kuid 1926. a tuli ta jälle Eestisse ja viis aastat hiljem kaitses Tartu Ülikoolis väitekirja.

Kodumaal tegi ta nii riigitööd kui ka tegeles väljarändega, arvates 1930ndatel, et eestlastele sobivad paremini Ameerika ja Kanada. Ta tahtis viia Kanadesse 60 000 –100 000 eestlast, kuid majanduskriisi tõttu lükkasid Kanada võimud ettepaneku tagasi.

1937. a suvel siirdus Lukats põlluministeeriumist pensionile, lahkus Eestist ja jõudis järgmisel aastal koos kolmanda abikaasaga Uus-Meremaale, kus töötas ülikoolis ja suri 1947. aastal.

1943 on ta Uus-Meremaal esinenud omaloodud riigi presidendina. Eesti välisesindused kahtlustasi teda sellal koostöös enamlastega:

Saaga ERA.1583.2.23:49

Jakob Lukats'i kogu. Jakob Lukats oli õpetlane, maamõõtja, maadeuurija, poliitik ja Sydney ning Melbourne'i Eesti Seltside asutajaliige. Lukats külastas korduvalt Vaikse ookeani piirkonda, esmakordselt 1912. aastal. Tema kogu koosneb poliitilistest kirjutistest, teaduslikest artiklitest, tema magistritöö käsikirjadest, tema raamatute käsikirjadest, kirjavahetusest, päevikutest ja maakaartidest.

Temast (fotoga) - https://blog.ra.ee/2017/06/22/minu-koigeveiksem-paevaraamat/