Johan Marjak

Sünd: Saaga EAA.1927.1.511:132?25,818,2333,380,0 1937.a elas Viljandis endale kuuluvas majas Serbia 4. 2019.a Vase tn. 4

Õunapuu talu osteti 2. aprillil 1935. aastal 850 krooni eest ostu – müügilepingu alusel Johan Marjaku nimele.Õunapuu talu juunis 1939. aastal (tabel lk.53) Maad 3,62, ha; sellest põldu 2,62ha; hobuseid 2; lehmi 1, sigu 1
1949. Aasta kevadel astusid Johan ja Ekaterina Marjak „VÕIDU “ kolhoosi. Johan Marjak müüs talu hooned Johanna Hubelile, aga ise välja ei kolinud, ehkki endal oli Viljandis maja. Naabrimees Tulik rääkis temale: „Ma kuulsin, kuidas Gustav Kala ja Heino Varkel pidasid aru, et kui Marjak välja ei koli , viime ta vanadekodusse!“ Järgmisel päeva oli auto ees. Küsimus sai mõne tunniga lahendatud. Viljandi maakonnakomisjoni otsusega 19. Jaanuarist 1994 nr. 18-5870 tunnistati vara õigustatud subjektiks Tamara Kõrvits, kellele maksti kompensatsiooni 29 808 EVP – krooni. 1949. aastal moodustati „Võidu“ kolhoos. Kolhoosi liikmeks võeti Jekaterina Marjak. „Võidu“ kolhoosi 1949. Aastal ühistatud vara: Marjak, Juhan Õunapuu talu hobune 1; veised -1; Loomad 941 rbl.; hooned ja inventar 240 rbl. ühistatud vara 1181 rbl. 1951. aastal moodustati kolme kolhoosi ühinemisel „Kevade“ kolhoos. Juhan ja Jekaterina Marjak olid kolhooside lihtliikmed. Kolhooside üldkoosolekute protokollides ja muudes dokumentides nende nimesid täheldatud ei ole
Alus: Harry Erm „Viiratsi vald ajaloo tuultes. Talud, külad, majandid ja inimeste elu keerdkäigud“
----------------------------------------------------------

Oma Maa, 19 juuli 1924 Autojuhtide eksamid Viljandis. Üldse eksamile 34 isikut ilmunud. Eile toimetati Linnagümnaasiumis autojuhtide eksamineerimist sellekohase katsekomisjoni poolt, milline koosnes järgmistest isikutest: Esimees linnapea Dr. J. Vares, liikmed: maakonna politsei linna jaoskonna ülem J. Tüits, automanikkude esitaja Sievers ja autojuhtide esitaja M.Tibar. Eksamineerimise aluseks oli „Riigi Teatajas" Nr. 85 86 ilmunud „sundmäärused mootorsõidu- ja veoriistade liikumise kohta Viljandi linna piirkonnas."

Eksami sooritasid ja 1.järgu tunnistuse saavad igasugustel autodel sõiduks Jüri Jäär, Jüri Ruut, Ernst Halling, Eduard Kool, Martin Tibar ja Erik Siewers. Esimese järgu tunnistuse „Ford" autodel saawad: Oskar Tibar, Paul Litter, Johannes Zoobel, Edwin Seeger, August Moks, Jaan Ruut, Arnold Erm, Feodor Hanson, Armin Hunt, Johann Pomberg ja August Kiwisrik.  Teise ja kolmanda järgu tunnistuse „F o r d i 1" saawad : Aleksander Tasa (2. j.), • Jaan Wilpflus, (3. j.), Jüri Metsamärt (3. j.). Jaan Madisson (3. j.), Elmar Madisson (3. j.) ja Heinrich Rennit (3. j.) Tunnistused mootorratastel sõiduks saawad: Jaan Lepp, Heinrich Rennit, Elmar Madisson, August Milop ja Peeter Pink.  Tunnistusi ei saa: autoga sõiduks vilumatuse tõttu Johannes Marjak, Aleksander Muri ja Willem Eckbaum; nooruse pärast aga Elmar Tamm, Elmar Laamann ja Aug. Wnlop.

Nagu tagajärgedest näha, on autojuhid eksami võrdlemist hästi sooritanud; tunnistusteta on ainult üksikud jäetud, neistki pooled nooruse tõttu. Teatavasti nõutakse sundmäärustes autojuhtidelt vähemalt 20 aastast wanadust. . Teise ja kolmanda järgu tunnistused saavad ainult autoomanikud, kes küll ise sõita wöiwad, kuid publikut sõidutada mitte. Üldse käisid eksamineerimas 34 auto-ja mootorrataste juhti.

-----------------------------------------------------------------------------------------

Sakala (1878-1940), nr. 128, 21 oktoober 1926

Autoga Pulli sääreluu puruks.

Viljandi valla Pinska talust päritolev Anna Kolk teatas politseile, et autojuht Marjak on ettevaatamatult sõitnud vankri taga olevale pullile autoga peale ja ajanud pulli sääreluu puruks. Marjak võetakse ettevaatamata sõidu pärast vastutusele.

Johan Marjak (* 1885 +1964) auto V – 8

-------------------------------------------------------------------

Oma Maa, 10 september 1927

Kohalikud uudised. Laupäeval, 10. septembril 1927. a.

Algas kõrtsis, lõppes kohtus. Lihunik Jaan Maateni rehnutipidamine politseinikkudega. Asi lõppes kLskotjusega

7. septembril.1927 aastal pummeldas linnas tuntud lihunik Jaan Maaten ühes autojuht Johan Marjakuga restoran „Metropolis*. Kinni pidades oma tavalisest kombest, sõimas Maaten maad ja ilma, muuseas õige rängasti politseinikke ja poliseasutusi. Tarvitas õige vängeid ütlusi. Samal ajal viibis restoranis ka keegi kõrgem politseiametnik, kes Maatenile suu pruukimise pärast viisakalt märkuse tegi Maaten sellest aga ei hoolinud, vaid tõmbas registrid veel laiemalt lahti. Muu hulgas ei jäänud riivamata ka märkuse tegija. Nüüd teatati asjast restorani omanikule ja paluti samme astuda, et restoranis viibivate külaliste kõrvu valimata sõimuga ei kostitataks. Peremees keeldus selle järeldusel suupruukijale õlut andmast. See ajas Maateni olles vihale. Või sina kurat, ei anna minule õlut! Autojuht Marjak istus kohe autosse ja tõi politseiniku kohale. Selle abil lootsid mehed restoranist joomisvärki kätte saada. Ent ka siin tekkisid „raskused“ ja Maaten kukkus kohalekutsutud politseinikku sõimama. Nüüd läks asi keerulisemaks, sest oli vaja jaoskonda minna, Maaten seda aga ei mõelnudki. .Sulid* ja .kaabakad aina lendasid. Politseinik kutsus abi ja asi arenes päris kurjaks. Korraga heitis Maaten pikali ja hakkas appi karjuma, et politsei röövivat . Karjus midagi rahakotist jne. Ka Maateni kaaslane Marjak ei jäänud passiivseks ja asus käsitsi politseinikkude kallale. Uks politseinik sai kaunis tugevasti käest väänata. Lõpuks, kui tarvitusele võeti käerauad saadi märatsejaist jagu ja toimetati nad politsei arestimajja. Üleeile oli Maateni ja Marjaku süüdistusasi Viljandi I- jsk. rahukohtuniku juures arutusel. Maaten mõisteti 2 kuuks. Marjak 1,5 kuuks pokri Peale selle tuleb Marjakul politsei käteväänamise pärast eraldi vastutada rahukogu ees.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Viljandi Uudised : erapooletu nädalaleht, 10 september 1927

Märatsemine Metropolis Lihunik Jaan Maaien oli 7. septembril s.a. Viljandis restoraan ^Metropolis" joobnud olekus valju häälega lärmitsenud, roppe sõnu tarvitanud, nimetades Eesti valitsust konstaablite valitsuseks ja kordnikkude riigiks. Kui sääl viibiv kriminaalkomissar Kuus Maatentle märkuse tegi, et ta viisakam oleks, sest selles mumts viibisid ka naisterahvad, siis Maaten seda tähele et Pannud, vaid bakkas veel hoogsamalt roppusi ja kõlvatusi avaldama. Restoraanipidaja Maiste keeldu Maaton kuulda ei võtnud. Kutsuti Politsei kohale. Kui krimtnaal Politsei assistent Raudsepp Maakeni arreteerituks kuulutas, siis hakkas viimane, füüsilise jõuga vastu, end maha kummardades, lärmitsedes ja karjudes, et teda röövitakse. Maatenit läks korda ainult siis ära viia, kui käed teel raudu said Pandud. Maateniga ühes koos viibis restoraanis Johannes Marjak, kes joobnud olekus toetas Maatenit ja kordas tema Poolt öeldud sõnu, lärmitses ja ähvardas restoraaniptdajat Maistet rusikaga. Lõpuks segas Marjak end Politsei tegevuse vahele, haaras kordnik Paulnert pahemast käevarrest kinni ja väänas tagurpidi, nii et kordnik sunnitud oli kätt Maatent kü jest lahti laskma. Rahukohtunik mõistis: Jaan Maatent § 38 põhjal üheks kuuks, § 42 põhjal kaheks kuuks arestt, Johannes Marjaku § 38 põhjal 1 kuuks ja § 42 põhjal poolteiseks kuuks arest!, arvates 8 . septembrist. Otsus on lõpulik

----------------------------------------------------------------------------------------------------

Oma Maa, 10 märts 1928

Autojuht 2 kuuks vangi Politsei tegevusse segamise eest.

7. septembril l. a. läks politsei Metropoli võõrastemajja tuntud Viljandi lihunik Maakeni arreteerima. Võõrastemajas viibiv autojuht Johannes Marjak, et tahtnud Maakenit arreteerida lasta, segas vahele ja tarvitas seejuures füüsilist jõudu. Pärast, nähes, et vahele segamine asjata, hoidis ust väljast poolt kinni, et Maakeni väljaviimist takistada. Viimati kutsus veel väljast kahte teist autojuhti appi, kes aga ei söandanud tulla. Neljapäeval oli Marjak Viljandi-Pärnu rahukogus oma tegude eest vastust andmas.  Kohus mõistis ta 2 kuuks vangi.

----------------------------------------------------------------

Viljandi Uudised : erapooletu nädalaleht, 11 juuli 1928

Autojuht Johannes Marjak teatas politseile, et veovoorimees Peeterson on vankriga ettevaatamatult tema autole külge ajanud ja seda vigastanud. Kahju 70 krooni.

---------------------------------------------------------------------------

Sakala (1878-1940), nr. 116, 12 oktoober 1933

Autojuhid õiendasid omavahel Autojuht Elmar Madissoon kaebas politseile, et Tallinna tänaval autojuhtide seisukohal on talle rusikaga näkku löönud autojuht Johan Marjak.
------------------------------------------------------------------

Päevaleht, nr. 207, 2 august 1930

Auto kolme sõitjaga kraavis. Viljandi, 1. 8. Eile jooksis Suldsi maanteel Viljandi auto nr. 8 kolme sõitjaga kraavi. Autot juhtis autojuht Johan. Marjak. Uks sõitjaist. Peeter, Uitiroer sai raskeid vigastusi nii et ta pidi toodama Viljandi haiglasse. Kuna teised sõitjad pääsesid kergemate vigastustega.

--------------------------------------------------------------------------

Oma Maa, 28 september 1938

Esmaspäeval toimus Viljandis turuplatsil sõjaväele suurtükiväe, ratsa- ja voorihobuste ostmine. Ümbruskonna põllumeeste Poolt oli kokku loodud 80 hobust. Sellist suurt .hobuste arvu pole põllupidajad toonud millalgi varemalt müügiks, mis näitab suurt huvi tõusu meie ratsahobuste kasvatuse vastu ja seda just eriti meie noorperemeeste poolt, Pakutavatest hobustest osteti sõjaväkke ratsa, 2 voori ja 2 suur- ^ makseti ostetud hobuste eest 680—1.000 krooni. Kõrgema hinna — 1.000 krooni — sai Ed. Kirss, Voltvetist.

800 krooni said hobuste eest Johan Marjak Vana - Võidust,

M. Müür Suislepast ja Pärstist „Rehtla" Kink kahe hobuse eest.

---------------------------------------------------------------------

Oma Maa, 11 juuli 1940

Endine Viljandi voorimees ja hilisem taksoautomees Johan Marjak. kes pidavat olema ««peategelaseks" J. Pori Viljandi motiividel loodud laulus «Viljandi paadimees", on Viljandi 1. jsk. kohtuniku juurde kutsutud vastust andma ühes laimamise asjas. J. Marjak oli juba mõnda aega väikekohapidajaks Viljandi vallas. kus tema naabriks Gustav Kala. : Meeste vahekord pole enam ammu heanaaberlik. Ikka jälle tekivad tülid ja pahandused. ' Milliseid mehed ei suuda oma vahel lahendada. Kord, sest on mõni aasta tagasi süüdistas Marjak Kala selles, et viimane on tema hoonete läheduses põlema süüdanud haokood. kavatsedes teise varanatukest teha tuhahunnikuks. Asjal oli tõsi taga ja Kala pidi tükk aega istuma vangimajas. Seekord Gustav Kala süüdistab omakorda Marjakut rängas auhaavamises. Kui Kala tuli kord linnast, jäi ta Liidumaa talu juures taluperemehe Sääsega vestlema. Ka Marjak tuli tookord linnast. Nähes Kala hõikas ta kuidas sa julged selle mehega juttu ajada, see on Viiratsi vaeste surnuaia juures juba mitu meest mättasse löönud ..Tekkis sõnavahetus. Marjak läks natuke eemale, tuli aga siis uuesti tagasi, käed pükste taskus ja esitas Kalale küsimuse: ..kas sa veel kaua elada tahad." Marjak on laimamise pärast ka varem «karistatud. Kohtunik katsub mehi lepitada, ning süüdistaja — Kala ongi sellega nõus. kui ainult Marjak maksab Viljandi tiisikuse nõuandlale 50 krooni ja vabandab kahes kohalikus ajalehes. et ta on naabrit lärmanud ja ähvardanud. Marjak «mõtleb ja mõtleb, kuid ei nõustu. Kohtunik asub seejärel tunnistajaid üle kuulama. ning viimaste seletustest nähtub, et Marjak tõesti on rääkinud raskeid sõnu. Nüüd kohtualune J. Marjak teatab, et ta on nõus leppima vastase poolt esitatud tingimustega ja sedakorda on tülile tehtud lõpp.
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Viljandi on legendide linn. Noored neid ei tunne või ei taha tunda. Miks muidu mõni meie linna uusasukas kurdavad, et siin pole midagi silmahakkavat ega ligitõmbavat. Väljavõte https://sakala.postimees.ee/2164185/legendid-on-polisviljandlastele... Legend Viljandi paadimehest on veidi noorem. Aga nagu rahvalooming ikka, on sel palju variante. Rahvaloomingust pärit legendide elujõulisust iseloomustab nende püsivus järjest uute põlvkondade mälus. Pole midagi imestada, et siinsed nooredki pärimustele tähelepanu pööravad. Ma pean silmas Peep Tobrelutsu soovi äratada ellu kuulus Viljandi paadimees. Tobreluts tahab, et Viljandi järvel hakkaks suvitajaid sõidutama paadimees. Kas paadimees ärkab? Nii nagu meil ikka, tekkis vastasseis: ühed, kes pooldasid, teised, kes ei pidanud idee teostamist vajalikuks. Igatahes oleks see kujutanud legendi järge. Kahjuks vajusid ärksad mõtted ärplemiskoorma all rannaliiva. Et arutame seda asja veel. Mis selle loo puhul välja paistis, oli see, et viljandlased oma kuulsast legendist ja selle alalhoidjatest läbi aegade kuigipalju ei tea. Avaldatud kirjutised teadmistest ei pakatanud. Kas pole olnud uurijaid, tutvustajaid ega trükiseid? Nõnda see päris ei ole. On olnud nii uurijaid, tutvustajaid ja rahvaloomingu edasiarendajaid kui trükiseid. Ja lõpuks – on olnud ka legend tegelikkuses. See tegelik paadimees, kes paate noorpaaridele järvelsõiduks laenutas, kandis kirjanik Arnold Sepa mälestusraamatus perekonnanime Kurrik. Johannes Selja näidendi prototüüp oli Marjak, John Pori laulus on ta lihtsalt noor paadimees, kes viib neiu üle vee. Eks neid ole olnud teisigi. Legend laulus ja laval John Porist ja tema laulust «Viljandi paadimees» on pikalt-laialt juttu minu mälestustekogumikus «Viiulivaikus». On teada, et John Pori kirjutas laulusõnad tuntud läti viisile. Pori oli muusik, kes ise on väga vähe muusikat loonud. Nüüd on mõnes väljaandes sõnade autori kõrvale tekkinud teinegi mees Sergius Lipp. Kunagine trükiviga populaarsete laulude vihikus, milles teksti all oli Lipp (mitte kaks nime), on hakanud levima. Kindluse mõttes pannakse kirja kaks nime: John Pori ja Sergius Lipp. Tuleb toonitada, et «Viljandi paadimehe» sõnade ainuautor on John Pori (Viljandi koolipoisina Johannes Porisammul) ja kes arvab teisiti, peab seda uurimustele toetudes tõestama. Kunagi kostis mu kõrvu palve, et keegi võiks kirjutada paadimehest näidendi. Tuleb tunnistada, et selline draamatekst on juba kirjutatud, pealegi kaks korda. Johannes Selg avaldas oma näidendi raamatuna enne sõda. Kas seda lavastatud on, ma ei tea. Kuid seitsmekümnendate algul uuendas ta oma «Viljandi paadimehe» nimelise näidendi vabaõhutükiks. Selle pidi lavastama tolleaegne Viljandi kultuurimaja direktor Vahur Käär. Peaosalisteks olid valitud Ugala näitlejad Mall Sillandi ja Heino Arus. Näidend oli masinkirjas kahes eksemplaris, üks Kääri, teine Aruse käes. Palusin Heino Arusel see üles otsida, ta lubaski seda teha, kuid surm tuli vahele. Seepärast on palve neile, kes valdavad Johannes Selja, Vahur Kääri ja Heino Aruse vaimuvara: otsige üles näidend «Viljandi paadimees», et see säilituspaika toimetada ja rahvale kättesaadavaks teha. Leitud käsikirjast palun teatada telefonil 433 8425. Legend meil on, laul samuti ja väga võimalik, et alles on ka näidend, kuid midagi silmale vaatamiseks pole, välja arvatud linnaviidad ja mõni minu arvates ebaõnnestunud märgike. Juba paar aastat annab keegi roigastest tehtud paadiga märku, et Viljandi vajab oma tõmbenumbriks monumentaalkunsti teost. Kujuteldav taies võiks asuda Viljandi järve ääres paadisadamas. Aga paadimees aina ootab, et ta unustusehõlmast päikese kätte toodaks – nii ja teisiti.

Benno Sild https://www.geni.com/family-tree/index/6000000018645346304

selgitus: Mäletan  minu vanaonu Johan, Jukan, Joann Marjak  Johan Marjak rääkis, et tema oli Viljandi paadimees. Sellest on kirjutatud ka Viljandi ajalehes Sakala https://sakala.postimees.ee/2164185/legendid-on-polisviljandlastele... Viljandis Toome tänava kalmistul on Johan, Jukan Joann Marjak hauakivil ka kiri Viljandi Paadimees.

SAKALA Viljandis 25.07.2020.a https://sakala.postimees.ee/7024922/kus-liiklust-seal-onnetusi-peru...

Haud: https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_ha...