Johannes Karheiding

1890-1892 Räpina vallaliikmete nimekirjas (Meelvas): http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.3334.1.95:123?570,625,1513,7...

1909-1940 Räpina personaalraamatus Kurekülas: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1269.1.837:84?784,2949,1267,...

Kirjandust : Kohtla-Järve esimese kooli lugu 1922- 2012/koost. E.Lekk ja U.Kilk.-Kohtla-Järve, 2012.-lk.21,33-34

http://isik.tlulib.ee/index.php?id=2848

Johannes Karheiding sündis 1887 Räpina vallas taluomaniku peres. Ta õppis Räpina Kureküla koolis 1896-1899, Räpina kihelkonnakoolis 1900-1902, Räpina ministeeriumikoolis 1902-1903 ja Volmari õpetajateseminaris 1906-1907 ning õienda sõpetaja kutseeksami Tartus 1909. a. Hiljem täiendas ta end keskkooliõpetajate ettevalmistuskursusel Tartu ülikooli juures, keskkooliõpetajate kursustel Tallinna kolledži juures, võimlemisõpetajate kursusel Tartus ning muusika-alastelkursustel Tartu Kõrgema Muusikakooli ja Tallinna Konservatooriumi juures. Eraviisiliselt oli ta muusikat õppinud Aleksander Lätte juures.

Johannes Karheiding sõdis 1914-1917 Esimeses maailmasõjas. 1917-1920 oli ta Jõgeva Haridusseltsi kooli (Jõgeva algkooli) juhataja ja aastast 1920 Räpina Ühisgümnaasiumi õpetaja. Jõgeval juhatas ta ka laulukoori. Ta kuulus Eesti Rahvaerakonda. 1944 emigreerus ta Rootsi ja elas Uppsalas, kus suri 1969.aastal.

Väljavõte

Kohtla-Järve vana koolimaja: ma väärin enamat! Kuupäev: Esmaspäev,12.mai.2008 kell 09:44:49 Teema: Ajalugu

Mulle tuli elu sisse ja...

Minu tegelik elu algas seega 1939. aasta septembris. Jah. Eks ole tähelepanuväärne see kuupäev - 1. september 1939. Minu tegelik algus ja... selle algus, millega peagi ise kõige otsesemalt kokku pidin puutuma. Võib-olla on Igor Mangil ja Pauksonitel õigus, et kõik on kirjas tähtedes. Siiski tahaks võib-olla ka oma funktsionalistlikku põhiplaani arvestades lisada, et kaldun ise pigem toetama vanade araablaste kõnekäändu - kuulsin seda vist Valdo Pandilt, kes minu juures 1946. ja 1947. aastal õpetaja leiba maitses - , mille järgi tuleb küll uskuda Allahit, aga kaameli peab iga mees ise kinni siduma.

See, mida kaks ajaloo kõige hullemat mõrtsukat samal ajal Poolas tegid, ei seganud mul oma esimest õppeaastat nautimast. Minu esimene direktor oli talendikas härrasmees nimega Johannes Karheiding, kes tundis isiklikult nii Koodi-Jaani kui Jaan Lattikut, kes jõudis juhtida nii kooli kui koori ja mandoliiniorkestrit. Ta oskas mindki käivitada ja... ta lahkus "vabatahtlikult" kooli juhi kohalt, kui "Stalini suur asi" end täieliselt Eesti elu kitsasse pilusse sisse seadis. Järgmine koolijuht ei olnud enam härra, aga prouatada ta ka end ei lubanud. Nimelt oli tegemist seltsimees Alviine Preiga, kes juba 1918. aastal vallandati bol¨evikuks olemise pärast töölt. See seltsimees meenutab ühte hilisemat koolijuhti, kes samuti kasutas ära tagurlikku pööret, et võimu haarata, aga see selleks. See tibla kaebas hiljem: "1933. aastal viidi mind üle Kohtla-Järve kaevanduse algkooli. Sealne eliit mind kui kommunisti ei pooldanud. Avalikud vaenlased olid õlivabriku juhataja Karl Luts ja koolijuhataja Johannes Karheiding." Pole raske ette kujutada prussaka rõõmu, kui "töörahvas" võimu haaras...

Esimest aastat "Nõukogude rahvaste vennalikus peres" ei tahagi meenutada. Tõrjutud mälestused, nagu tänapäeval öeldakse. Piisab ehk faktist, et eestlased, kes oma suurimaks vaenlaseks läbi aja olid sakslast pidanud, tegid sellesse seisukohta korrektiivi ühe aasta jooksul! Kuidas muidu seletada fakti, et Aadut tervitati kui vabastajat?! Ja paljud mulle kallid lapsed kadusid selle aasta jooksul igaveseks. Vähemalt ei kohanud ma neid hiljem enam kunagi. Vana koolimaja mureliku pajatuse kirjutas üles Teet Korsten. Laupäev, 10.5.2008

See väljavõtte pärineb lehelt Põhjarannik http://www.pohjarannik.ee

URL selle artikli jaoks on: http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=article&sid=7825

Väljavõte: Aino Kits - Eesti Komitee Koolitoimkonna tegevusest 1945 -1949

Pärast Teise maailmasõja lõppu kujunes kaks eestlust, kodu- ja välismaine. Eestisse jäänud inimesed püüdsid oma isiklikku vabadust ning rahvuslikku ja kultuurilist omapära nii palju kui võimalik ka võõra valitsuse all säilitada. Teine eestlus kujunes aga välismaal, kus selle kandjaks olid küll vabad, aga ilma oma riigita eestlased. See oli nagu vaimne riik teiste riikide sees. Selle eestluse kandjaks sõjajärgseil aastail olid eesti põgenikud, peamiselt Rootsis ja Saksamaal.

Eesti põgenike arvuks Rootsis võis olla 26 000 - 27 000, nende paigutamiseks loodi 1944. aasta sügisel 175 laagrit. Põgenikena oli saabunud Rootsi ka arvukalt kooliealisi lapsi ja õpetajaid: ca 2000 algkoolilast, 800 keskkooli- ja gümnaasiumiõpilast ning 400 algkooliõpetajat. Eestlastele on alati ja kõikjal, kuhu nad on välja rännanud või põgenenud, omane hariduse ja oma kultuuri jätkamine. Eesti kooliküsimusi Rootsis hakkas korraldama Eesti Komitee.

Koolitoimkonna valimine.

Juhatuse koosolekul 24. jaanuaril 1945 teatas Rudolf Penno Rootsi valitsuse otsusest pagulaskoolide organiseerimise kohta. Õppekavade koostamiseks, õpperaamatute läbivaatamiseks ning muude koolikorraldusse puutuvate küsimuste ettevalmistamiseks otsustati Eesti Komitee juurde luua koolitoimkond. Koolitoimkonna esimeheks valiti Heinrich Mark, kes juhtis toimkonda 1956. aastani. Koolitoimkonna liikmed olid enamasti Eestiski tuntud haridustegelased: Johannes Aavik, Helmi Eller, Henno Jänes, Johannes Karheiding, Eerik Laid, Herman Rajamaa ja Prits Raska. Hiljem lisandusid neile Johannes Oskar Lauri, Hilda Lehola, Märt Raud, Erik Saare ja Gustav Suits.

. . . . . .

Sigtuna Gümnaasiumi asutamine.

Olulisena tõusis päevakorrale gümnaasiumi küsimus. Rootsi Koolivalitsus oli nõus internaatkooli avamisega. Sajal 11. ja 12. klassi õpilasel oleks olnud võimalik lõpetada gümnaasium eesti õppekavade järgi ja saada ülikooli astumisel võrdsed õigused rootsi gümnaasiumi lõpetanutega. Raskusi oli aga internaadile ruumide leidmisega. Nii ei olnud võimalik rajada kooli Kalmarisse, kuhu seda esialgu kavatseti. Keskkooli direktori kandidaatideks olid Henno Jänes ja Mart Meiusi. Direktori pidi valima Eesti Komitee juhatus, õpetajate komplekteerimisega tuli tegelda põhiliselt kooli direktoril. H. Jänesele tehti ülesandeks korraldada õpilastega seotud küsimusi. Gümnaasiumi teemat arutati ka kuu lõpul toimunud koolitoimkonna koosolekul, kus viibisid H. Mark, R. Penno, H. Jänes, P. Raska, H. Rajamaa, T. Künnapas, E. Laid, H. Eller, J. Karheiding ja H. Haage. Gümnaasiumi asukohaks oli saanud Sigtuna. . . . . . . .

Stockholmi Eesti Gümnaasium.

. . . . . 1946. aasta novembris oli üheks päevakorrapunktiks Stockholmi rootsikeelsetes algkoolides õppijaile eestikeelse õpetuse korraldamine. H. Rajamaa ettekandest selgub, et tollal sai emakeelset täiendõpet umbes 800 õpilast. Pühapäevadelt oli õpetus vähehaaval nihkunud nädalapäevadele. H. Rajamaa jäi täiend- õpetuse tegelikuks korraldajaks. Hiljem otsustati saata üleskutse kõikidele eestlaste organisatsioonidele, et nad pidude sissetulekust määraksid teatud protsendi oma ringkonna koolide abistamiseks. Üleskutse koostaja ja laialisaatja oli samuti H. Rajamaa. Kinnitati ametisse Uppsala täienduskooli juhataja J. Karheiding. Midsommarkranseni täienduskooli õpetajaks määrati Ilmar Tork. Töötasu oli 2 krooni tunni eest. Töötasude maksmisi korraldasid lastevanemad. . . . . . .

Postimees 21.09.1930. Lhk.7

Õpetaja valimine Räpinas

Viimasel vallavolikogu koosolekul valiti Papreküla algkooli juhatajaks Johannes Karheiding. Kandidaate oli esitatud 13. . . . . . .

Lõuna-Eesti tegelaste biograafiad 1938, kirjastus "Sõna":

Karheiding, Johannes Sünd 1887 Räpina vallas taluomaniku peres. Õppis Räpina Kureküla koolis 1896-1899, Räpina kihelkonnakoolis 1900-1902, Räpina ministeriumikoolis 1902-1903, Volmari õpetajate seminaris 1906-1907 ja õiendas õpetaja kutseeksami Tartus 1909 a. Hiljem täiendas end keskkooliõpetajate ettevalmistuskursused Tartu ülikooli juures 1919 a. Oli 1921/1922 võimlemisõpetajade kursusel Tartus ning muusika alal Tartu kõrgema muusikakooli ja Tallina Konservatooriumi juures ning õppinud muusikat erateel A.Lätte juures. Samuti oli Tallina Kolledzi juures keskkooliõpetajade kursusel. Oli maailmasõjas 1914-1917. Siis Jõgeva Haridusseltsi kooli (Jõgeva algkool) juhataja 1917-1920. A-st 1920 Räpina Ühisgümnaasiumi õpetaja. Oli Jõgeval tegev laulukooriga. Kuulus Eesti Rahvaerakonda.

VÄLIS-EESTI Nr 22 30. 5. 1948:

NÄDALA JUTUAJAMINE – Johannes Karheiding

Kohtame Uppsala Eesti Täienduskooli juhatajat ta korteris, istume ja vestleme ühistest laagrimälestustes Medevi Brunnis, kus Johannes Karheiding uskumatu agarusega ja väsimatu hoolega oli organiseerinud eeskujulikema laagrikooli. Puudutame ka mõne sõnaga Ludvig Juhti külaskäiku ja kunstniku mõningaid tsenseermata muljeid, mis antud edasi intervjueeritavale kui vanale sõbrale.

”Kuidas on Uppsala Eesti Täienduskool organiseeritud?”

“Kooli majanduslik toetamine lasub Uppsala Eesti Kooliosõprade Ringil, mille likmete arv neljakümne umber, liikmeteks on lastevanemaid aga ka teisi. Õpetajaid on koolis pragu viis.. Tasu õpetamise eest makstakse, kui raha jatkub, muul juhul toimub õpetamine tasuta – keegi ei tee sellest küsimust. Raha kulub nagunii rootsi algkoolilt lahkelt kasutada saadud rummide koristamiskuludeks ja kooli õpperaamatute reservi ning noorsookirjanduse raamatukogu hankimiseks. Õppetöö toimub kolmes grupis: Algkooli 1, 2 ja 3. klass – algkooli 4, 5. ja 6. klass – . Esimene grupp käib koos kaks korda nädalas 2 tundi korraga, teine ja kolmas grupp kord nädalas kaks tundi.”

”Kui suur on osavõtuprotsent koolikohustuslike laste hulgas?”

”See võiks olla kõrgem. 79-st teadaolevast kooliealisest lapsest võtab täienduskoolist osa ainult 54, seega umbes 70%. Mitteosavõtjate hulgas on isegi haritlaste lapsi, kelle vanemad on kooliõpetajad, tuntud koolitegelased ja poliitikud. Laste kooliskäimine või mittekäimine oleneb peamiselt vanemate rahvuslikust aktiivsusest.. Ühes perekonnas on näiteks kooliskäimise probleem jäätud otsustada 11-a. poisi enda kätte, kes on vahvalt deklareerinud, et tema ei kavatse üldse Eestisse tagasi minna ega hooli ka eesti koolist. Mõned teised vanemad on jälle mures, et eesti kool segab nende tütre balletitunde jne. – Aga on ka vastupidiseid nähteid. Üks ema ei pea mitte raskeks 12 km. kauguselt raudteel koos lapsega Uppsalasse sõita ja tundide ajal oodates koridoris sukka kududa. Samuti sõidab rida lapsi trammiga 7-8 km. kauguselt igaks tunniks hoolsalt kohale.”

”Kuidas on lugu õppimise intensiivsusega?”

”Peab ütlema et need lapsed, kes koolis käivad, teevad seda väga hoolikalt ja innuga. – Kõige noorematega on alguses küll üsna suuri raskusi, kuna nad on lugema õppinud esimesena rootsi keeles ja kipuvad eesti keeltki lugedes tähti rootsi reglite kohaselt hääldama. Omavahel kipuvad need lapsed – eriti üksiklapsed – nii kooli tulles kui vahetundidel rootsi keelt rääkima. Näib, et vanemad nendega kodus küllaldaselt emakeelt ei kõnele, ega võta vaevaks tõlkida neid uusi sõnu ja mõisteid, mida lapsed rootsi koolist õpivad. Ent omavahel kokku puutudes hakkavad need puudused silmatorkavalt vähenema.”

”Milliseid aineid koolis õpetatakse.”

”Emakeelt, eesti ajalugu, eesti maateadust ja laulmist. Kuna aeg on piiratud, siis paneme pearõhku emakeelele. Üldse ei saa me liiga palju rõhutada aktiivset õppetööd, vald selle asemele peame tähtsamaks, et lastel kogu aeg on olemas kontakt teiste eesti lastega ja meie kodumaaga ning eest kultuuriga. Kui on võimalik neid lapsi ka veel eesti suvekoloniidesse läkitada, siis ei oleks vist karta, et lapsed oma emakeelest ja rahvusest võõrduvad.”

“Kas peale otsese õppetöö on koolil ka muid üritusi?”

“Õpilased on kaasa aidanud Emadepäeva, Jõulupuu ja Vabariigi aastapäeva pühitsemisel. Suur hulk õpilasi on skaudid ja gaidid. Peale selle oleme saanud mõnele lapsel hankida tasuta klaveritunde prof. Aavikult, kes arhiivitöö korras neid annab kohalikele rootsi lastele. –Tänu üksikisikute ja kirjastuste lahkele vastutlekule on meil võimalus olnud õpilasi õppeaasta lõpul ka raamatudega ohtralt premieerida.”

“Kuidas Teie isiklikult selle pingerikka koolitöö kõrval olete saanud eluülespidamise korraldada?”

“Sõdian iga päev rongiga Stockholmi vahet, olen arhiivtööline nootidekirjutamise alal. See koolitöö on minusugusele eluaegsele pedagoogile olude sunnil praegu kahjuks ainult hobbyks. Aga see anab elule mõtet – aidata noori kujuneda tublideks eesti lasteks.”

https://muuseum.rapina.ee/rapina-kultuurielu-viimasel-100-aastal/