Juhan Tamm

1858 - Sünd/ Birth and baptism info (Julian Calendar)

https://www.muis.ee/museaalView/3510358
http://grafo.tlulib.ee/view.php?ID=211&page_num=331

Juhan Tamm (Jurkatam) †
Teisipäeval suri gripi tagajärjel 85 a. vanuses Tartu vanemaid ja teenete rikkamaid pedagooge Juhan Tamm (Jurkatam), kelle matmine toimub laupäeval kell 15 Uspenski ja Jüri koguduste kalmistule. Kadunu elukäik oli sisukas ning ta polnud mitte ühekülgne pedagoog oma kitsal erialal, vaid töötas oma pikal eluajal ka õige mitmel teisel tööpõllul.
Juhan Tamm sündis 20. detsembril 1858. a. Saaremaal Maasi vallas. Alghariduse sai ta koduvalla küla- ja kihelkonnakoolis. Tundes kutsumust pedagoogilisele tegevusele, jätkas ta edasiõppimist kaks aastat Kuressaares vallakooliõpetajate ettevalmistamise koolis ja hiljem Riias Baltimaade õpetajate Seminaris, mille lõpetas 19.aastase noormehena. Pärast seminari lõpetamist tegutses ta kooliõpetajana Kuressaares ja Tallinnas. Kuna J. Tamm. valdas suurepäraselt vene keelt, siis asus ta 24.-a. noormehena senaator Manasseini juurde tõlgiks. Keiser Aleksander 111 käsul revideeris tähendatud senaator tolleaegseid Liivi- ja Kuramaa kohtuid, administratsiooniasutusi, koole ja põllumajandusalasid. Tõlgina tuli tal läbi sõita kõik Eesti maakonnad, nende hulgas ka Tartu- ja Võrumaa, kus ta tutvus Lõuna-Eesti keelemurretega, mida varemalt oli puudulikult tundnud, miile tõttu ta Võrumaal kohaliku murdega tihti päris hädas oli. Võru murde ära õppimiseks pärast üheaastast tõlgi kohal olemist asus ta Haanja kihelkonnakooli õpetajaks. Seal töötas ta ühe aasta, õpetades lastele kirjakeelt ning ise õppides neilt Võru murret. Võrumaalt siirdus ta Tartusse, olles siin 7 aastat õpetajaks Juri kihelkonnakoolis. Samal ajal hakkas ta vabakuulajana ülikoolis filoloogiat õppima, eriti vene keelt ja kirjandust. 1892. a. on ta tervislikkudel põhjustel sunnitud loobuma õpetajaametist ning tegutseb siis 8 aastat muudel aladel, peamiselt ajakirjanduse põllul. Nii on ta Tallinna „Virulase" kaastööline, Tartus ilmuva venekeelse („Baltimaade Lehe") toimetaja. Alates 1895. a. on ta neli aastat Tartu vene avaliku raamatukogu juhataja, töötades ühtlasi ka „Põllumehe" toimetuses. Samal ajal jätkub tal ka energiat seltskondlikuks tegevuseks kohalikes seltsides. Keelemehena kerkib tema kuju esile esimese vene eesti sõnaraamatu koostajana, mis oli parim ja põhjalikem kuni hilise ajani. Sõnaraamat ilmus 1903. a. mahuka/ köitena -r- 1040 lehekülje suuruses. 10 aastat hiljem ilmus sellest teine trükk.
Muide tegutses ta ka vahepeal tõlgina Riia ringkonnakohtu kriminaalosakonnas. Selleaegse töö kohta tähendas ta, et nii mõnegi kohtuasja aitas ta õnnelikule lõpplahendusele süüdistatu kasuks, kus oli ilmselt näha, et kaebealune on süütu, kuld asjaolud rääkisid siiski tema kahjuks. Tundes põhjalikult tolleaegset kohtutegevust ja seadustikku, ilmus tema sulest riigikorra ja seaduste tundmaõppimise praktiline käsiraamat «Talurahva advokaat". 1899. a. alates jätkab ta uuesti pedagoogilist tegevust Tartu õpetajate Seminari harjutuskoolis ja eesti keele õpetajana samas koolis kuni 1918. aastani, mil mõlemad koolid ajutiselt suleti. Oma õppetegevust jätkas J. Tamm Tartu linna 111 algkoolis 8 aastat kuni 1926. aastani, mil loobus koolitööst, minnes pensionile. Kuid ta ei jäänud puhkama, vaid pühendas end intensiivsemalt keelelistele uuringutele ja kirjandusele. Samal ajal asus ta kirjutama memuaare, millised käsikirjad aga hävisid tules Tartu vabastamise ajal 1941. aastal. Ta kaotas oma tolleaegses korteris, Kivi tn. 49, kogu oma varanduse koos raamatukogu ja käsikirjadega. Hiljem tahtis ta küll memuaare ja mälestusi restaureerida, kuid palju oli ununenud. Mälu ei töötanud enam küllaldaselt, et tähendada üles aastakümnete eest läbielatut. Kuna ta oli niivõrd elatanud et vajas alaliselt teiste kaasabi, siis sai ta möödunud suvel linna sotsiaalosakonna vahendusel vanadekodus, Puiestee tn. 68, omaette vaikse mugava toa, kus veetis oma vanadusepäevi, nüüdki töötades niivõrd, kuivõrd see veel võimaldus nägemise puudulikkuse tõttu. Hiljem pidi ta olude sunnil siiski teistega koos elama kuid ta oli kõigega Oli kõigile lahke ja sõbralik, nagu ta oli kogu eluaja seda
J. Tamme jääb leinama arvukas endine õpilaspere, endised ametivennad ning sobrad ja tuttavad. Neis ei kostu mälestus temast iialgi.
Postimees (1886-1944), nr. 98, 28 aprill 1944