Karl* Gustav Mitt

PR. Pikajärve, Valgjärve, Saverna, ... , 1869 - 1892 - Saaga EAA.1267.1.296:95?131,909,829,456,0

http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur...

Saaga EAA.1267.1.315:192?2805,934,1154,1098,0

Saaga EAA.1267.1.315:192?2803,908,1611,1102,0

Kultuur dokument kaob!

• http://kanepikultuurilugu.blogspot.com/2014_10_01_archive.html

Umbes 18 a. tagasi kinkis Karl Mitt oma isa Mart Miti isiklikud mälestused kokkupuutest meie ärkamisaja tegelastega j. t. ühele meie asutusele või õigemini — andis need sinna ..igaveseks hoiule". K. M. teades pidi üle 1000 lehekülje ulatav suure väärtusega kultuurdokument ka praegu vastavas kohas hoiul olema. Suur oli K. M. üllatus, kui ta hiljuti sai ühelt ajalehe toimetuselt kirja, kus päritakse, kas tema, K. M., on Mart Miti pärija. Nimelt olevat tahetud toimetusele müüa Mart Miti mälestuste kogu! K. M. muidugi astus viibimata ühendusse nii omaaegse kingi saajaga kui ka ajalehe toimetusega, keelates viimasel käsikirja tagasiandmist selle müüa pakkujale. Nähtavasti on dokument kadunud vastavast asutusest juba palju aastaid tagasi, kusjuures ta oli kinkimise juures isegi registreerimata jäänud. Skandaalsest loost kuuldes astus üks teine asutus, kus Mart Mitt oli omal ajal esimeheks, omaltpoolt samme lehe toimetuse ees, sooviga käsikirja ise omandada. Isiklikult kohale sõitnud seltsi esindajale olevat vastatud, et käsikiri on tagasi antud selle müüa pakkujale, kelle isik ja aadress toimetusele teadmata! Nagu aga nüüd lõplikult selgub, on käsikiri siiski lehe toimetuse poolt ära ostetud ning antakse, pärast mõningate osade avaldamist, ta õigele omanikule — vastavale asutusele tagasi.

Meie ei taha mingit varju heita asutusele, kust väärtuslik käsikiri kadus, seda enam, et asutuses valitseb praegu eeskujulik kord, nii et isikud, kel on olemas mingisuguseid üldsusele tähtsaid dokumente hoiule anda, võivad seda nüüd teha üsna rahuliku südamega. Lohakus võis aset leida üksnes vene- ajal, mil vastavad vilunud jõud meil veel puudusid. Ometi on käesolev dokumendi kadumise lugu küllalt iseloomulik seks, et sellest avalikult kirjutada. Kui kergesti oleks võinud Mart Miti kadunud mälestused üldse päevavalgele tulemata jääda! Õnneks juhtusid nad isiku kätte, kes kohe nägi, millega tegemist, ning need esitas — ajalehe toimetusele. Võib olla aga, et teatud asutusest selle algpäevil on kadunud veel muudki!? Oleks tarvilik, et kõik need, kes Vene ajal midagi meie kultuurkirjavarast kusagile hoiule või kingituseks annud, nüüd 'kontrolliks, kas ka nende pärandus on vastavas kohas olemas. Kui on tegemist mõnesuguse kadumaminekuga, siis ehk saaks sellest näit. kas või avalikkust ajakirjanduse kaudu informeerides vahest veel midagi päästa. On ju võimalik, et ühes Mart Miti mälestustega „kadus" veel midagi, mille olemasolust kunagi ei ole praegu aimugi kingituse saajal endal. G. N.

Karl Mitt Minu isa Mart Miti elust Ja tegevusest

MART MITT sünd. 19. okt. (v. k. j.) 1833 Paistu kihelk. Puleritsu esimese koolmeistri pojana. Saades karjuse ealiseks, õppis ta isa juures teiste koolilaste seltsis. Puleritsult kolis Miti perekond sama valla Pirmastu koolimajja. Sääl pidas Mart Mitt, kes vahepääl saanud 17-aastaseks, isa asemel Õpetaja ametit 2 aastat. Paar aastat hiljem asus kogu perekond Tartumaale Kirepi valda Tammejaani teoorjuse tallu. Kuna tol ajal talupidajad olid vabastatud sõduriks võtmisest, siis läks Mart Mitt 22y2 a. vanuselt Valguta valda Telgale koduväiks. A. 1857 saab ta Vastse-Nõo mõisa aidameheks ning 1% a. pärast seda sama mõisa valitsejaks. Kuna mõisa omanik krahv Ingelström oli seotud Krediit-kassa assessori, Nõo kirikuvöörmündri ja paljude teiste ametitega, siis usaldas ta kogu mlõisa-elu juhtimise Mart Miti hoole. Parajasti oli käsil Nõo kirikumõisa ehitamine. Mart Mitt pidi nüüd juhtima ka kirikumõisa ehitustöid ning krahvi tööde käigust informeerima. Tolleaegne Nõo kirikuõpetaja nõudis laialdast ehitamist, mida aga krahv ei pooldanud ning oma valitsejale vastavad käsud andis. Kuna krahv kirikuõpetajaga kokkusaamisest ise kõrvale hoidus, pidi Õpetajaga vastuollu sattuma Mitt. Suure vihaga kirikumees ei andestanud kunagi Mart Mitile ta „vastuhakkamist". Kui Mart Mitt, tahtes vabaneda Noo Õhkkonnast, läks rentima Veski (Oriku) mõisa Pusu karjamõisat, püüdis kirikuõpetaja vahele segada, rääkides mõisa omanikule v. Andrae'le, nagu oleks Mitt teda, Õpetajat, mõnitanud. Sellest avameelselt Mart Mitile rääkides, ta ometi rentis temale oma karjamõisa. Kuid kui a. 1865, pärast kaheksa-aastast teenistust Nõos, Mitt kolis Pusu karjamõisa, tehti talle mitme kohaliku mõisniku ning Kambja kirikuõpetaja poolt etteheiteks saksavastalisust. Vastavaid hoiatusi oli levitanud jällegi Nõo kirikumees.

Pusul töötamise ajal astus M. Mitt Vanemuise seltsi liikmeks. 1868 ostis Mitt Võrumaa Kanepi kihelkonnast Tamme (praeguse Valgjärve) vallast Kiltre talu. Nüüd olid käed vabad ega tarvitsenud enam nii karta Nõo Õpetaja ja temameelsete mõisnikkude intriige. Ärkas võimas tung tööle asuda oma rahva kasuks, et üldse kaoks eestlase alandav mõisa orjamine ja mõisast ning kirikuõpetajast alatine rippuvus. Selles suunas tegutsemine nõudis Miti arvates igasuguste seltside asutamist ja rahvakoosolekute korraldamist ning neil selgitavate kõnedega esinemist. Just sakste eneste Õhutusel nii Mitist saigi nende kibe vastane, tundis ju Mitt mõisnikkude ja nende talupoegade ning õpetajate elu väga hästi. Rõhuv orjastamine ning muud alatud käitumised rahvaga (nagu NÕo kirikuõpetaja poolt isiklikult kepi tarvitamine tööliste turjal, kusjuures taheti pääle sundida samasugust õpetajale „appitulekut" valitsejalegi) — seda enam Mart Mitt ei talunud näha ega kuulda. Viletsas seisukorras oli eesti põldur. Tuli hakata asutama eeskätt põllumeeste seltse, kusjuures keskorganiks pidi saama põllumeeste selts, mille asukoht Tartus

Rahvapoegadel õnnestuski ellu kutsuda Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, mille ümber hakkasid kogunema ümberkaudsed erksamad eesti põllupidajad. Seltsis hakkas minu isa ennekõike pidama kõnesid põllumajanduse edendamise tähe all, soovitades loobumist kolme-välja-põllu-pidamise süsteemist. Hiljem poetas ta kõnedesse sõnu enese lahtiraputamise vajadusest orjaikkest. See tegevus ei võinud jääda teadmatuks mõisnikele ning nende viha langes täie raskusega eesti põllumeeste seltside juhatuse kaela. Vahepääl olid aga juba asutatud ka Pärnu, Viljandi, Võru ja Kanepi põllumeeste seltsid... Kuna minu isa oli nii Tartus kui ka Kanepis seltsi esimeheks, siis mõjustati (ka kirikuõpetajate poolt) Võru maakohtunikku v. Maydell'it nii palju, et ta mitu aastat ei saatnud Kanepi Põllumeeste Seltsile ta põhikirja kätte, ühtlasi ministeeriumile teatades, nagu oleks selts juba ammu oma tegevuse lõpetanud (mis muidugi tõele ei vastanud).

Mart Miti kõned ja tegevus ajas otse marru mõisnik- ja nende kiriku Õpetajaskonna. Juhina ja poliitikamehena astus nende eest välja Kanepi tolleaegne kirikuõpetaja von Holst, kes otsustas teha kahjutuks rahva ergutajat. Ennekõike ta aga vabastas kohalt koolimehed, kes Mitist suurt lugu pidades ei olnud tema mõtteid varjanud klassis oma õpilaste ees... Need olid Mart Vares Tammest ja Adolf Daniel Sõrestest. Ta vallandas noored koolimehed just sügisel, mil algas koolitöö ja — sõduriks võtmine. Vares (pärastine raamatukaupmees Tartus) sai õnneks koha Kähri vene kooli juure. Kuid Daniel kohta ei saanud ning võeti seepärast sõduriks. Kui Daniel väeteenistuse komisjonis sõduriks registreeriti, kirjutas ta Kanepi kirikuõpetaja v. Holsti kohta järgmise luuletuse:

Kristlane ma olen, Rikkaid tema trööstib ütleb mõni mees, — haledusega, silm mul hunti näeb vaeseid tema noomib lambariide sees. trotsi-sõnaga. Küll on ilmas palju, Oh, sa püha Jüri, kellel pikk, must särk — mõtle otsa pääl', Eesti rahvas, tunne, ots saab sulle kuri see on kuri märk. ükskord saama tääl. Õpetajaks ütleb Kae, juba tossab ennast olevat, põrgu kätal sääl, siiski tema teod vanasarvik ootab eestlast surmavad. sinu hinge pääl'.

Daniel teenis kroonu siiski ära, oli sõjaväes velskeriks õppinud ning pidas pärast sundaja möödumist sama ametit Võru raudteejaamas kuni surmani Ja oma tütre pani mehele just mustakuuemehele — Õpetaja Tallmeistrile.

Danieli laul levis lühikese ajaga üle Kanepi kihelkonna ja kihelkonna piiridest kaugemalegi rahvasuhu. Holstile pilget lauldi viisil Kuldne õhtu päike. Iseäranis agarad Holsti torkijad olid õpilased ja leeripoisid. Kuid vanarahvaski ei sallinud silma otsas Holsti ning laulis kõikjal „Kristlane ma olen".

Väga kriitiliseks kujunes minu isa võitlus mõisnike vastu pärast seda, kui ta a. 1880 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi poolt valiti viima Peterburi Aleksander Il-se 25-a. valitsemisjuubeli puhul rahva tänusõnu ja kui ta veebruarikuul 1881 Riias kuberneri lossis peetud 10-päe-vasel „rahva majapidamise parandamise kongressil" ühe eestlaste volinikuna oli selgitanud mõisnike käitumist rahvaga ning oma sõnade tõenduseks koos C. R. Jakobsoniga esitanud vastavaid teoorjuse lepinguid. Mõisnikel oli seda piinlikum, et nende esindajad olid eitanud lepingute olemasolu. Nüüd tegi kuberner (samal kongressil) põllumeeste seltside saadikuile otse ülesandeks koguda rahva käest andmeid ja teo-orjuse-kontrahte ning need temale saata! See ajas mõisnikud ärevile ning paisutas nende viha iseäranis Miti ja Jakobsoni vastu veelgi. Ja kui 19. juunil 1881 Mart Mitt valiti Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi poolt ka kaastundeavaldajaks Aleksander III-le tema isa Aleksander Il-se mõrtsukaliku hukutamise pärast ning Aleksander H-se poolt pooleli jäänud lubaduste täideviimist palujaks, oli mõisnike mõõt täis. Tõusis torm, mis pidi lõplikult määrima talurahva saadikuid 5a juhte.

Alul püüti minu isa vastu näidata piiritut lahkust, katsudes teda juhtida kõrvale oma mõtetest ja tööst eesti rahva hääks — meelitustega. Mõisnike hobustega hakati teda sõidutama kalessis kui Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi presidenti ning igati mõista andma, millised hääd päevad teda ootavad, kui ta aga loobub võitlusest ning edaspidi ,,vaikib kõigest". See kõik ei mõjunud: Mitt jäi ustavaks oma rahvale. Seda ära nähes muudeti taktikat põhjalikult. Ja kirikuhärra v. Holst oli see, kes Kanepis asus jälle tema vastaste etteotsa juhina, et otse kohapääl korraldada vastuvõitlust. Holst leidis labase võtte, teatades politseile, et teda olevat püssiga lastud. Teisi vihamehi ta endal ei teadvat olevat kui — Mart Mitt, Mart Vares ja Daniel. Kuid arvata olevat, et laskja olnud Mitt! Tõelikult ei olnud teda üldse keegi lasknud ega ähvardanudki. Mõttele tapmiskatsest oli teda viinud oma koeranael, mis talle külje pääle oli tekkinud. Kuid selle koeranaela oli kohale-kutsutud arst tunnistanudki laskehaavaks! Nii hakkasid kogunema minu isa pää kohale rasked pilved, mis ähvardasid tuua endaga kaasa Siberi lõhna. K. E. Sööt'i mälestuse järele süüdistatud ajakirjanduse kaudu iseäranis Varest selles „tapmiskatses", tegelikult aga langes kogu lendulastud jutu järelkaja raskuspunkt siiski just Mart Miti isikule. Samal ajal põles — võib-olla, et ka põletati — mõnes ümbruskonna mõisas paar väärtuseta heinaküüni. Huvitav, et isegi siin nägid mõisnikud rahva-meeste „kurja kätt" mängus olevat. Järgneb

www.digar.ee/arhiiv/et/download/591089‎ Pusul töötamise ajal astus M. Mitt Vanemuise seltsi liikmeks. A. 1868 ostis Mitt Võrumaa Kanepi kihelkonnast Tamme (praeguse. Valgjärve) vallast Kiltre talu.

Foto - http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=787839&_xr=5b6429...

Mitti-de teenija oli Liina Kõiv, kes on maetud nende kõrvale, ehk Kanepi Alakalmistule