Karl Gustav Perker

Saaga EAA.3151.1.204:233?484,1787,2391,210,0

Saaga EAA.1216.1.283:88?1990,860,1651,382,0

Mees, kellest "Balti mere kurat" tahtis teha oma wäimeest.

Saaremaal on tuntud meremeestesuguwõsa kaptenid P e r k e r i d. Õige mitu põlwe on neid hukkunud merereisidel; mõne aasta eest suri esimene Perker, kapten Karl Perker, kuiwal maal. Aga ka tema meremehekuulsus polnud wäike. Karl Perker olnud see eesti meremees, kes armu leidnud kuulsa „Baltimere kuradi" — kapten Bohde — silmis. Selle kapteni laewal walitsenud kõwa käsi ja hernesupp, seepärast pole mehed tema teenistuses kaua püsinud. Karl Perker leidis aga karmi peremehe silmis sedawõrd armu, et ta kord noore meremehe oma kajutisse kutsus, talle klaasi grokki pakkus ja mõista andis, et tema tütar saaks abielludes kaasawaraks korraliku laewa. Jutust ei saanud aga tõsisemat asja, sest noormehel ootas kodus kihlatud pruut. 22-aastaselt sai K. Perker kapteniks, aga tema esimene kaptenireis lõppes kohe laewa põhjaajamisega. Hiljem siirdus K. Perker kaugesõidule, purjetas 8 korda ümber Kap-Horni ja sõitis ümber Lõuna-Aafrika. «Ei wõtnud mind meri ei haigus," jutustab ta ise. „Ühel pikal reisil haigestusime terwe meeskonnaga skorbuuti, sest laewas ei leidunud enam muud kui soolaliha. Ka tubakas oli otsas. Purustasime siis wanad pigistunud piibud ja suitsetasime uuemates piipudes wanade prügi — aga elu jäi sisse!" Wanemas eas oli K. Perker Loksal sadamakapteniks; ta oli see mees, kes jättis täitmata Saksa okupatsiooniwägede käsu, lasta õhku Loksa sadam ja dokk. Pärastisele Eesti Wabariigile oli see suur teene. K. Perker suri oma sünnilinnas Kuressaares 81 a. wanuses. Oma eluajal kurtis ta sageli, et ta on sõitnud merd küll paljude rahwaste lipu all, Eesti lipu all aga mitte. Oma wiimse reisi tegi ta aga siiski kodumaa lipu all.

(Uudisleht 8.07.1940)