Karl Ruut

Sündis 9. märtsil 1862 a koolijuhataja Otto Ruudi pojana Koorkülas. Otto Ruut tuli sinna Pilistverest. Esimese hariduse andis pojale isa, siis jätkusid õpingud Helme Kihelkonnakoolis ja 1879-81 a Tartus Hollmani seminaris. Seminari lõpetanud, asus 19-aastane koolmeister Helme kihelkonnakooli, kus töötas kolm aastat (1881-1884). Kohalt lahkumise põhjus oli ebatervistav koolimaja, millest noor õpetaja jäi põdema. Temast sai abiline Koorkülas, hiljem valis vald ta isa errumineku järel korraliseks koolmeistriks.

K. Ruut oli hea pedagoog, kes kaitses oma kasvataja-veendumusi igas olukorras. Seetõttu tuli tal vahel kitsarinnaliste koolirevidentidega tõsiseid jõukatsumusi. Kokkupõrkeid tekkis ka mulgi upsakate lastevanematega, mis kibestasid meelt, nii et ta haudus ajuti plaane koolmeistriametit vahetada, seda küll osalt tahtmisest edasi õppida.

Siiski oli ta suuresti huvitatud kasvatuse teooriast ja praktikast. K. Ruut sai ajakirjanduse kaudu üldsuselegi tuttavaks artiklitega kooliajaloost, keelest, muusikast, aiapidamisest. „Aiapidamise juhatusele“ anti käesoleva sajandi algul Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näitusel esimene auhind. Temalt ilmus ka artikkel seente kohta. Ruudilt on säilinud veel kirjandite metoodika õpiku käsikiri „Kirjaseadmine“, mille ta kirjutas teadmises selle distsipliini suurest tähtsusest eesti keele õpetuses. Keele kohta öeldakse käsikirjas: „Ometi on ta /eesti keel/ üks kõige tähtsamatest õpetuskondadest, ühtlasi ka kõige raskematest ja laialdasematest“.

Andmerohked on ka Ruudi populaarsed kohalike koolide ajalood. Uurimuses „Helme vallakooli ajalugu“, milleks on andmeid saadud tuntud Helme koolimehelt Märt Jakobsonilt, iseloomustab Ruut väga tabavalt koolide olukorda 19, saj esimesel poolel Helmes: „Igal külal olla oma kool olnud, mõnesse talu sauna või popsi hurtsikusse seatud, kus siis hütikese elanik ise ühtlasi ka lastekoolitamise tööd teinud, kes muidugi ainult raamatu lugemist ja katekismuse viis päätükki räuga rõhuga vitsade varal oma õpilastele pähe tuupinud ja kui see mõistnud, siis ka mõned kirikulauluviisid vanal kombel kõõrutama ja kaerutama õpetanud; see on ainult kõik selleaegne kooliõpetus olnud“.

Koolis käima sunnitud rumalaid, mitte tarku ja hakkajaid lapsi. „Seega oli kool seni trahviasutus olnud, kes kooli pidi minema, see läks otsegu nekrut soldatiteenistusse, suure hirmuga, teades, et oma naha parkija kätte viib… Kui koolmeister kuhugi talusse tuli, siis põgenesivad kõik lapsed jube enne välja või tükkisid sängide alla varjule“.

Artiklis „Helme kihelkonnakooli ajalugu“ on juttu vana koolimaja rajamisest 1873 a otse kirikumõisa kõrvale ja tööst seal.

Kohapeal käis võitlus ka tütarlaste kihelkonna kooli asutamise eest ja Ruut pooldas seda. Samas artiklis soovitas ta poiste kihelkonnakooli muuta segakooliks nagu Soomes.

1901. a ilmus K. Ruudilt kolmas väikeuurimus „Koorküla vallakooli ajalugu“ Üldsisuline kirjutis „Eesti rahvakoolide üleüldisest ajaloost“ oli ilmunud 1899 a. Veelgi varem oli trükitud „Kodukooli edendamisest“, milles autor rõhutab näitliku õppeviisi kasutamise vajalikkust. Ruut on tuttav ka Tšehhi kasvatusteadlase Komensky teostega ning on tema teostest ammutatud mõtteid julgelt kasutanud. Mitmed tema artiklid käsitlevad algõpetusega seotud probleeme üldse või kritiseerivad ilmunud aabitsaid.

K. Ruut avaldas kirjutisi ka eesti keele kohta, ta käsikiri „Õigekirjutuse õpetus“ teenis Eesti Kirjameeste Seltsi võidupeol 1889 a kiituskirja.

K.Ruuti võib niisiis pidada ka koduuurijaks. Sellesisulise tööna on temalt säilinud veel Helme kihelkonna kirjeldus valdade kaupa 1923 ja 1924 aastast Eesti Kirjanduse seltsile. Käsikiri sisaldab täpset andmestikku Helme kohta.

K.Ruut on tegutsenud veel muudegi andmete kogumisega, näit. saatis F. Kuhlbarsile Helme kohanimesid.

K. Ruudi väljaanne „Kooli laulude kogu“ I-III, neljandana metoodiline lisa lauluõpetajate jaoks krooniti Eesti Kirjameeste Seltsi võidupeol 16. ja 17. juunil 1889 a teise auhinnaga ja lubati avaldadagi aga selts ei suutnud või ei pidanud vajalikuks seda ära trükkida ja autor nägi oma töö vilja alles 1910 a.

Isetegevusliku heliloojana küünib K. Ruut vahel koguni professionaalsele tasemele. Õnnestumaks on hinnatud kompositsioone, mis baseeruvad rahvaviisidel. Õige mitu nooditeksti avaldas ta K. A. Hermanni „Laulu- ja mängu lehes“, nende hulgas „Alam töö“, jt. Kõige õnnestunumaks peetakse laulu „Muru Hansu ainus ingel“, mida M. Härma on pidanud professionaalse tasemega lauluks. See oli pühendatud tema koorile.

K. Ruut suri Tõrvas 29. märtsil 1929 a. Tema kõige olulisemad saavutused kuuluvad küll koolitöö alale aga selle kõrval on tal teeneid rahvaluule kogumisel ja muusika õpetamisel, mõnevõrra ka koorilaulu loomisel.

'Kord mõtetes istus üks emake nii'

Kord mõtetes istus üks emake nii, Üks emake nii:

Ei tea, kus rändab mu pojuke prii.

Ta kodust läks wälja nii haledalt mult, Nii haledalt mult!

Ei tea, kas ial saan sõnumid sult.

Ta kaugel on ära, ei tagasi weel, Ei tagasi weel

Et kaitsku tad Jumal sääl wõõramaa teel.

Rahwalaulu põhjal K. Ruut.

Muru Hansu ainus ingel

Muru Hansu ainus ingel, Kaasike,

Ilus kui see õiekene, Kaasike !

Tasane kui tuwikene, Kaasike,

Seisis seitsme wenna keskel, Kaasike

Seitse wenda, seitse peigmeest, Kaasike,

Seitse aastat hädassagi, Kaasike!

Hädas kaks kord seitse aastat, Kaasike,

Kui ju paljud kosjas käisid, Kaasike

Oh mu armas isakene, Kaasike,

Oh mu hella emakene, Kaasike!

Laske kosjad wälja sõita, Kaasike!

Ma wõin sigu, lambaid sööta, Kaasike

Kui saab kolm kord seitse aastat, Kaasike,

Siis las' kosjad sisse sõita, Kaasike!

allikas: "Koorküla", internetis vaba väljaanne, autor Rein Mikk

https://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Ruut

• sünd: Saaga EAA.1296.1.387:228?967,300,669,175,0 Helme kog.
• surm: Saaga elk.33.0.10:69?406,296,860,119,0 Helme kog.
• matmispaik: http://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hau... Helme kalmistu