Leena Leesment

Ille R. Liscinski "Sädemed tuules" Kirjastus Aade 2014

Vanaema laps

Mina olin vanaema laps suurema aja,
emal oli mu õde ja vend,
temal polnud aega, pidin hoidma iseend.
Vanaema alati ketras villa,
mina kerisin lõnga, klaarisin mõnda
sassiläinud pundart, tegin sirgeks.
Kui linategiad rehe alt tulid,
praadis vanaema neile liha, et teha kergeks
nende pingutav, jõudu nõudev töö.
Söögiajal istusin mina vanaema süles,
mis oli pehme kui kuuvalge öö.

Vanaema oli kurb, ta pojad olid linnas
tütred kaugel ja minia temaga vinnas.
Ta kõige noorem tütar Maria oli surnud
ja mina ei tohtinud nimetada tema nime,
mu manalasse lahkunud tädi,
sest kohe ärkas vanaemas vihkamine
Maria artistist mehe käitumise pärast,
miks kõikidel piltidel ta nägu oli mustatud.

Sageli tulid kerjused, kergendasid oma meeli,
suure toidukoti andis vanaema neile teele.
Vanaema rääkis minule Jumala Pojast,
sest ta elas Jeesuse kannatustele kaasa,
pisaratega palvetades seisis ta risti najal
ja õhukese, väriseva häälega laulis:
"Jeruusalemm, sa püha taevalinn,
su järel igatsen!"
Vanaema ei teadnud, et tollel ajal
ja veel praegugi on Jeruusalemm
üks kohutavalt hädaohtlik linn.