Lehi Krüsban

Lehi Krüsban (sündinud Niit), sündis 22. augustil 1937 Saaremaal, Valjalas vendade Valdeko ja Helduri noorema õena. (Tänaseks on kaduvikku läinud mõlemad vennad). Lapsepõlv möödus Saaremaal, vendade poolt hoituna. Lehi oli isa silmatera. Kooliteed alustas ta Saaremaa Keskkoolis. Saaremaalt kolis pere ära 49/50 ning kooliteed jätkas Lehi Kadrina Mittetäielikus Keskkoolis. Peale selle lõpetamist, 1953 - 56 õppis Lehi Eesti NSV Kaubandus-Ministeeriumi Tallinna Nõukogude Kaubanduse Tehnikumis - tööstuskaupade tundmise erialal. See oli üks oluline periood elus, mis ladus alusmüüri edasisele. Kursus oli hästi kokkuhoidev ja käib kokkutulekutel tänaseni. Ka ema võttis neist aktiivselt osa, kuni viimaste aegadeni. Matusele tulevad sõbrannad Aime, Leigi, Urve, Helda ja Anne. Esimese abikaasa Raimondiga saadi kokku tehnikumis ning 1963 sündis poeg Tarmo , kes veel enne korralikult rääkima õppimist sai selgeks automargid, kui ema teda Vabaduse pst kodu köögis söötis, meelitades väikemeest järgmist suutäit võtma iga möödasõitva auto korral. Kooselu Raimondiga ei kestnud kaua, kasvati lahku.

Ema kolis Kadrinasse tagasi koos poja Tarmoga siis, kui see läks esimesse klassi. Tööle asus Lehi Kadrina EPT-sse turustuse osakonda. Seal tutvus ta Antoniga, kellest sai armastatud abikaasa kuni surmani (isa suri 2014). Neid liitis sarnane mõttemaailm, armastus looduse vastu ja sotsiaalne aktiivsus. Sümpaatia arenes kiirelt kooseluks ja selle loomulikuks jätkuks oli 1971 aastal sündinud tütar Piret. Lehi ja Anton vormistasid oma kooselu abieluks 1972. 1976 sündis pesamuna Karin. Seda kümnendit võib iseloomustada kui aktiivset aega - käidi koos EPT ühistel väljasõitudel, suvepäevadel, lisaks muud üritused sõpradega. Meie kodu uksed olid sõpradele alati valla ja erinevaid ühiseid ettevõtmisis toimus sageli. Ema on alati silma paistnud kui lõbus, naerusuine seltskonnahing. Ema oli ka suurepärane kokk, kelle maitsvad road, hoolimata sotsialismi ilmselgest tooraine nappusest, viisid kõigil keeled alla. Samuti oli ema väga hea käsitöö tegija: heegeldatud pitslinad kaunistasid alati meie kohvilaudu, tikitud pildid seinu ja villastest sokkidest-kinnastest polnud iialgi puudu. Mäletame lastena ühiseid vahvaid suusaretki ja suviseid matkaksid loodusesse, samuti paadireise Peipsi järvel. Sellesse perioodi jääb ka töö Rakvere Tarbijate Ühistus, kus ta tegi nii kontoritööd, kui sõitis ringi autolahvkaga, mis meile tähendas värviliste paberitega välismaa komme ja muud defitsiitset kraami

1983 koliti Kadrina korterist oma majja jõe ääres. See tähendas suurt aeda ja koduloomi. Ema vahetas töökoha Rakveres majandusjuhataja ametikoha vastu Kadrina Lasteaias „Sipsik“ , kus sai rakendada oma suurepäraseid organiseerimisoskusi, hankides vajalikke vahendeid laste arengu toetamiseks ja parema keskkonna loomiseks. 80ndate lõpus valis ta aga suure majapidamise koduperenaise rolli. Lisaks koolist saabuvatele lastele vajasid hoolt majapidamisse võetud koduloomad (lehmad, lambad, kanad, küülikud, nutriad) Suur majapidamine, suur aed ja ümbritsev loodus lõid ideaalse keskkonna laste kasvatamiseks, mis meenub täna kui Bullerby lapsepõlv.

Ema ja isa on andnud suurepärase eeskuju kokkuhoidva pere ja suure üksteisest hoolimise näol. Meenutame ühiselt suure ümmarguse söögilaua taga söödud pidulikke kolmekäigulisi pühapäevalõunaid, kogu suure pere kokku tulemist jõulude ajal, samuti sünnipäevade ja muude tähtpäevade tähistamiseks. Metsas marjul või seenel käies tõi isa emale alati kimbukese seal olnust – nt kimbu metsmaasikaid, mustikaid, lilli vms. Vastastikune hoolimine ja südamesoojus olid tajutavad igal sammul. Tihti käisid meie perel nädalavahetustel külas sõbrad - sugulased kaugemalt ja lähemalt, vanemate soojus ja külalislahkus tõi neid ikka ja jälle tagasi. Külaliste tulekuks valmistus ema alati põhjalikult ning pidulauad olid lookas. Seejuures loomulikult oli salat ise tehtud, sült ise hakitud, kala ise soolatud ja suur hulk toorainest ka ise kasvatatud.

Kui lapsed pesast välja olid lennanud, vahetasid vanemad jõe äärse suure maja väiksema vastu välja (1995). Seal said nad koos nautida ühist pensionipõlve, hoolitsedes ühiselt aia eest. Emale meeldis eriti päeva alustada kasteses rohus jalutades kohvikruus käes ja lillede ilu imetleda. Lisaks toas ja aias toimetamisele, meeldis Lehile sel perioodil ristsõnade lahendamine. Lehi jõudis saada 6-kordseks vanaemaks. Lapselapsed meenutavad teda kui pannkoogi ja rullbiskviidi vanaema, kes alati neid ootas ja kelle juures võis veeta kasvõi terve suve. Lehi armastas oma lapselapsi väga - Mikko, Riinu, Gretel, Isabel, Marie Maibrit ja Oskar.

Lehi elas 79 aastaseks. Pikk ja ilus elu, mis hääbus vaikselt ja lõppes ilma valude ja raskemate läbielamisteta, lihtsalt tuli tema aeg minna järgi oma kallile kaasale.

Jääme oma ema meenutama kui rõõmsat, elujaatavat, hoolivat ja säravat inimest, kes oli suurepäraseks eeskujuks inimesest, et kes palju teeb, see palju jõuab ja kellel oli alati aega meie kõigi jaoks. Üks ema tunnuslauseid oli „oleks vaid poisse ja muusikat, küll siis tantsiks..“.