Leonhard Otto Mardna ← Martinoff

• Leonhard Otto Mardna (kuni 1936 Martinov; 28. mai 1901 Tallinn – 24. juuni 1982 Tallinn) oli eesti arst ja sõjaväelane (kapten, 1938). Adda ja Leonhard Mardna fond Dr. Leonhard Mardna (Martinoff) portreefoto Adda ja Leonhard Mardna kuldpulmade tähistamine Tallinna raekojas.
• Tartu Ülikool Matrikli Nr. 2414. Eriala: med 21-29* Akadeem. org. Vironia
• Eesnimi: Leonhard Otto (Leo). Perenimi: Martinov (Martinoff, Martynov, a-st 1936 Mardna)
• Isanimi: Bernhard. Isa tegevusala: kaupmees
• Sünniaeg: 28.05.1901. Sünnikoht: Tallinn
• Surm: 24.06.1982. Surmakoht: Tallinn
• Kooliharidus: Tln 1. reaalkool 1921
• Elulugu: A-st 1929 Sõjaväe Keskhaigla ordinaator, 1938-41 siseosak juh. 1937-38 täiendas end Pariisis. 1940 kapten. 1941 arret, 1941-47 Norilski Mäe- ja Metallurgiakombinaadi arst, seejärel EKMI teadur. 1949 arret, a-ni 1954 raj-haigla siseosak juh Krasnojarski krais. A-st 1954 Tln Tõnismäe haigla, hiljem Tln 4. haigla osak-juh. Töid sisehaiguste alalt.
• MARTINOFF: EELK Tallinna Kaarli kogudus I pihtkonna III personaalraamat, TLA.1359.2.41; 1910-1937
• Tallinna Aadressiraamat 1927 Martinov, Leonhard, Bernhardi poeg.
• Abiellunud 23.12.1928 Paides.
• Välispass 1938.a. fotoga Ametilt arst Kaadrid 276 - 289
• Foto Diplomaat-, ameti- ja ministeriaalpassid. ERA.957.16.2a; 1920-1940
• Sõjaväeteenistus Mardna, Leonhard-Otto Bernhard-Andrese p. Perekonnaseis Osalenud Vabadussõjas Ohvitseride andmekogu
• Võitleja The Combatant : ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja, 1 november 1981, lk.5. MARDNA, Leonhard-Otto, end. Martinoff, kpt., dr. med. , Sv. Keskhaigla sisehaiguste jsk. juhataja. Küüditati sõjaväe koosseisus Venemaale. Küüditati uuesti a. 1949. Pääses tagasi a. 1956. Suri Eestis.
• Maetud Tallinna Metsakalmistu Leonhard-Otto Mardna (Martinoff) (1901 – 1982) arst, meditsiinikapten. Leonhard Mardna sündis Tallinnas kaupmees Bernhard Martinoffi perekonnas. Kaotanud varakult ema, kasvas üles vanaisa juures, kes oli kooliõpetaja Raplas. Kui poiss sai 15aastaseks, suri ka isa ja tal tuli hakata elatist teenima järeleaitamistundide andmisega. 1918. a. läks Leo Mardna gümnasistina Vabadussõtta ja tegi läbi ohvitseride kooli. (Õppis Sõjakoolis, mille lõpetas lipnikuna, määrati Ratsarügementi reservi nooremohvitseriks). Pärast sõda lõpetas Tallinna Poeglaste Reaalkooli ja astus 1921. a. TÜ arstiteaduskonda, mille lõpetas 1929. a. Samal aastal stažeeris lennuväerügemendis. Oli korp! Vironia liige. Üliõpilasena töötas subassistendina Tartu Naistekliinikus ja pärast lõpetamist ordinaatorina Tallinnas Juhkentali haiglas. 1937- 1938. a. täiendas Mardna end Eesti Teaduste Akadeemia lähetusega Pariisis, kus töötas Pariisi Arstiteaduse Ülikoolis (L'ecole Medicine) professorite Ch.Laubry, C. Liani, E. Sergent' ja P. Carnot' juures. Pariisist naasmise järel oli ta Tallinna Sõjaväehaigla teraapiaosakonna juhataja ning vabariigi presidendi Konstantin Pätsi raviarst (koos dr. Raukasega). 1939. a. astus Leo Mardna doktorantuuri, kuid ei saanud muutuvate võimude tingimustes seda kraadiks realiseerida. Kui Eesti Nõuk. Venemaa poolt okupeeriti siis pärast ENSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina 06.08.1940, andis 17.08.1940 Nõukogude Liidu kaitse tollane rahvakomissar direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. 1941.a. formeeriti ümber ka sõjaväehaigla. Dr. Leo Mardnast sai Punaarmees 415.sidepataljoni arst meditsiinikapteni auastmes. 1941.a. arreteeriti Leo Mardna Värska suvelaagris ja saadeti tapiga Norilskisse. 58-10 p.1 põhjal karistati teda nõukogudevastase agitatsiooni ja aktiivse osavõtu eest „ kodusõjast“ 8aastase vabadusekaotusega tööparanduslaagrites. Seal aitas teda eesti arst dr. Heints, kes võttis ta enda juurde laagrihaiglasse tööle. Kodumaale jäid arstist abikaasa Adda Mardna ja kolm poega. Laagrist vabanenud, jõudis Leo Mardna taas kodumaale 13. aprillil 1947. Ta võeti tööle noorema teadusliku töötajana Teaduste Akadeemia Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituuti, kus alustas tööd doktoriväitekirja kallal teemal "Nikotiinhappe mõjust veresuhkrule". Valminud doktoridissertatsioon konfiskeeriti uuel arreteerimisel veebruaris 1949 ja see jäi kaitsmata. Pärast mitut kuud Tallinna Pagari vanglas saadeti Leo Mardna kui "natsionalistlike vaadetega sotsiaalselt ohtlik isik" tähtajatule asumisele Krasnojarski kraisse, kus sai velskri koha medpunkti juhatajana väikeses Berjozovka külas. Seal töötas Leo Mardna südameinfarktini 1950.a. Samal aastal saatsid G.Ernesaks ja ka mitmed meditsiinitöötajad Stalinile Leo Mardna vabastamispalve. Pärast ravi Suur-Ului rajoonihaiglas jäeti ta sinna tööle rajooni terapeudina. Tagasi Eestisse jõudis ta 1954.a. Siberi laagrihaiglates tegi dr. Leo Mardna omal käel teaduslikku uurimistööd vangide haiguste ja ravi kohta, töötas läbi tuhatkond haiguslugu, päästis sadu vange näljasurmast. Asumiselt õnnestus tal kaasa tuua oma rohkete arvude, protsentide ja diagrammidega varustatud töö, mis kujutab endast unikaalset süüdistusakti nõukogude sunnitöölaagrite süsteemi kohta. Naasnud Tallinna, töötas doktor Leonhard Mardna esialgu 2. Linnahaiglas ja juba 1956. a. Valitsuse IV Haigla siseosakonnajuhatajana, kus ta töötas pensionile siirdumiseni 1980.a.

Dr. Leo Mardna on avaldanud arvukalt arstiteaduslikke artikleid, juhtinud Tallinna Terapeutide Seltsi tegevust, kuulunud Eesti Terapeutide Seltsi juhatusse. Silmapaistva arstina on tal palju õpilasi, kellele on heldelt oma süvateadmisi jaganud ja aidanud neid headeks arstideks saada. Temast on saanud ka ühe Eesti arstide suguvõsa alusepanijaid, kelle eeskuju on mõjutanud järglaste elukutsevalikut. Leo Mardnast räägiti, et ta vaatas haigele otsa ja ütles ära, mis tal viga on. Võimalik, et aastakümnete pikkuse praktikaga arenes välja eriline intuitsioon, aga vaistule oli lisandunud ka igikestev õppimine. Isegi vana mehena luges ta igal õhtul kodus paar tundi kõige uuemat eriala kirjandust. Kui Leo Mardna teist korda Siberist tagasi tuli, kujunes tema Kreutzwaldi-tänava kodust kunsti- ja kultuuriinimeste kooskäimise koht. Sagedased külalised olid Evald Okas, Richard Uutmaa, kälimees Gustav Ernesaks jt. Palju kunstnikke käis ka Mardnate suvekodus Vääna-Jõesuus. Dr.Leo Mardna üks poeg on tundud arst dr.Peeter Mardna ja pojapoeg on tuntud spordiarst Mihkel Mardna. 1982. a. suri dr. Leo Mardna kolmanda infarkti tagajärjel.
Leonhard Mardna oli inimene, kelle isikus on kokku sulanud arstikutsumus ja huvi teaduse vastu, võime olla alati kursis kõige uuemaga ning oskus seda kasutada igapäevases ravitöös.
Andmed: www.terviseleht.ee/200121/21_mardna.php; Ü.Uluots „Nad täitsid käsku“, Tallinn, 1999; EE 14 kd, Tallinn, 2000; H.Pedusaar „Aaastaringid“, Tallinn?, 2005; kultuur.elu.ee/ke503_Noril-Gulag.htm

• Foto Vangidest meditsiinitöötajad Norilski vangilaagris. Esireas keskel doktor Leonhard Mardna. Raamat: Suvesõda Petserimaal 1941 / autor Herbert Lindmäe. Tartu, 2013. III. Suvesõja-eelne punane terror Petserimaal. 3. Eesti ohvitseride ja üleajateenijate küüditamine. Petserist on küüditatud: Meditsiinikapten Leonhard Otto Mardna (sünd. 28. mai 1901), Punaarmees 41. pataljoni arst Tallinnas, oli Värska laagris, erinõupidamise otsus – 8 aastat sunnitööd, vabanes 1947. aastal, arreteeriti Tallinnas 1949. aastal uuesti, vabanes asumiselt 1954. aastal ja tuli tagasi Eestisse.

Foto - https://www.muis.ee/museaalview/1609749

http://www.terviseleht.ee/200121/21_mardna.php