Liisa Saks

• Sünd http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.3172.1.26:12?1229,725,932,320,0
• Personaalraamat. Ahja mõis; EAA.3172.1.107; 1855-1871 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.3172.1.107:28?293,1208,593,78,0
• Rentnike nimekiri; EAA.3258.1.188; 1867-1873 Saaga EAA.3258.1.188:18?1480,1732,1958,482,0
• Saaga EAA.3172.1.110:25?2085,1701,281,110,0 Personaalraamat. Ahja, Nooritsemetsa, Valgesoo, ...; EAA.3172.1.110; 1871-1886 1. jaanuaril 1874 .aastal läks Liisa koos perekonnaga Venemaale (väljavõte personaalraamatust järgi)
• STRJAKOVOS sõlmiti 9. juuni 1884 abielu Jaan Saks ja Liisa Lokk vahel (https://familysearch.org/pal:/MM9.1.1/XTFT-4MR) foto samast dokumendist: http://media.geni.com/p13/48/d7/c9/2c/5344483cad714846/rem42vat_original.jpg?hash=56346896685153ce32de905fd7a3e982ff31bbe141bab3873987559b78d10fb4.1744613999
• Kirjutatud August Saks mälestused raamatust.1968 .a. Väljavõtte teostus Benno Sild 2014.a:

Liisa elas alates 1935 aastast türte Anni Tigasing hooldusel.Kui 1939 aastal August külastas kodukohta olid Jaan ja Liisa kodutalust välja aetud.Liisa oli jäänud pimedaks. Augusti sisenemine valmistas neile suur rõõmu. Ema Liisa katsus pojakese pead. Ta küsis: "Kallis laps! Kas Sa oled elus ka õnnelik? Kas oled mõelnud ka Jeesusele? Ja kui mitte siis oleks aeg teda hakata jälle armastamaAugust lubas seda teha. 1943 aastal okupeerisid selle maakoha sakslased ning sundisid õe Anni pere ümber asuma teise külasse. Ema Liisa keeldus kodust lahkumast. Üœhel päeval leiti vanake pime Liisa oma voodist tapetuna. Surmamine oli teostatud tulirelvast. Õ•de Anni koristas Ta sealt ja mattis õuele õunapuu alla. Ka Tema elas 80 aastat ja puhkab oma kodukülas. 1953. aastal külastas oma ema kalmu August Saks. 1957. aastal külastasid ema kalmu pojad Karl ja August. Seal nad palvetasid ja tänasid Jumalat. Saks perekond elatus põllumajandusest. Kõik lapsed vastavalt oma eale abistasid pere kodustes töödes ja abistasid vanemaid. Kui August sai kuue aastaseks usaldati tema hooleks sead ja ta pidi neid karjatama Saksa perekonna usuline hoiak oli tavaline. Pühapäeva pühitsemine oli au sees ja siis tööd ei tehtud. Võimalusel sõideti kirikusse. Kirik asus kuue kilomeetri kaugusel. Kui kirikusse ei jõutud siis pereisa Jaan luges suurest jutluseraamatust päevakohase jutluse. Lapsi õpetati palvuses käsi kokku panema enne ja peale sööki sõnadegaTäname Taevast Isa söögi eest.Sõna kuulmatuid lapsi kutsus ema Liisa korrale ka vahest vitsaga. 1908 aastal tabas pere lapsi rõugetaud. Arstiabi andis velsker. Rõugetaud haaras terve asula. Pere lapsed peale Augusti olid saanud rõugete vastase pookimise. Augusti pookimise vastus oli olnud isa. Kõik lapsed paranesid ainult Augusti näole jäid armid. Jaan ja Liisa võtsid tõsisemalt usu vastu peale seda kui neid käis külastamas lesknaine, kes luges piiblit ja laulis. Hiljem said kõikidest lastest usklikud. Peale Karli pöördumist usu poole võttis ka kodune elu vaimuliku ilme. Kodus tagakambris toimus iga hommikul ja õhtul jumalateenistus. Üœhisel otsusel otsustati ehitada elamu veidi ringi, et seal saaks pidada palvetunde ja äratuskoosolekuid. Peale renoveerimist mahutas tuba ca. sada inimest. Palvustest võttis osa umbes 150 inimest. Selline kuldne ja kaunis aeg ei kestnud kaua. 1914.aasta juuli kuus algas esimene maailmasõda. Sõtta läks Karla. I- maailmasõja ajal perega ühtegi kurja ega õnnetust ei juhtunud. Augusti väitel hoidis neid jumal.1924 . aastal peale Anni lahkumist elasid kodutalus Jaan, Liisa, Karl ja August. Kodutalus hakkasid peagi tekkima lahkhelid ja sekeldused ning usuelu vaibuma . August läks leeri vastu ema Liisa tahtmist. Ja tegi Temale kibedat hingepiina. Leeri lõpetamisele ei läinud ükski Saks pereliige. Jaan ja Liisa Saksa pere kodukohaks oli talupidamine Leningradi oblastis, Oudova rajoonis, Sadobenja asulas. See oli armastatud lapsepõlvekodu kõikidele lastele ja vanematele. Kevadel muutus väike ojake heinamaal suureks jõeks. Puud sättisid selga uut rohelist kuube. Kuldnokad aga lasid laulu ja hüplesid pärnadel pesakastide ümber. Kodu oli mäekünkal. Lõunapoolsel küljel kasvasid viljapuud, marjapõõsad ja olid lillepeenrad. See ala oli piiratud taraga. Põhjapool kasvasid aga ilupuud. Õ•u oli suur ja avar, osaliselt lillede aed. See ala oli ümbritsetud kauni taraga. Õ•ue servades olid elamu ja majandushooned. Õ••ue taga oli loomade koppel. Sealt edasi aga nurmed ja heinamaad.Kui kodutalus olid süvenenud lahkhelid pereliikmete vahel ning pereisa Jaan oli sellist õnnetust elust tüdinenud. Vastu oma tahtmist otsustas Ta määrata tulenevalt seadusest Augustile kolmandiku talu varadest. Nii sõlmitigi leping ning August hakkas vend Karli abiga püstitama omale uut elamut ja kõrvalhoonet. Selle sammuga lootis pere taastada kodud vaimulikku eluviisi ja rahu. August Saks külastas kodukohta peale sõjaväge ja enne Leningradi Energotehnikumi õppima asumist. Sama tegi ta ka 1938 aastal enne Suurt isamaasõda. Ta leidis eest tühja talu.Vend Karl oli valekaebuse tõttu vahistatud. Karli abikaasa koos lastega läinud oma vanemate tallu. Jaan ja Liisa olid leidnud ulualuse teises külas.1953. aastal külastas oma kodukohta August Saks. See oli tundmatuseni muutunud. Kõik ümbruse väljad ja aasad olid metsa kasvanud. Sünnikohas oli olnud üle viiekümne talu. Nüüd oli alles vaid üks talu ja selleski elasid võõrad. Peatus ka naabritalu varemate ees, kust oli sõjas hukkunud perepoeg. Kadunud olid teerajad. Ei kusagil enam endist ilu ega elu. Unumatust isakodust vaid jäänused ja needki kasvanud rohtu. Siin olid möödunud pere kaunimad aastad koos õnne, rõõmude ja kuravastustega. 1957 .a aasta ühel säraval hommikul asusid Karl ja August õe Anni poolt teele, et külastada veel oma armsaks saanud kodukohta. Peale kolme tuunist matka oldigi oma kodukohas €“ oma lapsepõlve kodu varemete ees. Karl oli väga kohmetu ja ei jõudnud ära imestada, kui võõraks kõik see paik oli muutunud. Augustil seda kohetust ei olnud, sest tema oli siis aasta tagasi käinud. Pildistati neid kalleid kohti, mille mälestused ei unune iial. Külastati ka seal elavaid tuttavaid. Püüti rääkida usust, kuid see ei leidnud sealsetes inimestes mõistmist. Kõik selle, mis oli kunagi ilus oli pühkinud sõda rahvaste õnnetus. Aiast olid viljapuud maha lõigatud , õues kaevu kohal vaid märg lombike. Elu oli siit nagu igaveseks lahkunud. Läksin teise asulasse, mis oli hiljem rajatud. Seal kohtasin noori inimesi. Nemad ei tundnud mind ega mina neid. Sattusin kokku mängusõbraga. Ta oli vene rahvusest ja hallide juustega. Kuidas ma kohmetusin, et noorus on läinud ja oleme vanad ja hallid. Lahkudes läksin veel kord tagasi paika, kus ma alustasin omale uue kodu rajamist kuid seal elada ei saanud. Seal kasvas nüüd noor lepik. Masendatud meelega läksin tagasi omaõe poole.

• http://all-gdov.ru/?p=5711 Эстонцы Гдовского уезда