Louise Hildegard Wagner

Louise Wagner elab Viljandis Jakobsoni tänava kahekorruselise maja koledale pööningule ehitatud korteris. Lapsi ei ole tal olnud, see-eest hoolitseb ta sadade tuvide kõhutäie eest.

"Suvel läheb vähem, aga talvel ikka 70-100 kilo teri kuus," jutustab vanaproua Louise (83). Peale tuvide lendavad siia ka hakid ja varesed. "Varestele annan vahel räimepäid," ütleb Louise häbelikult.

Kas kassid neid ei söö? "Söövad küll, aga varesed tahavad ju ka," kõlab nüüd natuke sõjakamalt.

Talunik, kelle käest Louise rukkiteri tellib, teab, et endise kontoriametnikuna on naisel kõik täpselt arvel. "Vahel jääb viisteist senti võlgu, siis on tal nii piinlik. Järgmisel korral maksab alati ära."

Ega Louisel siin pööningukambris palju muud teha olegi kui akna all olevale katusele teri puistata. Kaks korda nädalas toob sotsiaaltöötaja talle endale söögikraami, sest haiged jalad teda trepist alla ei kanna.

Omastest on Louisel õde, aastakümnete eest välismaale sattunud vennast on ta kuulnud ainult "Ameerika hääle" kaudu. Lapsi ei ole.

"Sõja ajal abiellusin, siis ei tahtnud ju lapsi, endalgi polnud süüa," räägib Louise. Pärast tuleb jutu seest välja, et ega lapsed talle kunagi eriti meeldinud ole.

Kust ta oma uhke nime sai? "Eesnime kohta ei tea, aga perekonnanime võttis Viljandi kioskiomanikust isa ise, kui tahtis oma alluvast väljavalitule meeldida." Ema neiupõlvenimi oli nimelt saksapärane - Käsebier, isal lihtsalt Turri.

Ei ole teada, kas helilooja Richard Wagner nimevalikut mõjutas. Muusika on Louise jaoks igatahes sama tähtis kui linnud, kaks kassi ja televiisor.

"Beethoven andis põhja, mille peal ma improviseerin," räägib Louise, eemaldab Johann Wiera pianiinolt valge tikitud lina ja laseb lahti popurrii mitme maa rahvalauludest, tuttsussi kandev jalg hoogsalt pedaali tallamas.

(Maaleht, 27.07.2000, autor: Airi Hallik: http://paber.maaleht.ee/LEHT/2000/07/27/kohtumised.html)

Louise Wagner'i pööningukorter (lahtine aken)

Haud: https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_ha...