Mari Lustverk

Kurna mõisa teomehel Mihkel Kuusbergil ja tema naisel Maril, sündis esimene tütar 29. juunil 1858. aastal (uk). Jumal õnnistas neid jumalakartlikke lihtsaid inimesi ja kinkis neile veel kolm last. Siis aga juhtus suur õnnetus – Mihkli surm. Ta läks naabrimehe matusele (Berlini perepea Kõrtsu talust), sai südamerabanduse ning suri veel ennem kui surnu majast välja kanti (1871.a. jaanuar). Lesk jäi nelja lapsega leinama ning viies nägi ilmavalgust alles mõni kuu peale isa surma. Vanim laps Mari oli siis 8-aastane. Teomehe pere elas talu toanurgas, kellele ta mõisas tegu tegi (Reinu Tõnu talu Kurna-Mõisakülas). Nüüd polnud Maril enam kusagil oma lastega elada. Mõisnik andis mõisa metsast ehituspalgid ning külamehed ehitasid väikese sauna Saire (praegu Vaela) küla metsaveerele, maantee äärde (saunakoht anti tema äia peetud, Kuusiku põlistalu maadele). Sauna hakati hüüdma Kuuse saunaks. Mari oli õnnelik, et ta soov oli täitunud. Tal oli nüüd väike kodu, kus ta võis elada ja lapsi kasvatada. Lapsed kasvasid suures puuduses, sest lesk ema ei jõudnud neile küllaldaselt toitu ja muud vajalikku muretseda. Oli üks lehm. Piimast tehti võid. Või pandi kasetohust tehtud karbikestesse ja viidi Tallinna turule. Kui mõni karp poolikuks jäi, said lapsed selle oma pudrusilma panna. Väike Mihkel tahtis pudrusse võisilma, aga kui võid ei olnud, nõudis teda söötvalt õelt, et pidi tegema augu pudru sisse ja lusikatäiega käima august läbi. Laps mõtles siis, et ikka sööb putru võiga. Mõisaproua tõi oma lastele väikeseks jäänud riided ja jalanõud. Vanaema rääkis, kuidas ta neid toredaid kingi hoidis. Läks paljajalu kogu kirikutee kiriku lähedale. Alles seal kraavis või ojas pesi jalad ja pani kingad jalga. Kõige tähtsam, mida nad õppisid juba varasest lapseeast, oli jumalakartus. Ema oli väga alandlik ja jumalakartlik inimene ja nii järgnesid talle ka lapsed. Väike, paari-aastane poiss oli väga ilus, lokkis peaga ja väga armsa olemisega. Mõisaproua tahtis teda omale võtta, kuid ema ei raatsinud anda. Kindlasti oleks lapsel seal kõike külluses olnud, aga emasüda ei suutnud loobuda oma lapsest. Varsti surigi see armas lapsuke. Ema tundis, et ta tegi hästi, et ta last ei andnud. Tal oleks olnud siis suur ahastus ja enesesüüdistus. Nüüd aga läks lapsuke kui väike inglike taevakoju oma ema juurest. Noorem tütar oli 13-aastane kui suri sarlakitesse. Ta oli väga usklik laps ja armastas igal pühapäeval kirikus käia. Jüri kirik oli kaugel. Umbes 7 versta, see maa tuli jalgsi käia. Kui juhtus, et ühel pühapäeval ei saanud kirikusse, oli väga kurb ning pidas seda päeva raiskuläinuks. Taevaisa kutsus ka tema paremale kodumaale (Liisu Kuusberg 1868-1881). See väike poiss, kes sündis peale isa surma, läks ka varsti isale järele (Hans Kuusberg 1871-1872). Elama jäid ja kasvasid üles tütar Mari ja poeg Mihkel. Nad kandsid mõlemad vanemate nimesid.

Vanaema Mari Lustvergi (Kuusberg) mälestused üles tähendanud Evi Vaatemäe (Lilleorg). Kirikuraamatute põhjal täiendanud Valdu Nellis.

Sealt järele jäänud Mihkel (s. 16. aug. 1864) ja Mari Kuusbergi (s. 16. okt. 1858) edaspidine teekond oli järgmine: Mari abiellus Taavet Lustverk'iga ja nad kolisid elama naabruses asuvasse Ähvardi tallu (see polnud päris võõras koht kuna Mari onu oli kunagi abiellunud Ähvardi talu peretütrega). 1904 kolisid Iru valda, Väo külasse, Jaani tallu, sealt omakorda ostsid Mari pere ja Mihkel Kuusbergi pere kahasse Irus asuva ajaloolise Hansu talu. Mihkel müüs Kuuse saunakoha 1910.a. 200 rubla eest Kose kihelkonnast pärit Hans Grunole, kes oli abiellunud samas naabruses, Kõrtsu talus sündinud Liisu Uustaluga(Valdu Nellise vanavanemad). 1915 aeti nad Hansu talust ära Peeter Suure merekindluse ehitamise eesmärgil. Mihkel ostis talu Kuusalu valda, Saunja külasse, õde Mari, aga elas Kaldase talus, kuni sõja lõpuni, siis sai oma pool talu tagasi. Mihkel Kuusbergi pojad eestistasid nime Liivik'uks.

Jüri 1875-1894 personaalraamatus koos mehe ja lastega Kurna mõisas: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1213.1.328:70?37,1305,822,107,0