Mart Kokk

• Kommunismiohvrite memoriaal Tallinnas Maarjamäel: tahvel: A 121 tulp: 2 / rida: 2 nimi tahvlil: MART KOKK 1902–1941
• Memento - okupatsioon.ee
  
• https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=mart+kokk&f=all Lisanimestik nimekirjade R1-R7 täiendamiseks: KOKK, Mart (Martin), s. 31.08.1902, eluk. Saaremaa Torgu v. Mäebe k., kaupmees, tapetud kuklalasuga Torgu v. Iide k. Plassepõllu t. 22.09.41. (32) [R3 Püüa] Poliitilised arreteerimised Eestis, kd 3: KOKK, Martin, s. 31.08.02, eluk. Saaremaa Torgu v., kaupmees Sõrves Hängal. Mõrvati 22.09.41 Saaremaal Iide külas. [cm, ml-jt] Poliitilised arreteerimised Eestis, kd 3: KOKA, Märt. Mõrvati 1941 Saaremaal. 45-aastane Mõntu ühiskaupluse juht. [cm
• Surm - Meie Maa (1919-1944), 27 november 1941

  ---

Meie Maa, 27 november 1941:

Eluga pääsemine punaste terrori ohvrite ühishauast

Surnuksarvatu riideid taheti hiljem ta naiselt välja petta

Nagu mujalgi, panid bolševikud enne nende vägivalla murdmist toime metsikuid veretöid ka Sõrve poolsaarel, kus käsutasid inimesi majadest välja ja lasksid neid õuele ilmumisel maha jne. Taga-Sõrves, nimelt Torgus vedasid bolševikud inimesi ümbruskonna küladest kokku Iide külla „Plaassepõllu“ talu rehealla, kust kinnipeetuist hiljem suurem osa metsikult tapeti ja nende laibad aeti samasse lähedusse liivamäele kaevatud ühishauda. Peale Sõrve poolsaare vabastamist kaevati ühishauast välja 20 terroriohvri laipa. Selle kohutava saatuse osaliseks oli määratud punaste timukate poolt ka Torgu vallas Türju külas elutsev 40-aastane Ohesaare kalaostupunkti juhataja August Poobus, kellel aga enam kui imekombel õnnestus pääseda eluga ja pealegi tervena teiste ohvrite ühishauast mõrvatute laipade vahelt ning põgeneda ja hoida end peidus kuni Sõrve vabastamiseni võidukate Saksa vägede poolt. Oma uskumatult imelikul viisil pääsemisest jutustas August Poobus meile järgmist: „Mind arreteeriti venelaste poolt 4. augustil minule teadmata põhjusil. Hiljem üteldi, et mind kahtlustatakse salakuulamises sakslaste kasuks ja kontrevolutsioonis. Vaatamata neile süüdistusile lasti mind peale ülekuulamist siiski vabaks. Minu teistkordne vangistamine toimus 19. septembril Torgu ja Türju vahelisel teel kui olin hobusevankriga Torgust koju sõitmas. Teel tulid mulle vastu venelased autoga ja ei lasknud enam edasi minna, vaid käsutasid autosse, kus oli vangina juba Karuste küla elanik Sergei Vapper. Minu hobune saadeti koju minuga kaasas olnud naisterahva Mari Hermanniga. Venelased viisid meid autoga Iide külla „Plaassepõllu“ talu rehealla, kus olid juba vangidena ees mulle tuttavad kooliõpetaja Eduard Punab, kaupmees Juhan Murd Jamajast ja veel ümbruskonna külade elanikud Jüri Kumm, Mart Tänav, Juhan Nigul, Orest Maripuu, Priidu Turu ja ta poeg Nikolai Turu. Keegi ei teadnud, miks ta vangistati. Hiljem toodi samasse rehealla veel Priidu Mägi ja kaupmees Mart Kokk Mäebelt, Julius Nõmme Mõisa külast, Pineas Talvistu Kuressaarest ja mõned vene sõjaväelased, nende seas üks mereväe ohvitser. 21. septembril olime ülekuulamisel, kus muud ei küsitud kui seda, mis ametit keegi peab, kui palju on tal maad, haridust ja millises parteis olnud. Peale nende küsimuste esitamist üteldi, et: „pärast räägime veel". Sellejärele lasti vabaks õp. Ed. Punab, Priidu Türu ja ta poeg Nikolai Türu, kuna meist teised kõik jäid ootama uut ülekuulamist. 22. septembri õhtul kella 10—11 ajal lasti veel vabaks kõik venelased, peale ühe sõduri. Eestlasist vange hakati kohe seejärele ükshaaval rehealt välja viima, milleks neid kutsuti nimepidi. Kutsujaiks ja väljaviijaiks olid venelased. Esimesena viidi välja Sergei Vapper, siis Pineas Talvistu, Juhan Nigul, Mart Tänav, Julius Nõmme, Juhan Murd, kuna seitsmendaks kutsuti mind. Niipea kui väljaviimine kordus umbes peale 10-minutilisi vaheaegu (kella meil ühegil ei olnud, need võeti vangistamisel kohe ära ühes rahaga) ja aeg ajalt kuulsime seejärele revolvripauke, tekkis meist igaühel arvamine, et karta on kõige halvemat. Tõsise hädaohu kartusel kraapisin kohe kui mind kutsuti, küüntega savise põranda küljest vähest prügi ja mulda lootuses, et vast õnnestub mul õues pimedas visata valvurile prügiga silmad pimedaks ja siis põgeneda. Kohe peale rehealt väljaviimist seoti mul õues käed kahe mereväe ohvitseri poolt

nööriga seljataha kinni, kusjuures venelased käitusid väga toorelt. Peale käte sidumist võtsid sidujad mul teine teise kaenla alt kinni ja hakkasime liikuma mitte kaugel oleva metsa poole. Teel seisid meie ees 4 või 5 mereväelast, kelledest ühes tundsin ära Torgus olnud politruki Shitshakovi. Mehed seletasid omavahel tasakesi midagi, millest ei saanud aru vaikse jutu tõttu. Seejärele käskis politruk mind edasi viia. Et see talutamine näis mulle selgesti mu viimse teekonnana, küsisin viijate käest: „Kuhu te mind viite, kas mahalaskmisele“. Mu küsimusele vastati: „Ei lasta maha, vaid viime sind prokuröri juure“. Kuna mul oli aga juba olukorrast pilt selge, kordasin küsimust ja ütlesin, et miks te mind maha lasete, kuna ma ei ole ju mitte midagi kurja teinud. Sellele vastati üleolevalt: „Siis sa ikka oled midagi teinud, kui kardad mahalaskmist.“ „Nüüd oli mulle päris selge, et enam ei ole loota mingit pääsemist ja selle teadmise saades, tundsin, nagu tarretaks veri ning mõistus ütleks üles — muutusin täiesti tuimaks. Läksime veidi maad veel edasi liivamäele, mändide juure. Seal mustendas pimedas suur lahtine haud, mille põhjas paistis tumedaid kogusid. Mu vangikaaslased — sähvas mõte ajust läbi ja silme ees lõi mustaks, et pidin kukkuma, kuid suutsin siiski end hoida jalul. Haua äärel seisid kaks meest, kelledest mereväelase vormis olejat kutsuti prokuröriks. Mind seati selle „prokuröri“ ette, seljaga kohe „prokuröri“. Siis tundsin, et viimane puserdas ühe käega mu seljataha seotud käte kallal ja teisega tõstis revolvri mu pea kohta, nagu nägin pead veidi pöörates. Samal silmapilgul tõukas ta mind haua poole ja käis ka pauk revolvrist, millest keerlesid tulesädemed mul ümber pea. Niipea kui sain tõuke, mis oli enne pauku, kummardasin isegi peaga ja pooleldi nagu hüppasin hauda, üle laipade haua teise ääre, kuhu kukkudes jäin meelemärkusetult lamama. Meelemärkusele tagasi tulin siis, kui kõlas jälle pauk ja hauda, peaga vastu mind kukkus uus laip. Sain aru, et see oli Orest Maripuu, kes surnud. Ühtlasi leidsin, et mu käed olid vabad. Tõenäolikult oli nöör. millega käed seotud, hauda kukkudes rebenenud. Ajasin end käte abil istukile. Saades vaevalt istukile, kõlas haua kaldalt järgemööda kaks pauku. Kellele need lasti, ei tea. Ma surusin end kohe tagasi pikali haua põhja ja katsusin tasakesi kogu keha, et jõuda selgusele, kas mind kuulid tõesti ei ole tabanud, kuna ma kuskil valu ei tundnud. Möödus pikki minuteid vaikselt. Jälle ajasin pea ja siis keha veidi kõrgemale, et vaadata, kas keegi on haua äärel. Kedagi näha ei olnud. Tundsin, et minus tõusis jälle tahe elada ja hulljulgena sööstasin hauast, üle vangikaaslaste laipade välja ja peatamatult haua äärel läksin püsti käies lähedaloleva metsa poole. Jõudnud edasi umbes 50 sammu, hüüti paaril korral haua poolt mulle venekeeles järele: „Kes seal on, kes sealt tuleb?“ Olles endiselt hirmukangestusest tuim, läksin tasa käies edasi metsa poole. Ees oli okastraadist aed. Pugesin selle alt läbi ja läksin metsa. Jõudsin ühe kraavini. Selle kaldale istusin maha ja olles nagu uimane, mõtlesin, kas oli see kõik nüüd ikka tõesti ilmsi või ainult unenägu... Nii seal hulk aega pimedas istudes kainenes mõistus ja kord-korralt enam võisin orienteeruda olukorra tõsiduses, milles viibisin. Liikusin sihitult metsa vähel edasi ja uurisin taevatähti, et leida nende abil õiget suunda ja jõuda Mõisa külla viivale teele. Metsas aga eksisin, sest puude vahel oli raske näha tähti

ja olin läinud tuldud teed tagasi ning kergesti oleksin võinud uuesti sattuda venelaste kätte. Juhtusin edasi minnes ühe väikese maja juure, mille aknast paistis tuli ja seest kostis inimeste hääli. Sinna ma ettevaatuse mõttes ei läinud. Edasi minnes jõudsin ühele teele. Sellest läksin üle uuesti metsa ja veel edasi minnes tulin jällegi välja teele, millest kartuse pärast roomasin põiki üle. Nii kolasin mööda metsa sihitult ringi kuni hommiku valgeni, mil leidsin end Mari Hermanni (naine, kes vangistamise ajal viis mu hobuse koju) karjamaalt. Läksin üle heinamaade edasi kuni magistraalkanali teeni. Kavatsesin minna koju. Seal tuli mulle vastu Lülle küla elanik Triin Mölder, kes päris kust ma tulen. Vastasin lühidalt, et käisin kuskil siin tagapool ja läksin edasi mööda teed kuni Laadla külani, minnes ühe tuttava talusse, mille peremees ise oli punaste eest peidus. Kodus oli üksi peremehe ema, kes andis mulle süüa, milleks mul aga mingit isu ei olnud. Seal talus olin terve päeva peidus. Sealt saatsin ka koju naisele teate, et olen tulemas ja palusin naist saata mulle oma isikutunnistus, kuna mul omal võeti ära, Nimelt mõtlesin naise, kelle nimi Ann, eesnime teha ümber oma nimeks, et kellegi poolt juhuslikult küsimise korral oleks midagi ette näidata ja seega pääseda võimalikult kahtlustusest. 23. septembri õhtul umbes kella 9 - 10 ajal hiilisin koju, kus olin peidus pööningul kuni Sõrve vabastamiseni. Mõni päev peale minu kojujõudmist nägin juhuslikult pööningu aknast, et meie õue tuli kaks venelast, kellest ühes tundsin ära oma vangistaja. Kartes uut hädaohtu põgesin peitu. Veidi aja pärast tuli naine pööningule mu juurde ja rääkis, et venelased käinud saamas temalt minu talvemütsi ja -palitut üteldes, et ma hakkavat nüüd Leningradi sõitma ja teele olevat muile vaja sooje riideid. Naine, kes olukorrast teadlik, toonud nähtavale übe minu täiesti vana kasuka ja pakkunud seda. Venelased seda nähes ütelnud, et see on liiga vana, sellega ei tohi teie mees ju sõita. Naine vastanud, et paremat talvemantlit tal ei ole ja kui arvate, et tal sellega on häbi liikuda, siis ostku mees Leningradist ise omale uue palitu, sest tal oli vangistamise korral raha ju küllalt kaasas. Venelased seisnud toas veel natukese aega nõutult ja siis lahkunud üteldes : „Kui sul oma mehest kahju ei ole, las ta siis külmetab teel“. Nagu näha pidasid venelased mind tapetuks ja neil polnud aimugi mu põgenemisest ning tulid seepärast kavalusega mu naiselt välja petma isegi mu talveriideid, kui oleksin end varjanud kodupööningu asemel kusagil mujal ja naine minust mitte midagi teadnud, oleks ta kahtlemata andnud nõutud riided venelaste kätte usus, et ma tõesti sõidan Leningradi. Hiljem peast mütsi võttes märkasin, et minu surmamiseks haua ääres lastud revolvrikuul oli läbistanud mu peas olnud sonimütsi pealisriide. Seega olin suutnud pead madalamale suruda vaid mõned millimeetrid surmava kuuli suunast ja seetõttu pääseda ilmsest surmast enam kui imekombel, milline sündmus veel praegugi tundub kui õudne unenägu.“

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=meiemaaew19411127.1.3