Mihkel Tults

• Sünd 1868 * Vanemate personaalraamat 1877-1839 * Abielu * Personaalraamat 1910-1940

Mihkel Tultsile antud aumärgid:

1. Tuletõrje Hoolsusmärgi I järk (Kullast rist punase emailiga, märki kantakse riigivärvides kaelas)
2. Tuletõrje Hoolsusmärgi II järk (Kullast rist, märki kantakse riigivärvides lindil nööpaugus.)
3. Tuletõrje Teenistusmärk 25. aastat teenistust (Kullatud ovaalne rinnamärk valgete numbritega)

Mihkel Tultsi elulugu:

Varajane elu: Mina Mihkel Tults olen sündinud Pärnus 10. veebruaril 1868. a. muidugi selleaegse kalendri järgi. Oma heast emast(Ann Vunkist) ei mäleta mina mitte midagi sest tema on Pärnus ära surnud 20. veebruaril 1870. aastal, kui olin veel 2 aastane. Peale minu mamma surma müüs mu isa Jaan Tults maja Pärnus maha ja läinud Sindi Kalevi vabrikusse elama. mind viidud Jõhvele (Taali küla, Tori kihelkond), kus mina oma vana-mamma ja tädile kasvatuse alla jäin. Pärast poole kui Pappa teise mamma võttis, toodi mind Sindi vabrikusse.

Kooliaastad: Minu 8.dal eluaastal, see oli 1876.a augusti kuul, viidi mind Sindi vabriku luterluse usu Eesti kooli. kooli õpetaja nimi oli Westus. Kooli tuppa sisse astudes nägin, kuidas koolmeister parasjagu ühe poissi nüpeldas. Nüpakaks oli kummi plaat pikka puu varre otsa seatud, see nähtus ajas minule esiotsa ihukarvad püsti. Esimese asjana toodi minule raamat ja lasti lugeda, mida mina ka juba mõistsin, sellega olin ka koolipoisiks vastu võetud. Pool aastat sain selles koolis õppida, kui mind võeti siit ära ja pandi Sindi vabriku Vene-Õigeusu kooli, kus mina peale ema keele ka Vene keelt pidin õppima. See oli 1877 aastal, kui mind Vene kooli vastu võeti. (Kooliõpetaja oli härra Mutt, Tuhalaanest pärit). Suvel, kui kooli õppus seisis, viis minu vanaisa mind maale "Jõhvele", kus mina ka tema lambakarja järelvaataja olin. Sindi koolis õppisin ma üle kolme aasta, siis saadeti meid selle kooli lõpueksamile. Seda andsin mina Pärnu linnas Gümnaasiumi 6. klassis, 1880.aasta mai kuul. tegin oma eksami ilusti ära, selle eest anti ka minule tunnistus ühes III järgu väe teenistuse kergitusega. Pärnus nägime ka salgakesi punaste tõlpus mütsikestega mehi, need olevat olnud Türgi sõja vangid. Selle kooli lõpu eksamiga sai ka minu üleüldine kooli aeg lõpetatud.

Tööaastad leerini: Peale kooli lõpetamist 1880a. viidi mind vabrikusse töösse, kus mina kaalusin neid lõngu mis ketrajad villadest ketravad. Seda tööd sain ma 2 kuud teha, kui mina siit pidin juba lahkuma. Vanemad mul otsustasid osta villa kraasimise ja ketramise masinad ning kolida Torisse Suure-jõe veski peale, rentinud kohalikud ruumid. See oli 1880a. augustis, kui ma hakkasin Toris villa kraasimise ja ketramise tööd harjutama. Esimesed paar aastat olid rahaliselt väga rasked, aga siis läks kergemaks. Villa töö vaheaegadel käisime meie ka põllutöödel ja kevadel suure vee ajal "parvetamas" ja nii endile lisaraha teenimas.Nii elades ja töötades sain 16-aastaseks, mil läksin leeri õpetust saama. Selle õnnistamine toimus Tori luterlikus kirikus 11.novembril 1884a.

Iseseisva elu algusaastad: Töötasin ja elasin Tori veski peal kuni 18 aastat vanaks sain. Sellega olin parajas eas, et minna silmaringi laiendama. Elu ja oluga rohkem kokku puutuda, kuna minu vanemad olid vagurad või vanameelsed. Tahtsin ka oma võõrasema etteheitvate sõnade eest vabastada ennast. Asusin tööle Käru mõisa villa vabrikusse 1886. aastal märtsikuul, see näis minu vanematele küll vastu tahtmist olevat, aga mina ei võinud teisiti. Seal töötasin ma 1 aasta ja 4 kuud. Tihti ei saanud ma läbi villa vastuvõtja Friedrichiga, kellel ei olnud nende värkide koha pealt eriti tundmust. See oli siis 20. juulil 1887. aastal, kui hakkasin uue peremehe Kabala veski rentniku juures teenistusse. Töötasin seal villa kraasimise masina peal. Tööst vabadel aegadel hakkasin jahuveskis jahvatamise ametit tundma õppima. Leidsin et see töö on palju lahedam ja mõnusam. Õppisin ise mõldri kõrvalt ameti kätte. Kui mõlder kodust ära oli sain vajalikud asjad ära õiendada. Mõldri ägeda loomu töttu tekkis ka tülisid meie vahel.Kokku olin mõldri teenistuses 11 kuud, kuni 19. juunini 1888, mil mu palk välja maksti. Peale seda reisisin natuke ringi silmaringi avardamiseks - Tallinnasse,Viljandisse ja Põltsamaale. Kuulsin, et Türi lähedal Laupa veski mõldril on villa ketrajat vaja. Asusin seal teenistusse 27. augustil 1888. Mölder oli seal tööl viimast aastat, ta andis veski üle oma sugulase naise vennale Jaan Eslasele. Sain siis ka 21. aastaseks ja pidin Pärnusse numbert võtma minema. Olin II õiguse mees ja võtsin numbri kaugemale ja pääsesin kroonuteenistusest. Tulin peale seda vanale kohale tagasi ja teenisin veel mõne aasta. Kuid see villa tööstus hakkas minu tervise peale. Viljandis õeldi mulle, et kui veel edasi tahad elada, siis pead puhtama ameti leidma omale. Andis mulle ka rohtu, morfiumi pulbrit, mis selle köha mul kinni pani, kuid päris ära ei kadunud. Pidin iga päev võtma 1 pulbri morfiumi, peale 50. eluaastat 2tk. Panin peale seda silmapilkselt selle ameti maha.

Äripidamise algusaastad: 1893. aastal juulikuul üürisin omale maja Pärnumaale Kanaküla kõrsti juurde ja avasin seal küla poe. Abiks perenaise kohustuse täitjaks tuli noor täditütar, kes oli 15-aastane. Olin nüüd iseseisev maja ja äripidaja ning hakkasin endale teist poolt vaatama. Naabruse Kõpu valla nooremad käisid ka Kanaküla kõrtis simmani pidamas. Seal sain tuttavaks Napsi talu peremehe õe Leena Kinguga. Klappisime üksteisega ja varsti toimusid pulmad. Laulatus toimus Kõpu kirikus 1895 jaanuaris. Esimene laps tütar Linda sündis meile Kanakülas 04.10.1895.e Kuna pood polnud hea koha peal, siis pidin oma äri kohta vahetama. Avasin oma ära Hallistes jaanuarikuul 1896. aastal. Seal sündis meile poeg Arnold 06.12.1896. Järgmine poeg Ernst Mihkel sündis samuti Hallistes 05.03.1898. Samuti ka järgmine poeg Herbert sündis seal 29.03.1900. Hallistes läks kauplemine päris edukalt, abi oli ka veel poes sellina Tõnis Bauer. Nii sain endale ülejääki teenida ja kodu ehitama hakata. Selleks kohaks valisin uue Tallinn-Pärnu ehitatud raudtee jaama juures asuva Võhma omale uueks kohaks. Raudtee ääres on hõlpsam kaupa kätte saada ja äri ajada. Tallinna ja Vaksali tee nurka ehitasin 1901. aastal poemaja ja elukorteri. nii sain mina Võhma uue alevi rajajaks,asutajaks,majaehitajaks. Maja sai aasta lõpuks päris valmis. nii sai Hallistes 6 aastat oldud ja kolisin üle.

Elu keskaeg: 1902.aasta jaanuaris asusin Võhmasse oma majja elama ja avasin siin 2.järgu tunnistusega kaupluse. Olime poes 3-4 inimesega ametis, ise olin ärijuht, sugulane Tõnis bauer oli peasell 7-8 aastat. Peale tema oli veel üks mees tööl ja neiu kassas. Võhma omas majas sündis esimene laps Salme 23.09.1902. Järgmine tütar Alma sündis seal 27.11.1903. Järgmine tütar Marie Helene sündis samuti Võhmas 18.08.1905. järgmisena sündis seal poeg Arthur 03.02.1910. Järgmine laps ja vist viimane sündis tütar Helga 13.04.1912 ikka Võhmas. Lisaks Võhma kauplusele oli ka mul abikauplus Kõo-Venevere külas, mis töötas võõra selli juhatuse all. Võhmas elades pidasin ka loomi siga,lehma,kodujäneseid,kanu,koeri ja täkku tallis, oli ka vedruvanker. Siis hakkas aga sõda 1914. aastal ja hakkas minu äri pidamist kärpima. 1918. aastal avasin ka poe Pärnu linnas, naine ja Linda jäid Võhmasse kauplema. Koolitasin ka lapsi Pärnus. Tähelepannes, et mammat ja Lindat ei saanud omal peal Võhmas ka midagi äri ajada ja niisama ei saanud ka poegadest iseseisvaid ärimehi. Nii lõpetasin Pärnus, Riia mnt 66 äri 1921. aasta lõpul oma äri tegevuse. Avasin omas majas jälle äritegevuse 1922.aasta algul. Abiks oli sel aastal poes poeg Arnold. naine suri mul 29.08.1922a. 50. aastaselt maksahaigusesse.

Vanapõli: Aastal 1925 pidasin mina oma majas 2 äri. Sest minu ruumides töötas ka juba 18 aastat pagariäri.Poeg Arnold oli aasta otsa pagari juures õpilaseks ja tütar Alma müüjaks. 1926. aastal andsin suure poe A.Alliku kätte üürile, endale jäi väike saia äri ja pood. Arnoldil hakkas pagari ametist himu täis saama ja septembri kuul oli omale pööningul kuuli pähe lasknud. Pidasin siis võõrast pagari selli. Müüsin äriaidad vaksali tee ääres tühjaks ja sain nii oma 5 iseseisvat äriruumi ja üürisin neid välja ning sain sellega oma ülespidamise kindlustatud. Alma oli saiapoes müüjaks ja Mari virtiniks, teised lapsed kodust läinud. Oma 65.dal eluaastal täitus mul ka oma 40. aasta äritegevusest ja 25. aasta pritsumehe tegevusest. Juubelipidustusi mina nende mälestuseks küll pidada ei saanud, sissetulek ei lubanud. Kuid tuletõrje seltsi poolt anti minule küll tema juubeli päeval selle 25.a. teenistuse eest 2. järgu kuldristile juurde 1. järgu kuldrist kaelas kandmiseks. Nii sain mina sell aastal siiski tähtsa ordeni omanikuks.