Otto Wilhelm Masing

• http://et.wikipedia.org/wiki/Otto_Wilhelm_Masing
• https://de.wikipedia.org/wiki/Otto_Wilhelm_Masing
• http://www.virumaa.ee/2002/03/ve-masing-otto-wilhelm-pastor-ja-keel...
• https://register.muinas.ee/public.php?menuID=en_monument&action=vie...
• PR Viru-Nigula: EAA.1231.1.228; 1796-1816
• Hingeloend 1826 Äksi kirikumõis: Saaga EAA.1865.5.11:4?78,607,2225,260,0
• Birth: Saaga EAA.1265.1.60:70
• I marriage (Tartu Jaani): Saaga EAA.1253.3.3:252?108,484,1088,202,0
• II marriage (Tartu Jaani): Saaga EAA.1253.3.4:20?154,1217,1062,142,0
• Death: Saaga EAA.1266.2.5:20
• https://bbld.de/0000000031610056 Otto Wilhelm Masing oli Õ tähe isa, tema tõi eesti keelde Õ tähe.

Otto Wilhelm Masing (1763-1832) Valgustuslik kirjanik, ajakirjanik ja keelemees Otto Wilhelm von Masing sündis 8. nov 1763 Põhja-Tartumaal Lohusuu abikiriku eestlasest köstri pojana. Tema ema pärines rootsi aadliperekonnast. Üldhariduse omandas Masing Narvas ja Saksimaal Torgaus, kõrghariduse Saksamaal, Halle ülikooli usuteaduskonnas 1783–1786. Pärast ülikooli lõpetamist töötas esialgu koduõpetajana Põhja-Eestis, seejärel oli pastor Lüganusel ja Viru-Nigulas, 1815. aastast kuni surmani Äksis. 1821 sai temast ühtlasi Tartumaa praost. Masing suri Äksis, on maetud Tartu Jaani kalmistule.

Masing seadis nagu teisedki valgustajad oma kirjanduslikule tegevusele puhtpraktilised eesmärgid: anda talupojale uusi teadmisi, õpetada teda oma peaga mõtlema ning elu arukalt korraldama. Ta koostas kooliõpikuid ja kalendreid, tõlkis eesti keelde seadusi ja ametlikke määrusi, avaldas kirjutisi J. H. Rosenplänteri "Beiträge's", tegi kaastööd Tartu ja Riia saksakeelsetele ajalehtedele. Tema tähtsamad teosed on „Pühapäeva vahelugemised” (1818), millega ta pani aluse eesti aimekirjandusele, ja „Maarahva Nädalaleht” (1821–1823, 1825), mis on eesti esimene järjepidevam ajaleht. Masingu sulest pärineb ka esimene eestikeelne essee “Widerlegung einer ungegründeten und ungerechten Behauptung” (“Ühe põhjendamatu ning ebaõiglase väite ümberlükkamine”), mis ilmus eesti keele õppevahendiks mõeldud brošüüris “Ehstnische Originalblätter für Deutsche” (1816). Tema luuletustest on tuntuim valm “Päts”, mis muudetud kujul on rahvaliku lauluna tänaseni tuttav (“Vändra metsas Pärnumaal”).

Masing uuendas ka eesti kirjakeelt. Ta tõi sellesse palju rahvapärast materjali, võttis kasutusele uusi oskussõnu ning püüdis eesti keele ortograafiat muuta keele hääldusele lähedasemaks. Ortograafiaalastest uuendustest oli tähtsaim õ-tähe kasutuselevõtt. Masing oli eeskuju ja keeleline autoriteet F. R. Faehlmannile, F. R. Kreutzwaldile jt järeltulevatele eesti kirjameestele.

• http://www.eestikirik.ee/pastor-masing-ja-o-taht/
• http://epl.delfi.ee/news/eesti/luganuse-konverents-masingu-o-tahe-a...
• http://www.vooremaa.ee/o-taht-tuli-korenduselt/
• http://www.virumaa.ee/2002/03/ve-o-tahe-tulek-eesti-keelde/
• http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=ekmteataja18871210.2.4.8
• Eesti Kirik 02.02.2011 Vanast pastoraadist õhkub möödaniku hõngu. Viru-Nigula: "Peab muidugi kogu oma kujutlusvõime ja muuseumikogemuse appi võtma, et kujutada ümbrust ja elu aastal 1795, kui Viru-Nigulasse saabus teenima Halle ülikoolis teoloogiat õppinud ja saksa, eesti, kreeka, itaalia, prantsuse, vene ning ladina keelt osanud ja maarahva hariduse eest võidelnud Otto Wilhelm Masing (1763–1832). Kuigi andmeid Masingu elust Lüganusel ja Viru-Nigulas on vähe, teatakse, et siin põletas ta ära 300 eksemplari oma aabitsast, mis maarahva keele halva tundmise tõttu tunnustust ei leidnud. Viru-Nigulas abiellus Masing 1796 Tartu raehärra tütre Dorothea Amalia Ehlertziga, siin sündisid talle kaks või kolm poega, siin elas oma viimased eluaastad Otto Wilhelmi vaimuhaigeks jäänud isa Kristian Masick, Lohusuu koguduse köster. Siin tõi abikaasa Dorothea ilmale ka viis tütart. Paraku ta suri nagu ka tütar Sophia ja pojad. Siia saabus 19. sajandi algul lapsehoidjaks itaalia päritolu Caroline Piccaluga, sünnilt markiis, kellest hiljem sai pastor Masingu abikaasa. 1818, juba Äksis, kirjutas Masing: «Ma elasin Viru-Nigulas väga õnnelikult ja minu elujärg selles kihelkonnas oli niisugune, millega pastorid harva võivad kiidelda.»"