Peeter Kiviloo

• http://www.eesti.ca/perekond-kiviloo-pogenemislugu/article7975 Perekond Kiviloo põgenemislugu Olin 2 aastat ja 10 kuud vana, mu vend Peeter 4 aastat ja 3 kuud ning mu ema Aliide ja isa Elmar vastavalt 25- ja 32-aastased, kui toimus üks väga dramaatiline juhtum mu elus — põgenemine Eestist. Ma ei mäleta sellest midagi, aga tunnen, et see sündmus on jätnud sügavad jäljed minu hinge — nagu väike haav, mis pole tänapäevani täiesti paranenud.

Mu vanemad elasid üle palju traumaatilist — sõda, vene ja saksa okupatsioonid, põgenemine, põgenikelaagrid ning raskused uute algustega Rootsis ja Kanadas — aga irooniliselt nad surid autoõnnetusel ühel vaiksel pühapäevahommikul teel Simcoe lähedal asuvasse suvilasse 1969.a. Nende põgenemislood jäid rääkimata, vähemalt minu kuuldes. Ma ise ei julgenud palju küsida, kuna tundus, et kogu see jututeema — kodumaalt lahkumine, kodu ja perekondade maha jätmine — tekitas tohutut valu, kaotuse- ja kurbusetunnet. Üks tükikene nende valust on jäänud püsima ka minu südamesse.

Ema õde tädi Elvi, keda kohtasin, kui külastasin Eestit esimest korda 1990.a., rääkis mulle, et 1944.a. augusti lõpu poole oli ema Peetri ja minuga vanaema juures talus. Isa tuli bussiga meile järgi ja viis meid Tartusse. Elvi jutustas, et talle jäi igaveseks meelde moment, kui me metsanuka taha kadusime. Tal polnud aimu, et ta meid enam kunagi ei näe, kuna isa ei lausunud sõnagi kavatsusest koos perega punavägede eest põgeneda.

Ülejäänud detaile meie lahkumisest Eestist jagas minuga paadikaaslane Virve Leesmaa. Virve abikaasa Arvo ja minu isa olid töökaaslased Tartu raudteejaamas ja pidasid koos plaani. Otsustati sõita Haapsalu kanti merele lähemale. Elasime mõned nädalad kohalikus talus, kuni isa ja Arvo olid muretsenud paadi ja muu vajaliku.

Ühe kohaliku kaluri käest saadi väike kalapaat. Paadi omanik ise ei tulnud kaasa, aga saatis 16-aastase poja meile “kapteniks”. Ka mootor hangiti tingimusel, et mootori omanik sai abikaasa ja lapsega otsa peale.

28. septembril algas sõit Puise rannast. Lahkumisega oli kiire, kuna vene väed olid juba Haapsalusse jõudnud. Kaasasõitjateks olid ema, isa, Peeter ja mina, Arvo ja Virve Leesmaa, abielupaar aastase lapsega ja meie väga noor kapten. Ainukeseks ärasaatjaks rannas oli hobune, kes oli meid randa sõidutanud.

Kõik ei läinud sugugi libedalt. Peatusime esimesel rannalähedasel laiul, kuna mootor ei töötanud hästi. Teine mootori parandamine toimus väikesel Pihlalaiul, mis asub Hiiumaa ja Saaremaa vahelises Soela väinas. Neil päevil, vaid mõned kilomeetrid eemal Jausa rannas algas ka mu tulevase abikaasa perekonna põgenemisteekond Rootsi poole, kus saatus viis meid kokku Hälsingborgi samas lasteaias.

Paat oli väga väike ja meri väga tormine, rääkis Virve. Poole paadi peale oli tõmmatud present, mille alla naised ja lapsed pugesid kaitseks tormise sügismere ja ilma eest. Teine pool oli lahtine. Kuigi väike, pidi paat olema küllaltki tugev, kuna ta pidas vastu nii mitu päeva nii suurtes lainetes.

Kaasa oli võetud vähe juua ja süüa. Aga merehaiguse tõttu läks osa toitu raisku. Näiteks minu vanemate kaasa toodud sealihasink läks ussitama ja visati üle parda. Riietest oli kaasas vaevalt rohkem kui need hilbud, mis seljas ja needki mereveega rikutud. Rootsi jõudes olid isal jalas kingad kahest erinevast paarist. Aga õnneks perekonnafotod — armsad mälestused kodust ja perekonnast — säilisid rikkumata. Ainuke kaasa toodud ese, mis mul on tänapäevani alles, on üks tugev villane tekk.

Viiendal päeval jäi meri vaikseks. Bensiin lõppes otsa ja hakati aerutama. Ka söök ja jook lõppesid otsa. Prooviti merevett suhkruga segada, aga see oli siiski joomiseks kõlbmatu. Kuna olukord tundus kindlasti lootusetu, võin ette kujutada, milline oli tol hetkel minu vanemate meeleolu.

Aga siis nähti silmapiiril üht laeva. Kaugelt ei saadud aru, kas oli see vene, saksa või rootsi laev. Kui selgus, et oli rootsi sõjalaev, pandi voodilina põlema, et anda märku, et oli abi vaja. Söögi- ja joogipuuduse tõttu olime kõik nõrkenud ja rootsi madrused pidid meid laevale aitama. Virve sõnul pandi meid kajutitesse, pakuti võileiba ja kuuma shokolaadi.

Olime päästetud! Milline rõõm ja kergendustunne pidi olema ema ja isa südametes! Ka seda rõõmumomenti ma ei mäleta. Pean leppima vaid teadmisega, et elasin läbi erakordseid aegu ja sündmusi.

Rootsi pinnale astusime esmakordselt 3. oktoobril. Meid viidi Stockholmi põgenikelaagrisse, kus ööbisime Södra Katariina koolimajas ja juba mõne kuu pärast asusid mu vanemad elama ja tööle väljaspool laagrit. 1946.a. Landskronas sündis mu õde Anu.

1995.a. seisin Puise rannas ja vaatasin imestunult suurele merele. Sel momendil tundsin, mida olin alati teadnud — seda tohutut ohtu ja hirmu, mis tõukas mu vanemaid, pisikesed lapsed käekõrval, eluohtlikku põgenikuteed ette võtma.

ELLEN KIVILOO LEIVAT 60 aastat hiljem