Salme Kuik

Puhja vallast on välja kasvanud ka mõned teatriga seotud inimesed. Teadaolevalt on kõige kauem „Vanemuises“ näitlejana töötanud Salme Kuik. Tema sünnikodu on Triipuse talu Sibula vesiveski kõrval Mõisanurme külas. Põllupidajast isal oli väga tugev kõrvalhuvi. Igapäevaste talutööde juures tegeles ta pidevalt meisterdamise ja ehitamisega – mööbel, vokid ja muud tarbeesemed. Eriti toredaks ja uhkeks saavutuseks oli Kavilda oru põhjas asuva talu juurde tuuliku ehitamine (vt H. Talving „Eesti tuulikud“, 2005, lk. 150) Salme Sündis 10. juulil 1901 5-lapse-lise pere neljanda lapsena, kaasas ilus lauluhääl, huvi näitemängude vastu ja sobiv portsuke boheemlikkust. Polegi ju enam järele jäänud inimesi, kes räägiksid asjaosalistena. On aga teada, et kultuurielu on Puhjas sajandeid aktiivne olnud. Praegune seltsimaja valmis 1906. aastal. Uues ja ajastu kohta moodsas majas võttis selle vilkast tegevusest agaralt osa ka Salme. Laulsid laulukoorid ja puhusid pasunakoorid, mängiti näitemänge ja ei puudunud ka küllaltki head saavutused. Peale seltsimajas kaasategemisele oli ta naiskodukaitses nagu see oli tollal peaaegu iseenesestmõistetav ja on olnud ka selle juhatuses. Ta õppis 1915-19 Tartu ENKS-i tütarlastegümnaasiumis, 1937 lõpetas Tartu Näitekunsti Stuudio kolme ja poole aastase kursuse. Abikaasa Jakob Kuik töötas apteegis proviisorina, kuid peagi õnnestus rakendus leida oma tõelisele kutsumusele ja ta töötas klaveriõpetajana Tartu Muusikakoolis kuni pensionini. Kutselise näitleja teatri tee algas Tartu Töölisteatris, kus ta töötas aastatel 1937-39. Selle perioodi tugevaimaks lavastuseks oli E. Tammlaane „Raudne kodu“, kus peaosaline Salme Kuik Iige rollis pälvis hea arvustuse. Sama näidendi lavastas „Vanemuine“ kümmekond aastat hiljem, kus Salme Kuik oli Iige ema rollis. Töölisteatri ajast võib veel nimetada Gordelia osa Tretjakovi näidendis „Möirga, Hiina“ ja Tatjana keskeset osa Gorki „Vaenlastes“. A. Korneitšuki „Platon Kretšet“-is tõsteti arvustustes eriti esile S. Kuiki Lida osa. 1939. aasta juunis suletud Töölisteatrist tuli pärast 1940. aasta juunisündmusi osa näitlejaid „Vanemuise“ koosseisu, nii ka Salme Kuik. Vahetult enne vanemuislaseks hakkamist oli ta ühe aasta Tallinnas Draamateatri koosseisus. Üks näide sellest ajast – Mari osa Kitzbergi „Libahundis“. Vanemuises jätkus töö draamanäitlejana. Selle perioodi algusaastatest võib esile tõsta 1944. a lavastatud ulatuslikku paruniproua rolli Kitzbergi näidendis „Enne kukke ja koitu“. Lisaks paljudele draamarollidele leiab tema nime mitmetes lasteetendustes, aga ka operettides ja isegi kahes balletis statistina („Esmeraldas“ Fleur de Lys’i emana ning „Romeo ja Julias“ krahvinna Capuletina). Tema näitlejaosadest leiab aga ka ühe ooperi. Selleks on Larina osa 1950. a K. Irdi lavastatud „Jevgeni Oneginis“. Nüüd on käes need aastad mida ka mina juba mäletan ja siin ei saa mainimata jätta väga-väga ilusaid mälestusi. Tädil oli tihti kombeks kodu ümbruses jalutades tugeval kõlaval häälel laulda. Eriti on meelde jäänud „Ema viis hälli heinamaale, alle-aa-alle-aa“. Ei ole ma kunagi hiljemgi midagi sellist kuulnud. Küllap helisesid siis kaasa ka kodumets ja häält võimendas meie armas Kavilda org ja oja, mis tollal oli lootsikuga sõidetav, täis kalu ja vähki ja õitsesid vesikupud ning vesiroosid. Salme Kuik oli minu isapoolne tädi, lisaks aga veel kasuema ja de jure pärisema, sest nad adopteerisid mind punaste aastate algusaastail pääsemaks tollal ettenähtud saatusest. „Vanemuises“ leidis ta rakendust ka koorilauljana ja pensionieelsed aastad teatri arhivaari ja raamatukoguhoidjana. Pensioniealisena töötas ta kaua aastaid Kirjandusmuuseumis valvurina. Selleks ajaks oli aga valmis saanud väike majake Valgemetsal, kauni Ahja jõe vahetus läheduses. Siit käis ta juhendamas ka kohalikke näiteringe ega andnud armu suurtele seenemassiividele, mis seda kanti on alati õnnistanud. Valgemetsa avastas ta teatri suviste ringreiside ajal. Sinna ehitasid suvekodud paljud „Vanemuise“ inimesed ja kunsti- ja kultuurirahvas, ka ülikoolirahvas. Näiteks tädi üleaedne oli „Vanemuise“ näitleja Ed. Vedler, järgmine Karl Kalkun (sen), pisut eemal Elmar Kits, Harri Pudersell jt. Salme Kuik elas 93 aastaseks. Vaid viimasel eluaastal oli ta kaotanud huvi teatrietenduste külastuste vastu ja ka juurviljaaia rohimine (aga seda pidas ta ainult enda tööks, kuhu keegi teine ei tohtinud sekkuda) ja marjakorjamine läksid juba üsna raskelt. Ta on maetud Tartu Maarja (Raadi) surnuaiale.

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kuik_salme2