Tõnu Maasikas

sünd vkj 25.11.1876 EELK Tallinna Pühavaimu koguduse personaalraamat: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=TLA.1463.1.8:267

Ostis Kuusalu valla Kosu külas Limuska talukoha, ehitas sinna talu ja oli selle peremees oma surmani.

Tütar Benita Valentina mälestused: Pereisa Mikk oli Mardinõmme talu peremees. Võttis endale naiseks Kehrast rehepapi tütre nimega Mari Alliin. Neil oli 7 last: 3 tütart ning 4 poega. Kuna Mardinõmme talu oli väike, pidid lapsed suureks saades minema endale väljast leiba teenima.

Tõnu läks Tallinnasse Dvigateli vabrikusse tööle, vend Mikk samuti linna pagariõpilaseks. Peeter Kunda tsemendivabrikusse tööle ja Jüri, kes rohkem kooliharidust oli saanud, siirdus Kosele kooliõpetajaks.

Õed Liisi ja Leena leidsid samuti tööd Tallinnas, seal nad abiellusid ning jäidki sinna elama. Liisi töötas Keskhaiglas sanitarina. Anna aga abiellus Maasikas Eduardiga - seega jäi elama kodukohta.

Kui Tõnu linnas vabrikutööl oli küllaldaselt raha teeninud, tuli ta Kosu külla tagasi. Samuti vend Mikk, kes jäi kodutallu Mardinõmmele, Tõnu ostis endale aga naabruses oleva Liimuska talu. Tol ajal müüs Kolga mõis talusid üsna odavalt - nt Liimuska talu maksis ühe lehma raha. Kui Tõnu asus Liimuskale, tulid ka vanemad Mikk ja Mari Mardinõmmelt sinna elama.

Sel ajal olid seal kõik vanad hooned: rehetuba koos rehealusega, laut ja ait. Esimese tööna seisis Tõnul ees uue elumaja ehitamine. See sai korstnaga ja suuremate akendega, valmis 1911. a.

Siis oli vaja naine võtta. Tol ajal käisid noored pühapäeviti kirikus. Seal sai Tõnu tuttavaks Sepa Johannaga Sigula külast. Kuna neiu talle meeldima hakkas, saatis Tõnu Johannale kirja palvega, et kas võib kosja tulla. Õnnetuseks läks kiri aga kaduma ning Johannani see ei jõudnud. Tõnu, nähes, et vastust ei tulnud, arvas, et kosjad on tagasi lükatud, solvus sellest ja palus seejärel Keskküla Miina kätt.

Nad olid Miinaga juba kihlatud, kui Tõnu kuulda sai, kuidas lugu kirjaga tegelikult oli olnud. Kuna Anna Tõnule südamelähedasem oli, lasi ta kihlused Miinaga tühistada ja abiellus ikka Annaga. Neid laulatati jaanipäeval 1911. a. Kuusalu kirikus.

Kui Tõnu talu ostis, olid põllud kive täis. Ta lasi neid maa sisse nii, et kivi kõrvale kaevas sügava augu ja veeretas kivid nii sügavale, et sahk enam kinni ei hakanud. Suuremaid kive lõhkus lõhkeainega. Juhtus ka suur õnnetus: üks laeng ei lõhkenud ja kui ta hakkas seda lahti toksima, et laengut välja võtta, käis pauk. See lõhkemine ebasobival momendil purustas Tõnu vasaku käe laba, nii et ainult pöial ja esimene sõrm jäid alles. Tal tuli sellega kaua haiglas olla. Pärast harjus ta oma kahe allesjäänud sõrmega ära ja ükski töö ei jäänud vigastatud käe pärast tegemata. Nendest lõhutud raudkividest ongi ehitatud Liimuska talu karjalaut 1924. a. ja tall 1930. a.

1949. a. kui moodustati Ühistöö kolhoos, andsid tolleks ajaks Liimuskale jäänud isa Tõnu, ema Johanna ja peretütar Benita oma varanduse sinna ja astusid kolmekesi kolhoosi liikmeks. Tõnu ja Anna käisid põllutööl, Benita oli noorkarja talitajaks nende oma laudas.

Tõnu Maasikas suri 15. sept 1962, olles saanud 86 aastaseks.