Harju-Viru vasalkond oli Põhja-Eesti (Eestimaa) vasallide korporatsioon 13.–16. sajandil, Eestimaa rüütelkonna eelkäija.

Harju-Viru rüütelkonna alguseks võib lugeda Harjumaa ja Virumaa ehk Eestimaa vasallide ühendust, mida allikates on esmakordselt mainitud 1252. aastal. Taani võimuperioodil (kuni aastani 1346) saavutas rüütelkond kohalikus valitsemises suure kaasarääkimisõiguse, kuna kuningas oli kaugel ja selle asehalduril polnud kasutada kuigi ulatuslikku valitsusaparaati. Lisaks tabasid Taanit 14. sajandil sisesegadused, mistõttu vahepeal puudus isegi kuningas. Tänu sellele tugevnes vasallide omavalitsuslik positsioon veelgi. Juba 1304. aastal sõlmisid Harju-Viru vasallid liidu Liivi orduga, arvestamata Taani seisukohta antud küsimuses. Samas toetasid vasallid Taani võimu jätkumist Põhja-Eestis, kuna just selle nõrkus võimaldas neile suurt tegevusvabadust. Tõenäoliselt kuulus Harju-Viru rüütelkonda esialgu ka arvestatav hulk eesti soost vasalle (nende arvukust on hinnatud 10–50% vahele, tõenäolisemaks peetakse 10–20%), kes aga 14. sajandi jooksul ilmselt saksastusid.

Kui Eestimaa läks 1346. aasta järel orduvõimu alla, säilisid Harju-Viru rüütelkonna ulatuslikud privileegid. 1397. aastal laienesid need veelgi, kui Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen andis neile niinimetatud Jungingeni armukirja, millega vasallid said õiguse oma lääne pärandada viienda sugulusastmeni nii mees- kui ka naisliinis. See muutis nende läänid sisuliselt pärusvaldusteks. Harju-Viru rüütelkonna privileegid olid teravas kontrastis ülejäänud Liivi ordu valdustega, kus vasallide õigused olid väga piiratud. Kuid edaspidi ei laiendanud ordu enam ka Harju-Viru rüütelkonna privileege.

Harju-Viru rüütelkonna kohalikuks valitsusorganiks oli mees- ehk vasallipäev, mis 16. sajandil toimus igal kolmandal aastal. Selle juhiks oli aga ordukäsknik, tavaliselt Rakvere foogt. Lisaks sellele olid Harjumaal ja Virumaal eraldi kohtupäevad (Dingelstagen), mis leidsid aset igal aastal ning mida juhtisid aadlikud ise. Rüütelkonnal oli ka peamees, kes korraldas selle suhteid teiste võimude, eestkätt Tallinna linna ja orduga.

Rüütelkonna suhted Tallinnaga olid sageli pingelised, kuna linna pages tihti aadlike talupoegi, keda linn keeldus välja andmast. Peale selle tekitas eriti pärast reformatsiooni tüli Mihkli nunnaklooster, mis asus protestantliku linna müüride vahel, kuid mis oli katoliiklikuks jäänud rüütelkonna kaitse all. 1520. aastate teisel poolel oli Harju-Viru rüütelkond üks aktiivsemaid katoliikluse positsioonide kaitsjaid Liivimaal. Alles 1550. aastateks saavutasid selles ülekaalu luterlikud sümpaatiad.

Harju-Viru rüütelkonna suhted orduga olid tavaliselt harmoonilised, kuna ordu huvide keskmes oli pigem Läti ala ning rüütelkonna laialdased privileegid võimaldasid aadlikel oma elu korraldada enda soovide kohaselt. Tõsine probleem tekkis alles Liivi sõja alguses 1561. aastal, kui sai selgeks, et ordu ei suuda Põhja-Eestit venelaste rünnakute eest kaitsta. Seetõttu otsustasid Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond koos osaga Järvamaa vasallidest alistuda Rootsile. Rootsi kuningas kinnitas rüütelkonna senised privileegid ning laiendas need Järvamaale, hiljem ka Läänemaale. 1584. aastal reorganiseeriti laiendatud Harju-Viru rüütelkond Eestimaa rüütelkonnaks.

Projekti eesmärgiks on ajalises järjekorras välja tuua teada olevad Harju-Viru vasalkonna esindajad (peamehed).

Harju-Viru rüütelkond oli Põhja-Eesti (Eestimaa) vasallide korporatsioon 13.–16. sajandil, Eestimaa rüütelkonna eelkäija.

Harju-Viru rüütelkonna alguseks võib lugeda Harjumaa ja Virumaa ehk Eestimaa vasallide ühendust, mida allikates on esmakordselt mainitud 1252. aastal. Taani võimuperioodil (kuni aastani 1346) saavutas rüütelkond kohalikus valitsemises suure kaasarääkimisõiguse, kuna kuningas oli kaugel ja selle asehalduril polnud kasutada kuigi ulatuslikku valitsusaparaati. Lisaks tabasid Taanit 14. sajandil sisesegadused, mistõttu vahepeal puudus isegi kuningas. Tänu sellele tugevnes vasallide omavalitsuslik positsioon veelgi. Juba 1304. aastal sõlmisid Harju-Viru vasallid liidu Liivi orduga, arvestamata Taani seisukohta antud küsimuses. Samas toetasid vasallid Taani võimu jätkumist Põhja-Eestis, kuna just selle nõrkus võimaldas neile suurt tegevusvabadust.

14. saj on Harju-Virus teada ca 80 vasallisuguvõsa, sajandi lõpus mitte vähem kui 47. 1241. a olevat Paul Johanseni järgi olnud Harju-Virus 114 vasalli ning 1558. a 130 vasalli, neist 41 Harjust ja 89 Virust. Tõenäoliselt kuulus Harju-Viru rüütelkonda esialgu ka arvestatav hulk eesti soost vasalle (nende arvukust on hinnatud 10–50% vahele, tõenäolisemaks peetakse 10–20%), kes aga 14. sajandi jooksul ilmselt saksastusid.

Harju-Viru vasallidel oli oma korporatsioon (universitas vasallorum regis, per Estoniam constituta), millel oli juba 1259. aastal pitser. Tallinnas oli Taani kuninga asehalduri kõrval maanõukogu (consiliarii regis Danorum per Estoniam; Landräthe), kellest ühe osa nimetas kuningas eluajaks Harju ja teise Viru vasallide hulgast. Maanõukogusse kuulus alul 12, hiljem 15 liiget.

Kogu Taani valitsusaja oli Harju-Virus kuninga võim nõrk ja 14. sajandi algul, interregnum’i ajal (1332–1340), isegi peaaegu olematu. Rahulolematud vasallid vallutasid kuninga linnused ning keeldusid neid kuninglikule asehaldurile üle andmast. Sel ajal suurendati vasalkonna privileege omavoliliselt, samuti hoogustus mõisate rajamine.Just siis anti osale vasallidest – vasallikohtu liikmetele (iudex vasallorum; Mannsgerichter) – kaelakohtuõigus, st õigus rakendada surmanuhtlust. Selline õigus oli Lääne-Euroopas ainult maahärradel ehk kõrgematel läänivaldajatel, mitte aga tavalistel rüütlitel.
Juba aastaks 1252 said Harju-Viru läänimehed Taani kuningalt Christoffer I-lt õiguse oma valdusi pärandada: see oli kuningale vajalik, et vasallid jääksid siinsetel aladel paikseks. Aastal 1315 said Harju-Viru vasallid nn Valdemar-Eriku lääniõiguse. 13. sajandil kehtis reegel, et kuninga surma järel pidi vasall aasta ja kuue nädala jooksul sõitma Taani uue kuninga juurde oma lääni uuesti vastu võtma. Kuningas Christoffer II pikendas lääni vastuvõtmise aega kolme aastani. Seda põhjusel, et olukord Harju-Virus leiti olevat maa kaitsmise tõttu ohtlik – las esimesel aastal sõidab üle mere kolmandik vasalle, teisel teine kolmandik ja kolmandal aastal ülejäänud.

Kui Eestimaa läks 1346. aasta järel orduvõimu alla, säilisid Harju-Viru rüütelkonna ulatuslikud privileegid. 1397. aastal laienesid need veelgi, kui Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen andis neile niinimetatud Jungingeni armukirja, millega vasallid said õiguse oma lääne pärandada viienda sugulusastmeni nii mees- kui ka naisliinis. See muutis nende läänid sisuliselt pärusvaldusteks. Harju-Viru rüütelkonna privileegid olid teravas kontrastis ülejäänud Liivi ordu valdustega, kus vasallide õigused olid väga piiratud. Kuid edaspidi ei laiendanud ordu enam ka Harju-Viru rüütelkonna privileege.

Harju-Viru rüütelkonna kohalikuks valitsusorganiks oli mees- ehk vasallipäev, mis 16. sajandil toimus igal kolmandal aastal. Selle juhiks oli aga ordukäsknik, tavaliselt Rakvere foogt. Lisaks sellele olid Harjumaal ja Virumaal eraldi kohtupäevad (Dingelstagen), mis leidsid aset igal aastal ning mida juhtisid aadlikud ise. Rüütelkonnal oli ka peamees, kes korraldas selle suhteid teiste võimude, eestkätt Tallinna linna ja orduga.

Rüütelkonna suhted Tallinnaga olid sageli pingelised, kuna linna pages tihti aadlike talupoegi, keda linn keeldus välja andmast. Peale selle tekitas eriti pärast reformatsiooni tüli Mihkli nunnaklooster, mis asus protestantliku linna müüride vahel, kuid mis oli katoliiklikuks jäänud rüütelkonna kaitse all. 1520. aastate teisel poolel oli Harju-Viru rüütelkond üks aktiivsemaid katoliikluse positsioonide kaitsjaid Liivimaal. Alles 1550. aastateks saavutasid selles ülekaalu luterlikud sümpaatiad.

Harju-Viru rüütelkonna suhted orduga olid tavaliselt harmoonilised, kuna ordu huvide keskmes oli pigem Läti ala ning rüütelkonna laialdased privileegid võimaldasid aadlikel oma elu korraldada enda soovide kohaselt. Tõsine probleem tekkis alles Liivi sõja alguses 1561. aastal, kui sai selgeks, et ordu ei suuda Põhja-Eestit venelaste rünnakute eest kaitsta. Seetõttu otsustasid Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond koos osaga Järvamaa vasallidest alistuda Rootsile. Rootsi kuningas kinnitas rüütelkonna senised privileegid ning laiendas need Järvamaale, hiljem ka Läänemaale. 1584. aastal reorganiseeriti laiendatud Harju-Viru rüütelkond Eestimaa rüütelkonnaks.

Maanõunikud.

Taani kuninga nõunikud, vasalkonna esindajad, meeskohtunikud 14. saj olid pärit suguvõsadest Tois, Parenbeke, Virkes, Zaghe (Zöge?), Soye, Nova Curia, Sorsevere, Tolk, Mekes, Revalia, Rosen, Lode, Wacke, Alwen, Scherenbeke, Bickeshovede, Lechtes, Thoreida, Todewen, Havesforde (Hastfer), Risbite, Aydes, Kele, Like, Wolderso, Kirkotoy, Minnekorp, Wrangele, Herkele, More, Hawenpe, Pasike, Crowel, Ruentaken, Bremen.

Teised Harju-Viru vasallisuguvõsad: Arussel, Assen, Asserson, Birkhan, Brunsvig, Capelle, Diser, Dolen, Embeke, Engila, Esenbek, Guldene, Hannseleke, Hannson, Haukimpe, Hirwen, Hobenbeck, Hoppanurma, Hyldensen, Ylse, Ilmesalo (Ilmezal), Kundes, Kegel, Lemede, Lydinchusen, Nappale, Nattemule, Niclesson, Oertzen, Orghile, Polle, Pekelle, Preven, Rachelle, Ralike, Rawen, Rokula, Rode, Rosenhaughen, Rosenheim, Sylkula, Thamkis, Tuweson, Waras, Velin, Wesenberg (Vessenberg), Vorckele ja Witte (Vithe).

--------------------------

1298, 24. veebruar.
Kuninga maanõunikud: Rüütel Ascer Wongenson, Heinrich von Lode der Ältere, Dietrich von Kivele, Johann von Mex, Heidenreich von Buxhoeveden, Helmond von Lode, Woldemar von Rosen, Bruno von Dalem, Dietrich von Thois, Heinrich von Lode der Jüngere, Hermann Risbith, Nicolaus von Dolen.

1306, 26. märts.
Woldemar Rose, Henrich Lodde, Diderich Thöyes, Diderich von Kivelle, Bruno von Dollen, Ludolf Farenbeck, Johannes von Levenwolde, Johannes Uxkull, Woldemar von Wangelin, Johannes von Vagithae, Leo Orges, Johann Vackolt, Nicolaus Aderson, Johannes Vessenberg, Otto von Kevelle, Nicolaus von Hafvesorde, Odvard von Revel, Conrad Sage, Heinrich von Legtes, Albrecht und Nicolaus von Dollen.

1327, 15. september. Liivi- ja Eestimaa seisuste päev Treidenis.
Rüütlid Friedrich von Wrangell, Johann von Tiesenahusen, Woldemar ja Otto von Rosen, Otto von Buxhöwden, Rudolf von Ungern esindasid Riia peapiiskopkonna ja Taani Eestimaa hertsogkonna vasalle.

1340, 30. juuli. Eestimaa seisuste kogunemine Tallinnas.
Eestimaa maanõunikud: rüütlid Hermann von Toys, Otto von Rosen, Bartholomäus von Velin, Helmold von Zaghe, Heinrich ja Johann von Parembeke, Nikolaus Risbith, Berthold von Lechtes ja relvakandjad Gerhard von Toys, Robekin von Alven, Asser de Nova Curia.

1341, 10. märts.
Eestimaa maanõunikud: rüütel Helmold von Saghen, rüütel Heinrich von Parenbeke, rüütel Heinrich von Firks, rüütel Johannes von Parenbeke ja rüütel Nicolaus Risbith ning relvakandjad Gerhard von Thois ja Roberkinus von Alwen.

1343, 11. mai. Tallinnas.
Kuninga asekapten ja Tallinna ning Harju linnuste kohtunik rüütel Bertram von Parenbeke, rüütlid Johann von Sorsevere, Hermann von Tois, Helmold von Sage, Heinrich von Virkes, Heinrich ja Johann von Parembeke, Dietrich Tolk ning relvakandjad Johann von Mekes, Asser vom Neuenhof (de Nova Curia), Gerhard von Tois ja Johann von Reval.

1343, 16. mai. Eestimaa seisuste kogunemine Tallinnas.
Eestimaa maanõunikud: rüütlid Johannes von Sorsevere, Hermann von Tois, Otto von Rosen, Heinrich ja Johann von Parembeke, Heinrich von Vikrkes, Heinrich von Lode ja Dietrich Tolk ning relvakandjad Johann von Mekes, Johann Wacke, Robert von Alwen, Christian von Scherenbecke, Asser de Nova Curia, Tilikin von Sorsevere ja Heinrich von Buxdhöwden. Lisaks vasallid Heinrich von Lechtes, Johann von Parenbeke, Bernhard von Thoreida, Heinmann Risbiter ja Lipold von Aydes.

1345, 24. jaanuar. Kuninga vasallide kogunemine Tallinnas.
Eestimaa maanõunikud: rüütlid Heinrich von Lode, Dietrich Tolk, Heinrich von Lechtes, Christian Scherenbeke, Godekin Parenbeke ja relvakandjad Johann Meeks, Johann Wacke, Asser de Nova Curia, Heinrich von Buxdhöwden, Heinrich Hastfer, Dietrich Virkes. Vasallkonna esindjad Willekin Todeven, Johann von Parenbeke, Odevard Sorsevere ja Bernhard Thoreiden.

1346, 27. aprill. Eestimaa seisute kogunemine Tallinnas.
Eestimaa maanõunikud: rüütlid Heinrich von Lode, Heinrich von Lechtes, Dietrich Tolk, Christian Scherenbeke, Gottffied von Parembeke ja relvakandjad Johann Mekes, Johann Wacke, Dietrrich Virkes, Heinrich Hastfer, Asser de Nova Cura, Tidemann Kele, Hermann Risbith, Johann Wolderso, Hertekin Kirkotoy, Odevard Sorsevere, Nikalaus Minnekorp, Dietrich Wrangell.

1347, 18. mai-7. juuni . Saksa ordu gerneraalkapiitel Marienburgis.
Eestimaa maanõunikud:Heinrich von Lode, Gottfried von Parembeke, Heinrich von Lechtes ja Tilo Sorsevere.

1348, 8. oktoober. Harju-Viru vasallide kogunemine Kiiul.
Rüütlid Dietrich Tolk, Gottfried von Parembeke ja relvakandjad Nikolaus von Herkele, Tilo von Kele, Willekin von Parembeke, Heinrich von Hastfer ja Heinrich von Thoreyda.

1419, 1.-2. oktoober.
Eestimaa maanõunikud: rüütel Dietrich von Vietinghoff, rüütel Berthold von Lechtes, Herman Soye, Claws Soye.
Harju vasalkonna esindajad: Otto Soye, Berthold Tödwen.
Viru vasalkonna esindajad: rüütel Otto Brackel, Henneke Asserie, Woldemar Wrangell, Heinrich Tuve, Jordan Wacke.

1435, 27. november - 4. detsember. Maapäev Valgas.
Harju-Viru esindajad: rüütel Johann von Lechtes, Hermann Soie, Hermann Tödwen, Eberhard Wekebrot, Klaus Mekes, Hans Lode, Heinrich Tuve, Tile Lode.

1454, 31. märts. saksa ordu, Riia peapiiskopkonna ja Riia linna päev.
Harju-Viru esindajad: Dietrich Brackel, Friedrich von der Rope, Goswin Dönhoff, Bartholomäus Ergemes, Otto Fete ja Arnt von der Vechte.