Follow
Põltsamaa saksa kalmistu (saksa keeles deutsche Friedhof im Kirchspiel Oberpahlen) on kalmistu Põltsamaa kihelkonnas Viljandimaal, tänapäevase haldusjaotuse järgi Põltsamaa linnas Põltsamaa vallas Jõgeva maakonnas.
Kalmistu rajati pärast 1772. aastat. Sinna on maetud suurem osa 19. ja 20. sajandi Põltsamaa Niguliste koguduse saksa pihtkonna liikmetest, viimane matus toimus 1947. aastal.
Kalmistu ei ole kultuurimälestisena muinsuskaitse all.
Eestikeelne Vikipeedia:
Põltsamaa saksa kalmistut mainis esimeste seas August Wilhelm Hupel oma "Topographische Nachrichteni" kolmandas köites, mis ilmus 1782. aastal (lk 306). Kuna Hupel tõmbab Põltsamaa kirjelduses paralleele 1774. aastal ilmunud esimese köitega ja nimetab saksa surnuaeda kui hiljuti loodut, siis võib oletada, et kalmistu rajati 1774-1782. aasta vahel. Pigem varem kui hiljem. Kalmistu rajamist tõukas tagant Venemaa Keisririigi Valitseva Senati ukaas, mille Katariina II allkirjastas esimest korda 1772. aasta 19. mail ja teist korda sama aasta 19. detsembril. Ukaasi järgi tuli sanitaarsetel kaalutlustel lõpetada surnute matmine kirikutesse ja kirikaedadesse ning rajada kalmistud kirikutest, eeslinnade ja alevite majadest vähemalt 100 sülla kaugusele.
Saksa surnuaed rajati Põltsamaalt Võhma teed välja minnes umbes 600 meetri kaugusele kirikust. Täna paikneb see Põltsamaa linnas Pika tänava ääres Kalmistupargi kinnistul. Kinnistu (61801:001:0454) pindala on 3620 m². Selle kirdeosas paikneb aadressiga Pikk tn 3 kalmistuvahi maja, mis asub eraldi kinnistul ja mis kuulus 2012. aastani Põltsamaa linnale. Kalmistu kõrval asunud kunagi lubjaahi.
Saksa surnuaiale on iseloomulik kalmistu kagunurgas paiknev klassitsistlik kabel, mida Eduard Rajari on nimetanud ka rotundkabel-kellatorniks. Kabelil on sarnasusi Keri tuletorniga. Vanemas ajakirjanduses on hoonet kirjeldatud ka "Hollandi tuuliku kere värki" kivist ehitusena (Postimees, nr. 162, 24. juuli 1904, lk 2) Kabeli torn meenutab lameda kaelaga pudelit, mille läbimõõt on umbes 5-6 meetrit.
Kabel koosneb kahest osast: alumine võlvistiku osa asub künkaks kuhjatud mullavallis, pealmine osa tornina vallil. Mullavallis paiknev võlvistik olevat kuulunud Rutikvere ja pealmine osa Lustivere mõisa omanikule. 1873. aastani olevat kabeli võlvistikus paiknenud 17 hauda, mis viidud üle Rutikvere Pistohlkorside rahulasse. Kabeli ülemise osa tarvitamise kohta puuduvad andmed.
Lisaks tornkabelile paikneb saksa surnuaial Kochide erakabel. Kristjan Valdma on 1927. aastal pakkunud, et kabel on ehitatud Rutikvere metsaülema Kochi poolt 1801. aastal (aastanumber on maalitud valge värviga ukse kohale). Usutavam on aga see, et kabeli rajas Johan Koch, kes oli 18.-19. sajandi vahetusel Põltsamaa lossi rentnikuks. Kochide kabel on kivist, seest ja väljast valgeks lubjatud seinte ja roheliseks värvitud neljakülgse nägusa plekkist katusega. Kunagi asunud sellel kolmeharuliste otstega mustaks värvitud ladina rist. kabel on ruudukujulise põhiplaaniga (seest 280 x 280 cm, väljast 480 x 480 cm). Kalmistut 2021. aastal inspekteerinud Kadri Tael on leidnud Kochi kabelil sarnasusi Hiiumaal Pühalepa kirikuaia kabeliga, Järvamaal Purdi mõisa kabeliga ja Võrumaal Vastseliina mõisa kabeliga.
Valdma sõnul on Kochide kabelisse maetud 6 (8) surnut. Esialgu olid surnud puusärkidega maa peal, kuid Vene valitsuse käsul maeti nad hiljem maha. "Iseäraliste mälestusmärkidena oleks siin nimetada kaht epitaafi päälkirjadega ja kaht rohelisest kalevist kuldkantidega korporandi mütsi, mis asetatud kahe üliõpilasest venna ühishauale," meenutas Kristjan Valdma.
Kalmistu ümber rajati Valdma sõnul 19. sajandi viimasel veerandil kivist aed, millest suurem osa on säilinud tänaseni. Ehitustehniliselt ja stilistiliselt eristub ka punastest tellistest laotud kalmistu peavärav.
Mõneti segaseks jääb kalmistu staatus 1919. aasta maareformi valguses. Kuigi maaseaduse järgi (võetud vastu 10. oktoobril 1919) ei kuulunud teiste hulgas võõrandamisele surnuaedade alune pind, ilmnes 1939. aastal, et kalmistu kuulub Põltsamaa linnale (vt Sakala, nr. 53, 10 mai 1939, lk 3). Segadus ilmnes siis, kui Põltsamaa linnavolikogu nõudis koguduselt kalmistuvahi maja renoveerimist. Kogudus ei olnud sellega nõus, põhjendades keeldumist sellega, et "kalmistu ei kuulu temale ega ei anna temale ka tulu". Linn pakkunud küll kalmistut kogudusele tagasi, kuid kogudus esitanud selle peale mitmed omapoolsed nõudmised, millega linnavolikogu ei nõustunud. Koguduse juhatus soovis ruumipuudusele viidates kalmistu tagant juurde lisamaad. Samuti sooviti seda, et linn kohustaks kalmistu platsi omanikke tasuma iga ruutjala kohta 20 senti lisatasu.
Üldiselt on saksa kalmistut enne II maailmasõda peetud kõige kaunimaks ja kõige paremini hooldatud Põltsamaa surnuaiaks.
Sõja lõppedes oli kalmistu paar aastat veel matmispaigana kasutuses. Seejärel see hüljati ja ajapikku võsastus. Kohalikud ajaloohuvilised on püüdnud kalmistut kevadistel hoogtöödel jõudumööda hooldada. Kalmistu korrastamine oli ka Põltsamaa Muinsuskaitseseltsi tööobjektiks 1987. aastal (Punalipp, 17. november 1987, lk 2).
Vaatamata kõigile pingutustele on aeg ja vandaalid teinud saksa kalmistule hindamatut kahju. Tänaseks on suur osa hauatähistest purunenud või hävinud, paljudelt rauast ristidelt on eemaldatud väärismetallist nimeplaadid. Paljud kalmud on jäänud kõdukihi alla. 2013. aasta sügisel varastati kalmistu värava sepisosad.
MATUSED
Saksa kalmistule on maetud ilmselt suurem osa 18. sajandi viimasel veerandil ja 19. sajandil meie hulgast lahkunud kohalikest baltisakslastest. Tõenäoliselt on sinna maetud ka arst ja esimese eestikeelse perioodilise trükise "Lühhike Öppetus" väljaandja Peter Ernst Wilde (1732-1785).
1920ndatel oli kalmistul vanimaks identifitseeritavaks hauatähiseks 1810. aastal püstitatud hauakivi. 2023. aasta novembriks on suur osa vanemaid hauatähiseid hävinud. Vanimate säilinud hauatähiste hulgas on major Leopold von Schwanenbergi rist (1847) ning imikutena surnud Polly ja Mary Rathlefi hauatähised (1853).
Viimane matus Põltsamaa saksa kalmistule toimus 16. jaanuaril 1947, kui sinna maeti 86-aastasena meie hulgast lahkunud Alide Limberg. 1940ndatel maeti surnuaiale 10 inimest.
Tuntumad inimesed, kes on leidnud viimse puhkepaiga kalmistul:
- Georg Heinrich Wöcke - apteeker
- Karl Gustaw v. Wahl - kihelkonnakohtunik
- Carl Friedrich Leihberg - ettevõtja ja kaupmees. tema kaubamajast osteti 1880ndate alguses kangas esimese sinimustvalge õmblemiseks
- Leopold von Schwanenberg - Venemaa keisririigi sõjaväelane, 1812. aasta Prantsuse-Vene sõja veteran
- Martin Andreas Wilberg - eesti koorijuht ja muusikategelane, esimese eesti segakoori asutaja
- Emil Rathlef - Eesti vaimulik, Kolga-Jaani Johannese koguduse õpetaja
- Ludwig Franz Schröder - arst
- Franz Paul Alexis Leihberg - Vabadussõjas 1. piiriküti pataljoni vanemarst
- Paul Erich Heinrichson - 2. jalaväepolgu reamees Vabadussõjas, langes Petserimaal
- Ermil Volt - velsker, langes 20-aastasena Vabadussõjas Mõniste mõisa juures 11.02.1919
- Arvid Seeland - titulaarnõunik, Loopre mõisa rentnik
- Carl Georg Emil Rathlef - Põltsamaa arst, korporatsiooni "Livonia" vilistlane
- Heinrich Ewald Paslack - vaimulik, Karula koguduse õpetaja
- Paul Johann Lehmann - suurärimees, mitmete märgilise tähtsusega hoonete rajaja Põltsamaal
- Carl Schmidt - Põltsamaa viimane alevivanem ja esimene linnapea
ALLIKAD
- EELK Põltsamaa Niguliste koguduse matmiste raamat 1926-1967. EELK arhiiv, elk.8.0.32
- ERA.5025.2.15838. Eduard Rajari. Kalmistute kirjeldused. Jõgevamaa, Tartumaa, Võrumaa. Pärnu 2010, lk 34
- Hupel, August Wilhelm (1774). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Erster Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch.
- Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch.
- Lukas, Jaan. Põltsamaal müüakse kunagist kalmistuvahi maja, Vooremaa 7. jaanuar 2012, lk 3
- Pihlakas, Tiiu. Miks just Saksa koguduse kalmistu, Punalipp 17 november 1987, lk 2
- Põltsamaa linnavolikogu koosolek, Sakala, nr. 53, 10 mai 1939, lk 3
- Reinpõld, Toomas. Põltsamaal hinnati heakorda, Vooremaa, 12. mai 2009, lk 6
- Savir, Rünno. Veel sõjahaudadest Põltsamaa kalmistul, Põltsamaa Valla Sõnumid, 2. november 2023, lk 2
- Suni, Raivo ja Tael, Kadri. Aeg on äratada Põltsamaa kaunitar!, Põltsamaa valla uudised ja teated, 4. detsember 2023, vaadatud 5. detsembril 2023
- Tael, Kadri (2021) Põltsamaa saksa kalmistu. Pikk tänav, Kalmistupargi, Põltsamaa, Jõgevamaa. Ajalugu, seisukorra analüüs ja konserveerimisettepanekud. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise täiendkoolituskursuse lõputöö, Tallinn
- Uustalu, Evald (mälestused.).Tagurpidi sõudes, Teataja = Estnisk tidning för politik, kultur, samhällsinformation och ungdomsfrågor, 19. aprill 1980, lk 8
- Valdma, Kristjan (1926). Põltsamaa kihelkonna minewikust ja mälestusmärkest, kirjastaja Viljandi: J. Nurmberg, lk 29-31