Endel Ruberg

• http://en.wikipedia.org/wiki/Endel_Ruberg
• Soomepoisid https://www.facebook.com/photo.php?fbid=661540847204795&set=pb.6426...
• Temast (fotoga) - http://www.leht.se/ees3/Raamatud_files/Po%CC%83hjala%20Ta%CC%88hist...
• Foto - http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=652334&_xr=5ba7b0...
• Vaba Eestlane = Free Estonian, 9 jaanuar 1990 lk 12

RUBERG, Endel, Julius (D), ka Rumberg, s. 21.05.17 Virumaa Sõmeru v., eluk. sama, sõjaväelane, end. allohvitser. Arr. määrus 08.05.41, §58-4, 58-10 lg.1. Arr. 12.05.41 ebaõnnestus, kuna pääses põgenema. Edasine saatus teadmata. [5487-E]

Raamat "Vabaduse eest" lk. 295.

Eestimeelse kunstniku pulmakingid

ANNELI SIHVART

Läinud aasta 28. oktoobri Maalehes meenutas väliseestlanna Tiina Kirss Montreali kunstnikust skaudijuhti, kes eesti neidudele pilte kinkis. Kui neiu abiellus eestlasega, tohtis ta akvarelli endale jätta, kui mitte, pidi tagasi andma.

See kunstnik oli 1917. aastal sündinud Endel Ruberg, kinnitas tema õde Ellen. Enda perekonnanime ei tahtnud Ellen öelda – palju läbielanuna pelgas ta, et ajad võivad veel ohtlikuks muutuda.

Tugeval rahvustundel on oma ajalugu. Killukesi Endli ja Elleni kujunemisloost püüan esitada just nõnda, nagu suure venna väike õde kõneles.

Endel ei tahtnud poisikesena põllutööd teha. Mõnigi kord palus ta hoopis ema, et too tema eest põllule läheks, lubas vastutasuks kodus leiba küpsetada ja süüa teha, sest nende tööde vaheajal sai nikerdada. Leib sai maitsev ja toidud head.

Karjaskäimisest poiss siiski ei pääsenud, aga sealgi sai keeruliste viguritega keppe voolida. Hobusesõime tükist sai näiteks kepi, mille käepidemeks hobuse pea.

Vabatahtlikult Talvesõtta

Kui Viru-Nigulas avati Vabadussõja ausammas, tegi ema kodutammest pärja, sidus sellele sinimustvalge lindi külge ja laskis noorkotkas Endlil pärja jalgrattaga 30 kilomeetri taha vabadussamba jalamile viia. Isa oli ema peale pahane, et too on jälle lapsega ühel nõul ning laseb sel põllu äestamise asemel sõita teab kuhu.

“Isa ja vanaisa olid südamega põllu küljes,” nentis Ellen. “Alles siis, kui koju saadeti tänukiri selle kõne eest, mida Endel tookord samba avamisel pidanud, sai isa aru, et ema vahest ei teinudki pahasti.

Vanaisa kinkis surivoodil minule kümme kuldrubla, sest mina armastasin põllutööd, Endlile aga ainult viis, sest tema ei armastanud.”

17aastaselt läks Endel vabatahtlikult Eesti sõjaväkke, hiljem Soome Talvesõtta.

“Olin 11aastane, kui nad nelja sõbraga üle jää minema hakkasid,” meenutas Ellen. “Kudusin vennale mütsi, millest vaid silmad, suu ja nina välja paistsid. Õmblesime voodilinadest ülikonnad. Poiste suusad ja suusakepid värviti meie köögis valgeks.”

Emale saadeti Soomest pärast sõja lõppu orden ja teade, et poeg on vapralt langenud. Õnneks oli tegemist eksitusega ning poegki oli juba kodus tagasi.

Vene võimu vastalised

1941. aasta maikuus astusid Rubergide kodutalu väravast sisse NKVDlased. Tahtsid arreteerida Talvesõjas käinud Endlit, kes parasjagu koos isaga linna kartuleid viima asutas. Läbi naabri aia metsa põgenevale noormehele tulistati järele, kuni ta kukkus. Siis kästi emal-isal laip ise metsast üles otsida. Laipa ei leitud, sest Endel oli komistanud hoopis kännujuurika taha ning pugenud pärast kadakapõõsasse varjule. Seal ta siis istus ühes rästikuga, kes end sama kadaka alla rõngasse oli kerinud, vaatas tollele silma ning püüdis ussile sisendada, et neist kumbki ei peaks teisele viga tegema.

Järgmisel päeval toodi perele vallamajast salaja sõna, et põgenegu nad kärmelt. Kuna öösel oli tapetud üks kommunist ning arvati, et ju seda tegi Endel, siis oli plaanis pere Siberisse viia.

“Endel ei saanud tapja olla,” ütles Ellen. “Ta ei teinud kellelegi liiga, kinnitas veel mulle, et Talvesõjaski ei sihtinud ta ühegi inimese pihta, et kui just huupi lastud kuul kedagi tabas, siis tabas.”

Pere ei jõudnud pakku. Kui isa nägi püssimeestega veomasinat, sai ta infarkti. Emale ja lastele halastati, kui surnud mees saunast leiti. Jäeti ära viimata.

Elleni elus algas aga uus ajajärk – temast sai oma venna sidepidaja.

“Miilitsad käisid koolis ja meelitasid nii hea kui kurjaga, et annaksin oma venna välja. Ei andnud, olin kangekaelne,” meenutas Ellen häälevärinal. “Aluvere algkooli direktor keelitas omakorda, et ütleksin, kus vend on ja kas ta abi vajab. Aga ma ei usaldanud kedagi.”

Ellen sai alles hiljem teada, et direktorit oleks võinud usaldada. Kooli lõpupäeval andis mees talle tagasi kõik sinimustvalged lindid, mis tüdruk vennalt saanud ja koolis päev päeva kõrval sõle vahel kandnud oli. Korjati lint ära, oli tal järgmisel päeval uus. Korjati sinimustvalge sõrmus ära, kandis tüdruk teisel päeval samades värvides ripatsit.

Hiljem kuuldus, et direktor oli Lõuna-Eestist Virumaale pakku tulnud, kuna teda ähvardanud eestimeelsuse eest oht. Hiljem hukkunud mees siiski.

1944. aasta sügisel tuli Endel koos teiste soomepoistega tagasi Eestisse ja võitles Pitka pataljoni koosseisus. Lisaks Eestimaale oli aga tarvis päästa ka väike õde. Esiti uskus noormees, et piisab sellest, kui ta Elleni Tallinna varjule viib: pealinna ei valluta Vene väed niikuinii.

Kui hiljem selgus, et see lootus oli ennatlik, seikles vennas ühes õega Läänemaale. Kolm korda katsetati paadiga üle pääseda, kord segas torm, teinekord läks paadil mootor rikki. Kui aerudega tagasi tuldi, jäid kõik hullusti merehaigeks. Ellen pidas vastu seni, kuni vend oma haigust varjata suutis. Kui vennal päris halb hakkas, siis tundis tüdruk, et enam ei jaksa. Tahaks ainult koju ja ema juurde.

Kui kolmas paat saabus, olid venelased juba platsis, randa polnud võimalik elusalt pääseda.

Koduigatsus tuli järjest enam kallale. Põgenikud varjasid end ümberkaudsetes taludes ja ootasid järgmist võimalust, et üle pääseda. Ellenit hoiti ja armastati seal ühes talus otsekui oma tütart.

Viimne pilk pikksilmast

Lõpuks pääses Endel Soome laevale, mis Soome–Nõukogude Liidu lepingu alusel laskemoona rindele vedas. Ellen keeldus kaasa minemast. Igatsus kodu ja ema järele oli tohutu, ka lootis ta, et vennal on üksinda kergem pääseda. Ta ei teadnud veel, et ema ja noorem vennas püüdsid samuti üle mere põgeneda, kuid jäid juba Karulas toppama.

Praamiga mandri poole sõites palus Ellen vene sõjaväelastelt pikksilma ja nägi sellega veel korraks Soome laevale pääsenud venda, alused olid ju alles lähestikku.

Endel Ruberg abiellus Hiiumaalt pärit väliseestlannaga. Kui nende laps Kanadas mitte-eestlasega abiellus, ei tahtnud isa pulmagi minna. Lastelastega lubas vanaisa alles siis suhtlema hakata, kui need eesti keelt kõnelevad, kuid ei suutnud oma karmi lubadust pidada.

Kunstnik Ruberg suri 29. detsembril 1989. aastal Stockholmis eesti kiriku trepil.

Sven Ise vanemad elasid 1946. aastal Inglismaal ja palusid kaugluure väljaõppega soomepoissi Endel Rubergi minna salaja Soome, otsida üles oma relvavend Sven ja aidata tal Rootsi jõuda. Endel Ruberg jõudis Soome 22. detsembril 1946, peagi leidis ta Helsingis ka Sveni üles ja elas mõnda aega tema korteris.

Sven Ise ja teised Soome jäänud soomepoisid olid teadlikud rahulepingu punktist, mis kohustas Soomet välja andma kõiki neid Nõukogude Liidu kodanikke, keda süüdistatakse nõukogude seaduste rikkumises. Selle oli ära toonud „Uusi Suomi“, ainuke Soome ajaleht, kus rahulepingu tekst oli täielikult avaldanud. Siiski keeldus Sven koos relvavennaga Soomest Rootsi minema, sest kõik tundus turvaline olevat, ka Helsingi Tehnikaülikooli professorid olid lubanud oma õpilast kaitsta, kui mingeid probleeme peaks tulema. Nii pidi Endel Ruberg üksinda Soomest lahkuma, et seiklusrikkalt salaja üle piiri jälle Rootsi pääseda.

Born on May 21, 1917, in Sõmeru, County of Viru, Estonia. Studied under Prof. Fileen at Art Academy of Helsinki in Finland. Developed three dimensional painting with leather. Exhibited in over 40 individual shows in Canada, the United States and the Nordic countries in Europe. Recipient of the British American Oil Award juried by Thor Hansen, the Queen Elizabeth II medal for contributions to culture (1976), and the Estonian Cultural Award in Canada (1972). Appeared in a documentary produced by Alar Kivilo at the CBC entitled “Ruberg” (information from tevag.ca)