Friedrich Hugo Haas

• Hugo Haas oli Keila mõisas (valitsejana?). Kaupme harust pärit mäletab, et sugulasel oli Keilas suur maja. Tal oli ka teine maja Tallinnas Õle tänaval ja pidas “Draama Keldrit”. ('Haas'a perekonna eluasemeid' 20. juulil 1996. Koostajad: Edward ja Ain Haas)
• Sündimise sissekanne Saagas Viljandi Pauluse koguduses: Kõpu abikoguduse raamatus: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1290.1.534:186?1177,399,824,...
• PR - http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1289.1.31:24

Louisenhütte vabrik== (http://www.eha.ee/arhiivikool/index.php?tree_id=74)==

Vabrik mõisa aladel

Suure-Kõpu mõisa aladel tegutses 19. sajandi teisel poolel kuulus Louisenhütte masinatehas. Vabriku rajamiseks alustati eeltöid 1860. aastal. Selle tarbeks peeti läbirääkimisi Saksamaalt pärit Hermann Kallweitiga, kes oli väikese masinatehase omanik. 1861. aastaks oli vabrik koos malmiahjuga valmis. Tehase seadmed ja mõned oskustöölised tõi Kallweit Saksamaalt kaasa. Peagi hakkasid aga vabrikus tööle kohalikud eestlased.

Vabrikus valmistati mitmesuguseid põllutöömasinaid: saeveski sisseseadeid, turbamasinaid, rehepeksumasinaid, drenaaitorude presse, atrasid, viinavabrikute sisseseadeid jms.

21. juunil 1903 vabrik süttis ning peahoone põles öö jooksul maani maha. Rahvasuus levisid jutud süütamisest, sest vabrik olevat töötanud kahjumiga. Igal juhul suleti vabrik järgmisel aastal pärast neljakümmet tegutsemisaastat.

Hermann Kallweiti palve keiser Aleksander II-le masinavabriku ehitamise kohta 20. märtsist 1862
EAA F 952, n 1, s 826. L 10

Vabriku rajamine ei möödunud päris ilma komplikatsioonideta. 1862. aastal oli vabriku omanikul Hermann Kallweitil probleem kohtuvõimude ja omavalitsusasutustega. Antud kirjas keiser Aleksander II-le kurdab Kallweit, et ta ei saa päris täpselt aru, miks ja mis tõendeid temalt nõutakse.

Kirjavahetus kaubamaja „Hans Diedrich von Schmidtiga“ EAA F 3340, n 1, s 2881

Louisenhütte vabrik vajas mitmesugust toorainet, mida ei olnud ümbruskonnast saada ja tuli seetõttu kaugemalt tellida. Abiks oli Hans Dietrich von Schmidti kaubamaja Pärnus. Sadamalinna Pärnusse tulid ju kaubalaevad mujalt Euroopast. Valitud kirjas palutakse saata teatav hulk kohale jõudnud plekki vabriku poole teele, sest seda on kiiresti vaja.

Alexander von Stryki kaebus Louisenhütte vabriku omaniku Hermann Kallweiti vastu 1864. aastast EAA F 915, n 1, s 3953. L 1

Hermann Kallweit laenas Alexander von Strykilt suurema summa raha, mille ta pidi 1. mail 1864. aastal tagasi maksma. Kallweit pole aga midagi tagasi maksnud, ega ka endast märku andnud, et see raha ikka kunagi tuleb. Seetõttu ei jäänudki von Strykil muud üle, kui kaevata Kallweit kohtusse ja nõuda võla kohest tagasimaksmist.

Louisenhütte vabriku meistri kaebus Arndti vastu 1873. aastast EAA.F 952, n 1, s 3109. L 1

Otto Kallweit kirjutab, et ta töötab Louisenhütte vabrikus meistrina ja elab selle lähedal asuvas majas, kus elab veel mitu perekonda ning nende hulgas ka modelleerija Arndt. Arndt ja tema välismaalasest abikaasa armastavad väga viina, mistõttu juhtub tihti, et nad oma palga kiiresti maha joovad ja siis naabritelt raha laenavad. Kui Kallweiti abikaasa ükskord keeldus Arndtidele raha laenamast, siis solvas proua Arndt proua Kallweiti vabriku ukse juures. Proua Kallweit ei jäänud vastust võlgu, ent seda kuulis pealt ka härra Arndt, kes proua Kallweitile tema korterisse järgi tormas, otse tuppa, kus see oma kahe väikese lapsega oli ja teda ründas. Proua kutsus sepa oma naisega appi, kes daami vabastasid.

Louisenhütte vabriku asukoht Erakogu [foto 0006]

Tallinna Aadresslehed: http://www.ra.ee/aadresslehed/index.php/sheet/view?id=233754&_xr=eN...