Hanno Kompus

Hanno Kompus (kuni 1920. a Johannes) sündis 4. märtsil 1890. a Tartumaal Rannus kösterkooliõpetaja perekonda. Keskhariduse omandas noor Johannes Tartu reaalkoolis aastatel 1900-08. Õpingud jätkusid 1909-18, seekord juba Riia Polütehnilises Instituudis arhitektuuri erialal. Maailmasõja hakul evakueeriti instituut Moskvasse, kust sai alguse Hanno teatrilembus. Kuigi Kompusel oli plaan jõuda juba esimese õppeaastaga diplomini, kiskusid õppetöösst teda eemale erinevad kirjutised eesti kunstist kodumaa väljaannetele kui ka Moskva rikkalik kunsti- ja teatristseen.

Moskva mitmepalgelisest teatrielust köitsid teda enim Kunstiteater ja Kammerteater. Raske on väita, kas Kompus nägi Moskva Kammerteatri lavastustes oma ideaali või meeldisid nood talle lihtsalt ülejäänust rohkem. Kahtlemata jätsid viimased tema nägemusele teatrist kustumatu jälje. Stiilipuhtus, rütmilisus, kunstilise tõe eelistamine argisele olid need kvaliteedid, mida pidas teatrile kohustuslikuks nii Kammerteatri looja Aleksander Tairov kui ka Hanno Kompus. Stuudiumi kõrvalt tegi Hanno Kompus Moskvas kaasa ka Émile Jaques-Dalcroze’i rütmilise gümnastika kursuse erakonservatooriumis, sest juba Riias oli ta jõudumööda viljelenud hellase inimeseideaali, seega tegelnud nii keha kui hinge kaunistamisega: harrastades näitemängu, muusikat ja korporandina vehklemiskunsti. Sõna „rütm” kohtab Kompuse Moskvaperioodi kirjades ja artiklites sageli ning kunsti seisukohalt oli see peaaegu sama oluline kui „stiili” kontsept.

1916. a „Üliõpilaste Lehes” ilmunud keerukamas kirjutises „Rütmi osa kasvatuses elule ja taidele” võib leida peamiselt vürst Sergei Volkonski sellealaste seisukohtade refereerimist, mis isiklikust praktilisest kogemusest tuge olid leidnud. Oma harrastust põhjendab Hanno Kompus järgmiselt: „…rütmiline gümnastika seab tahtmise, närvid ja lihased omavahel ligidasse läbikäimisse, harjutab kõiki kolme korraga ja ikka nende vastastikuses vahekorras: [- - -] hoiab ühekülgse, närve kulutava vaimutöö kahjulikest tagajärgedest sama hästi kui rekordihimulisest jämedast jõumehelikkusest: annab ühes tervisega peenust, toob ühes järjekindla närvide hügieeniga nende sihikindlat kultuuri”. 12. aprillil 1917 esietendus Moskva Draamateatris Hispaania kirjaniku Jacinto Benavente komöödia „Elu pahupool”, mille lavastus oli lahendatud commedia dell’arte stiilis. Hanno Kompusel oli seal enda sõnul minutiline ülesastumine „capitani’de grotesk tantsus”. Hooaja viimase uuslavastusena ilmunud tükki mängiti seitse korda ja Kompus sai viis rubla honorarigi. Pärast seda kutsuti teda järgmisest sügisest maksuta õpilasena teatri stuudiosse. Kas ta sinna ka jõudis, pole kahjuks teada.

Harrastuse korras isetegevusliku näitemänguga tegeles Hanno Kompus Moskvas väga innukalt. Täpsemad andmed on teada peoõhtust, mille korraldas korporatsioon Vironia koos Moskva Eesti Üliõpilaste Seltsiga, eesmärgiks Eesti Rahva Muuseumi maja ehitamise toetamine. Kavas oli Hauptmanni „Kopranahka kasukas” (viimast võis Kompus reaalkooli päevil „Vanemuises” näinud olla), mida Kompus juhatas ja milles ise kaasa mängis. Kuid kõik ei õnnestunud nii, nagu oleks pidanud. Põhjuseks lühike ettevalmistusaeg, mitte kõige kohasemad näitlejad ja liiga väike näitelava. Sellest hoolimata resümeerib Kompus optimistlikult, et: „Senni Moskvas nii hääd eestikeelist näitemängu veel ei ole nähtud”. Mis näidendisse puutub, siis polevat see sugugi teatripärane: selle nali olevat literaarne ega pääsevat laval mõjule. See etendus veenis Kompust lõplikult, et “naturalism üleüldse ja näitelaval iseäranis kõige taidevastasem “kunstivool” on”.

Senini polnud Hanno Kompusele pähe tulnud pürgida professionaalseks teatritegijaks, pigem identifitseeris ta end kunstikriitikuna. Kuid tema vaated teatrile Moskva perioodi lõpuks olid proovitu, nähtu ja loetu mõjul sedavõrd välja kujunenud, et 1919. a sügisel teatrikriitikasse tulles üllatas ta kohe oma asjatundlikkusega.

Hanno Kompuse kujunemine teatritegelaseks - esmalt kriitikuks, hiljem dramaturgiks ja lavastajaks - ei toimunud sirgjooneliselt. Paljud valikud tema elus sündisid sobiva juhuse, ootamatu pakkumise või lihtsalt olude ühtelangemise tõttu. Sihikindlast teatritöö poole pürgimisest rääkida ei saa. Näiteks tundis ta Moskva perioodil suurimat huvi hoopis kujutava kunsti ja kunstikriitika vastu, samas kui õpitav amet, arhitektuur, jäi täiesti tahaplaanile. Laiale huvide ringile lisandus teadlik püüe end võimalikult mitmekülgselt arendada. Kõike kogutut oskas ta ära kasutada siis, kui 1920. a tehti ootamatult ettepanek „Estoniasse” tööle asuda. Arvatavasti 1919. a kutsus Ants Lauter „Estonia” teatri dramaturgiks Hanno Kompuse, kes oli silma paistnud muusikalavastuste kriitikuna ja kellel oli rohkesti ideid repertuaari uuendamiseks. Pärast enesetäiendamist Dresdenis sai Kompus 1923. a „Estonia” ooperijuhiks ja käivitas selge suunaga programmi, mille eesmärk oli tuua „näiteid ooperiloomingust kogu ta ulatuses”. Programmi teljeks oli ooperi arengulugu enne ja pärast Wagnerit. Wagneri enese loomingust võeti esimesena kavasse „Lendav hollandlane”, mis esietendus küll alles 1925. a oktoobris, kui Kompusest oli juba saanud „Estonia” teatri direktor. Ühtlasi oli Hanno Kompus ise „Lendava hollandlase” lavastaja ja Wagneri libreto tõlkija. Samal aastal kirjastati libreto omaette raamatuna, kust on võetud kaks katkendit Ninniku tõlkeklassikasse.

Peale I maailmasõja lõppu töötas Kompus erinevate kultuurijuhatajate positsioonidel: 1919-1920 Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi kunstiosakonna juhatajana, 1920-1922 „Estonia” dramaturgi ja lavastajana. 1922-1923 täiendas end Dresdeni Riigiooperi juures ooperirežii alal. 1923-1936 tegutses „Estonia” ooperilavastaja ja 1925-1929 direktorina. 1936-1940 töötas Riigi Ringhäälingu saatekava juhina ja 1940. a taas „Estonia” lavastajana. Olude halvenedes põgenes 1944. a Rootsi, siirdudes sealt 1951. a edasi Kanadasse. Paguluses tegutses arhitekti ja raamatuillustraatorina. Kompuse arvustused, teoreetilise kallakuga artiklid ja raamatud panid 1920.-1930. a aluse eesti kutselisele kunstikriitikale. Lisaks kirjutas ta ka teatrikriitikat ja vesteid. Sihikindlalt asus Kompus kujundama „Estonia” ooperirepertuaari, lavastades üle 40 ooperi Wagnerilt („Lendav Hollandlane”, „Lohengrin”, „Tristan ja Isolde”), Mozartilt („Don Juan”, „Võluflööt”), Puccinilt („Boheem”), Tšaikovskilt („Padaemand”, „Jevgeni Onegin”) Bizet’lt („Carmen”) ja teistelt, sealhulgas ka eesti oopereid, Aava „Vikerlased” ja Vedro „Kaupo”. Kompus tegi lavakujundusi ning tõlkis näidendeid ja libretosid. Paguluses esines ta isetegevuslikes näitetruppides ja episoodilises rollis Ingmar Bergmani filmis „Meil seda ei juhtu” (1950. a). Kuulus ka Tallinna Rotary klubisse.

Korporatsiooni Vironia astus Hanno Kompus 1909. a sügisel, kus tõestas end võimeka inimesena, omades erinevaid ametikohti läbi perioodi 1911/II kuni 1919/I – seega praktiliselt kümme aastat aktiivset tegutsemist korporatsioonis. Ta alustas 1911/II magister cantandina ning juba 1912/II oli ta oldermann koos vil! Uuritzaga, samal ajal täites veel magister cantandi kohustusi koos vil! Kuusikuga. 1913/ I oli ta lisaks oldermannile ka juba subsenior ning 1914/I sai esimest korda senioriks. 1915/I oli uuesti subsenior ja mag. cantandi. Lisaks senior vahemikus 1915/II kuni 1919/I. Kompus oli ka see inimene, kes viis Vironia in corpore Eesti vabadussõtta ja ka osaline E!K!L! asutamisel, mida alguses kutsuti Eesti Korporatsioonide Lepinguks, sest vene võimud suhtusid skeptiliselt igasugustesse liitudesse ning nii poleks olnud võimalik saada heakskiitu selle alustamiseks. Võttis osa ka vabadussõja alglahingutest ratsarügemendis ning hiljem soomusrongidel. Oli esimeseks aukohtunikuks EÜS-i ja Sakala vahelisel auasjal, kusjuures mõlemad organisatsioonid soovisid Vironiat enda poolseks aukohtunikuks, aga kuna EÜSi kiri saabus hommikuse ja Sakala kiri lõunase postiga, siis võeti vastu EÜS-i ettepanek ehk hakati EÜS-i poolseks vahekohtunikuks. Kohtu otsus olla olnud juriidiliselt nii pidev, et kui EÜS-ile see alguses ei meeldinud, siis pärast Jaan Tõnissoniga asja arutamist aksepteerisid Vironia poolset otsust.

Hanno Kompus suri 25. X 1974 Kanadas, Montrealis.

• http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kompus_hanno4
• Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Hanno_Kompus
• http://galerii.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=1487
• http://isik.tlulib.ee/index.php?id=1204
• Eesnime muutus - HANNO
• 1929-- https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=esmaspaev19290506.2.40
• https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=esmaspaev19400406.2.29
• Hanno Kompus 50- https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uuseesti19400304.2.92

Foto - https://www.muis.ee/museaalview/2053561

Fotod - Diplomaat-, ameti- ja ministeriaalpassi saanute ...; ERA.957.16.2a; 1920-1940 http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110702604166&img=era095...

• Surmakuulutused - Meie Elu (Toronto, Kanada), 1974, 1. nov., nr. 44, lk. 8-10.
• Meie Kodu (Austraalia : 1949 - ) nr.43, 30. oktoober 1974, lk 4
• Laulatatud Tallinnas 27. mail 1922 - http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=TLA.1409.1.4:162?252,394,886,160,0
• SSaaga EAA.1263.1.352:4 - 1890
• Rannu PR; 1871-1906, 1917
• Saaga TLA.1409.1.7:244 - 1922
• https://www.yti.ut.ee/sites/default/files/aki/eajakbl_dets2015_0.pdf - lk. 243.
• Surm- https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=estdagbladet19741030.1.1

Hanno Kompus BIRTH 4 Mar 1890 Rannu vald, Tartumaa, Estonia DEATH 25 Oct 1974 (aged 84) Montreal, Montreal Region, Quebec, Canada BURIAL Cimetière Mont-Royal Outremont, Montreal Region, Quebec, Canada MEMORIAL ID 108183333 ·