Jüri Jegorov

• Aruküla ÕK http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1882.1.67:13?530,1982,1828,5...
• https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri_Jegorov_(%C3%B5igusajaloolane)

https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=487829&_xr=63b92...

• Dotsent J. Jegorov - 80 Peeter Järvelaid lk. 275-276 Kokkuvõte 24. mail tähistas oma 80. sünnipäeva õigusteaduskonna kauaaegne õppejõud dotsent Jüri Jegorov. Tartu linna ja ülikooliga sidus Jüri Jegorov oma saatuse viiskümmend viis aastat tagasi (1947). Pool sajandit sellest ajast oli ta vahet pidamata aktiivselt tegev tulevaste juristide õpetamisel. Kolleegi õigusajaloolasena võiks J. Jegorovit tänasele ülikooli akadeemilisele järelkasvule soovitada kui 20. sajandi suurte murranguaastate elavat ajalugu. Selle mehe silmad on näinud meie ajalugu puudutavast nii mõndagi sellist, mille üle noorem põlvkond täna ei usugi, et võiks veel kellegi ajaloolisele mälule toetuda. Tegelikult on see oma eluaastate kohta tunduvalt nooremana näiv mees meie keskel. J. Jegorovit pole vaja kuskilt kaugelt otsida, sest tema elufilosoofia järgi peab inimene iga päev oma keha treenima ja nii võime me teda iga päev kohata Tartu tänavatel reipal sammul igapäevast liikumisprogrammi täitmas või siis enda vormishoidmiseks Aura keskuses ujumas.

J. Jegorov nägi ilmavalgust kaheksakümmend aastat tagasi Tallinnas kunstnik Andrei Jegorovi (1878–1954) peres. Ta isa oli kunstihariduse saanud Peterburi Kunstiakadeemias (õpetajateks Vene kunsti suurkujud Repin ja Kardovski). Lapsepõlv möödus tal Tallinna südames asuvas isa ateljee-korteris, esialgu vanas ja siis Vabaduse väljakul asuvas uues Kunstihoones. Tema isa oli nõutav kunstnik Eesti Vabariigi kultuuri- ja poliitikategelaste seltskonnas. Kunstiajalukku on A. Jegorov läinud kui maastikumaalija, kuid ta oli väga osav ka saržide joonistajana Tallinna kõrgema seltskonna koosviibimistel. Andrei Jegorov oli aga kurttumm ja nii võttis ta oma poja kui tõlgi juba varasest noorpõlvest koosviibimistele kaasa. Seetõttu kogunes 1940. aastani J. Jegorovil hindamatu mälestustepagas Tallinnas olnud Eesti Vabariigi riigi-, kultuuri- ja ärimaailma elavast seltskonnaelust (sellesse mahtusid loomulikult näiteks ka kohtumised K. Pätsiga). Erakordsed isiksused ümbritsesid teda ka koolis, sest klassijuhatajaks oli kirjanik Ernst Peterson Särgava (1868–1958), õpetajateks Karl Taev (1903–1992), Jüri Variste (1907–1989), Märt Laarmann (1896–1979). 1940. aastale läks J. Jegorov nagu ka ta klassikaaslased vastu suurte lootustega, sest ees ootas gümnaasiumi lõpetamine ja plaane oli peetud Tartu Ülikooli astumiseks. Vähe oli neid, kes teadsid kindlalt, et rahu aeg on ka Eestis juba otsas, sest maailma suurvõimud olid otsustanud hakata Euroopat ümber jagama. Kes oleks võinud aga arvata, need maailma ümberjagamise jõumängud tulevad kohe sinu koduakna alla. J. Jegoroviga aga nii paraku juhtus, sest Vabaduse väljakul toimunud jõudemonstratsioon paistis talle ta oma koduaknast kätte. Järgmistel kuudel sai aga päris selgeks, mida see sündmus tähendas tegelikult Eesti riigile ja konkreetselt J. Jegorovi isiklikus saatusele. Aastaid hiljem rahvusvahelist õigust õppides mõtles ta kuulsale Pärnumaa mehele F. F. Martensile (1909–1945), kes on maailma rahvusvahelise õiguse ajalukku läinud mehena, kes teinud palju ära sõtta tõmmatud meeste saatuse kaitseks või vähemalt nende saatuse kergendamiseks. J. Jegorov tõmmati sõtta, kui ta oli alles üheksateistkümne aastane. Temale saatuse poolt varutud kannatustekarikas oli tõesti suur. Tänane põlvkond on seda näinud vaid kinolinal jagatuna selgelt „omade“ ja „vaenlaste“ kannatusteks. Kuid reaalses elus polnud tegelikult mingit vahet mundri värvil, kui sa viimast lootust ja viimaseid jõuvarusid kaotamas ulbid Läänemeres olles pideva kuulirahe all nii õhust kui veest või lamades küll päästetuna veest kuid oimetuna viimse võimaluseni inimesi täis puksiiri teraslaev ja saades vaid saatusele loota lennukite kuulipildujate tule all. Kuid ka sellest katsumusest oli J. Jegorovi saatusele veel vähe, sest J. Jegorovil tuli haavatuna Leningradi blokaad kogu selle õuduses vahetult läbi elada. Selles häda ja viletsuse orus polnud tegelikkuses jällegi vahet omadel ega võõrastel. Reaalsuses jagunesid inimesed vaid oma õhkõrna sidet eluga hoidvateks isenditeks ja nendeks üksikuteks eranditeks, kel selles põrgus jätkus veel hingesuurust, et aidata ka naabrit. Seda inimlikku suurust on tänasele põlvkonnale oma kujutlusse manada palju raskemgi kui ehk vaid kogu jõust oma elu eest võitlejate kujusid. Need inimlikud kvaliteedid ei kuulu nagu siia maailma, aga need olid reaalselt selles jumalast neetud olukorras olemas. J. Jegorov tuli sellest katsumusest eluga välja. Käinud läbi selliste katsumuste ahelast, pööras saatus tema jaoks vähemalt sõjaoludes tõesti järsult uue lehekülje. Tunnistatud kõlbmatuks sõduriametiks, tekkis gümnaasiumiharidusega J. Jegorovil järsku võimalus õppida Moskvas Diplomaatiaakadeemias, mille ta 1946. aastal ka lõpetas. Moskva diplomaatiaakadeemia oli küll kandnud kaotusi oma õppejõudude seast, kuid seal õpetasid ikka veel vana põlvkonna hariduse ja traditsioone austavad diplomaadid. J. Jegorovil oli õnn sattuda kuulsa diplomaadi V. Durdenevski ja kunagise Tartu Ülikooli rahvusvahelise professori V. Grabari (1865–1956) õpilaste hulka, kes noort baltlast igati Moskvas toetasid. V. Durdenevski juhendamisel jõudis J. Jegorov Moskvas hiljem ka oma väitekirja kaitsmiseni (1949). Akadeemia lõpetamise järel ootas noort diplomaati esialgu töö NSV Liidu Välisministeeriumis. See oli aeg, kui NSV Liidu välisministeeriumis töötati maailmapoliitikat kardinaalselt muutvate plaanide kallal, millest tänaseks on lähiajaloo uurijate poolt eriti viimase lühikese poliitilise sula ajal (perestroika) ja sedagi enam kaudsete arhiiviandmete alusel avalikkuse ette tuua. Moskva oli loomulikult tuhande võimaluse linn, kuid ajad olid Stalini võimu tipp-perioodil sellised, kus valitses stalinlik põhimõte, kui pole inimest, siis pole ka probleemi. Stalinil oli ebaõnnestunud plaan teha oma satelliitriikidest (kelle hulka oli arvatud ka ENSV) ÜRO liikmesriigid ja nii ei vajatud Moskvas enam nii palju endise Vene impeeriumi ääremaadest pärit diplomaate. Akadeemik Juhan Vaabeli (1899–1971) vahendusel pääses J. Jegorov Moskvast ära Tartusse ja temast sai 1947. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõud. Tartu võttis J. Jegorovi vastu ja ta ise on aastakümnete jooksul selle akadeemilise linnaga harjunud. Aastatega on J. Jegorov Tartule nii omaseks saanud, et vahepeal sellest linnast eemal olnud J. Jegorovi õpilastele näib, et kui kõik selles linnas ka muutuks, siis üks on ikka kindel – me kohtame siin ikka oma vana head õpetajat, kes näib ajarattale mõjutamatu olevat. Vaid vahel tunneb ta hinges igatsust lennata jälle USA-sse või Belgiasse külla oma tütardele, kuid siiski tunneb ta end Emajõe kallastel jalutades ja oma mõtteid mõteldes kuidagi turvalisemalt. Seda enam, et maailm on nagunii nii väike. Siiski on J. Jegorovil ka üks seni lahendamata küsimus. Miks kõik maailma hädad nii kiiresti ja alati ka meieni jõuavad, samas kui paljud selle maailma meeldivad ahvatlused on nii kaua meie poole teel? Talle tundub, nagu liiguksid need (hea ja halb) erinevatel radadel....

Paljud J. Jegorovi sõbrad ja õpilased mõtlevad täna temale, sest ilma temata, oleks Emajõe kallastel meie jaoks millestki kindlasti puudu. Ta on meie jaoks üks selle linna headest vaimudest, kes meid alati selles armsas ülikoolilinnas ees ootab, kustpoolt maailmast me siia tagasi ka ei tuleks. https://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2002/4...

Jüri Jegorov 90: kolleegidelt Heino Siigur Advig Kiris lk. 221-223

Kokkuvõte

Juubilari kunagine üliõpilane ja kolleeg Heino Siigur :

Sõjajärgseil aastail ei olnud õigusteaduskonnas kombeks korraldada õppeaasta avaüritusi, kus oleks tutvustatud eeloleva õppeaasta ülesandeid ja üritusi ning õppejõude ja muid teaduskonna asjamehi. Tutvumine toimus õppetöö käigus või muudel üritustel. Tuli ette, et õppejõude tutvustasid loenguvaheaegadel vanemate kursuste üliõpilased. Jüri Jegorovit nägin esmakordselt TRÜ peahoone koridoris 1949. aasta hilissügisel. Keegi kaasüliõpilastest teadis kõnelda, et ta on lõpetanud Moskvas mingi diplomaatiaalase kõrgkooli, olnud pärast seda mõnda aega diplomaadina Rootsis, aga nüüd olevat õigusteaduskonna õppejõud. Pealegi olevat ta tuntud maalikunstniku Andrei Jegorovi poeg. See informatsioon suurendas tema aupaistet nii minu kui ka mu kursusekaaslaste hulgas.

Esimene kokkupuude temaga õppetöös oli 1950/51. õppeaastal, mil ta hakkas meile, II kursuse üliõpilastele, lugema õppeaineid „Välisriikide majandus ja poliitika“ ning „Diplomaatia ajalugu“. Eestikeelne erialakirjandus puudus täielikult, venekeelset kirjandust oli vähe ja meie vene keele oskus nigel. Sellepärast oli loengukonspekt põhiline õppematerjal. Kumba neist õppeainetest ta luges sügissemestril, kumba kevadsemestril, seda ma enam ei mäleta. Ta luges rahulikult, kiirustamata ja püüdis tuua elulisi näiteid. Mõlemad ained olid huvitavad, sest keskkoolis õpetati vähe välisriikide majandust, rääkimata majanduse arengu poliitilistest aspektidest. Ka diplomaatia terminite ja tegutsemismeetodite kohta saime Jüri Jegorovi loengutest põhiteadmised ja ülevaate, kuigi õppekava kohaselt piirdus diplomaatia ajalugu põhiliselt sündmustega alates 1870/71. aasta Preisi-Prantsuse sõja ettevalmistamisest ja lõpetades II maailmasõjaga. Igatahes kui II kursuse kevadsemestril rääkis üks parteiajaloo dotsent oma loengul „üksteisele mittekallalekippumise lepingust“ Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, „orginaalsetest“ (s.t originaalsetest) ideedest ja „savijalgadel seisvast viljapeast“ (ta ei teadnud sõna „koloss“ tähendust, vaid arvas, et see tuleb venekeelsest sõnast „kolos“, s.t viljapea), võisime üleolevalt muiata ja oma konspektis kriipsutasin need „keelelised uustuletised“ alla.

Mõlema nimetatud õppeaine kestuseks oli üks semester, eksam oli suuline ja suhteliselt kerge. Jüri Jegorov oli eksamil rahulik ning üldjuhul ta konksuga küsimusi ei esitanud. Siiski oli üliõpilaste hulgas käibel legend, et diplomaatia ajaloo eksamil küsinud ta mõnikord lisaküsimusena, kumba jalga Hess maandumisel vigastas, kui ta 1940. aasta maikuus Inglismaale lendas, et mõjutada Inglismaad sõjast väljuma ja Saksamaaga rahu sõlmima. Ükskõik kumba jalga üliõpilane pakkunud, oluline olnud ikka see, et üliõpilane jäi kindlalt öeldu juurde. Küllap oli tal teisigi konksuga küsimusi.

Õppejõuna oli Jüri Jegorov üliõpilastele vastutulelik nii konsulteerimisel kui ka oma raamatute kasutada andmisel. Ma ei mäleta enam, kas oli see kursusetöö või mingi ettekanne teemal „Ameerika militarismi ideoloogia“, mille ma tema juhendamisel koostasin. Igatahes kutsus ta mind oma koju, mis asus Tähtvere pargi alguses. Vestlesime sel teemal ja ta andis mulle kasutada mitu venekeelset raamatut, kust sain väga huvitavat materjali selleaegsete maailmakuulsusega ajakirjanike ja poliitikute seisukohtade kohta. Sinnani piirdus minu tutvus nende autoritega ainult nime teadmisega.

Tööleasumisel õigusteaduskonda puutusin Jüriga sageli kokku mitmesugustel koosolekutel ja loenguvaheaegadel ning juttu meil jätkus. Minu tööleasumisel majandusteaduskonda 1957. aastal lisandus senistele kokkupuutepunktidele veel kokkusaamine ülikooli Vanemuise tänav 46 asuvas õppehoones. Nimelt oli Jürile ühiskondliku tööna (s.o tasuta töö peale ametiülesandeid) antud selles hoones asunud agitpunkti (s.o nõukoguliku propaganda keskus) töö korraldamine, majandusteaduskond aga asus ju samas. Ka selles töös hoidis Jüri asjad joones, vältides rumalusi.

Kunagi pole ma näinud teda norutamas. Jüri on alati pööranud suurt tähelepanu tervislikele eluviisidele. Jalgsimatkad Tartus ja selle ümbruses, talvel aga suusatamine on olnud tema eluviisi lahutamatu osa tänaseni. Tal on ikka olnud huvi vahetada kogemusi matkamise ja suusatamise kohta, ikka on ta küsinud, kas ma küllalt suusatan ja kehaliselt aktiivne olen. Kui tal vahel on olnudki mõni tervisehäire, siis oma tahtejõu ja süstemaatiliste harjutustega on ta sellest ikka üle saanud.

Meie sidemed on jätkunud ka pensionipõlves, tõsi, enamasti suhtleme küll telefonitsi. Kuid rahuldust on pakkunud see meile mõlemale.

Õnnitlen Sind Jüri Sinu suure juubeli puhul! Jätkugu Sul head tuju ja optimismi edaspidiseks! Olgu Sul palju rõõmurohkeid päevi eelseisvatel eluaastatel!

• ** Juubilari õpilane ja kauaaegne kolleeg Advig Kiris :

Puutusin Jüri Jegoroviga kokku esmakordselt 1956. aasta sügisel Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna verivärske üliõpilasena, kellele kõik teadusetempli auväärsete seinte vahel olev ja toimuv oli uus ja muljetavaldav. Vanast peahoonest, kus meie õppetöö toimus, tundus lausa õhkuvat soliidsust ja akadeemilisust. Õppeprotsess oma loengute ja seminaridega erines oluliselt keskkoolitundidega sisseharjunud süsteemist. Muljet avaldasid ka õpetuse jagajad, õppejõud oma eriliste au- või ametinimetustega ja teaduslike kraadidega nagu professor, dotsent, vanemõpetaja ja lihtsalt õpetaja, doktor, teaduste kandidaat, mis lisasid nimetuse kandjale teatud erilise aupaiste ning mille suuruse ja hiilguse hierarhias orienteerumiseks näis kuluvat veel palju aega.

Õigusteaduskonna õppejõudude koosseis oli selleks ajaks pärast sõjaaegseid ja ‑järgseid poliitilisi puhastusi stabiliseerunud. Ülikooli olid jäänud mõned üksikud sõjaeelse ettevalmistuse ja õppejõukogemusega õpetlased nagu professor Elmar Ilus, professor Paul Vihalem, professor Helmut Kadari, dotsent Leo Leesment ning dotsent Johannes Mäll. Lisaks neile olid mõned pedagoogid, kes olid küll ülikooli lõpetanud enne sõda (Ilmar Rebane, Karl Püss, Abner Uustal), kuid õpetamiskogemusi hakkasid omandama alles pärast sõda. Peale nende olid kõik ülejäänud õppejõud asunud tööle alles mõni aasta tagasi, kusjuures ka ülikooli õigusteaduskonna olid nad enamasti lõpetanud kas 1940. aastate lõpul (Olev Püssa, Jenny Ananjeva, Ilo Sildmäe) või 1950. aastate alguses (Julius Adojaan, Raimond Auling, Vilma Kelder, Endel Laasik, Elmar Raal, Edgar Salumaa). Viimaste hulka võib tinglikult arvata ka Jüri Jegorovi, kes oli omandanud kõrghariduse 1946. aastal NSV Liidu Välisministeeriumi kõrgemas diplomaatilises koolis ja asunud Tartu ülikoolis tööle järgmisel aastal.

Seega võib öelda, et õigusteaduskonna õppejõudude hulgas domineerisid suhteliselt noored, ennast pedagoogide ja teadlastena alles tõestavad inimesed. Sellel asjaolul oli ka oma positiivne külg: võrdlemisi väike vanusevahe lihtsustas õpetajate-õpetatavate omavahelist suhtlemist ja vastastikust mõistmist, kompenseerides sellega mõneti vajakajäämisi õppejõudude pedagoogioskustes.

Esimesele kursusele loenguid pidavate lektorite seas paistis riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri vanemõpetaja Jüri Jegorov eelkõige silma väliselt: hästi korralikult sõlmitud ja väga sobivat värvi valitud lips ning kuidagi rõhutatult korrektne olek. Samuti sellega, et teda, s.t tema õppeainet, oli palju. Riigi ja õiguse ajalugu – täpsemalt alguses välisriikide riigi ja õiguse ajalugu, seejärel NSV Liidu riigi ja õiguse ajalugu loengute ja seminaridena, lisaks kursusetööd – oli õppeaine, mis hõlmas suures osas kogu esimese õppeaasta auditoorse ja koduse töö mahu. Ei saa ütelda, et need õppeained oleksid olnud kõikidele üliõpilastele jäägitult haaravad ja huvitavad. Ajaloohuvi on omane vaid suhteliselt kitsale rühmale inimestele, seda vähem noortele juristihakatistele, kelle silmade ees terendavad keeruliste juriidiliste kaasuste (eelkõige kriminaalasjade) lahendamine ja hiilgav pilotaaž seaduste rägastikus. Peab tunnistama, et seniajani tekib õigusteaduse eriala omandamisse pragmaatiliselt suhtuvatel üliõpilastel aeg-ajalt küsimus, kas õiguse ajalugu on ikka õigusteaduse õppekavades vajalik.

Kuid Jüri Jegorovit kuulati. Ei mäleta, et üliõpilaste ette astudes oleks ta kulutanud aega sellele, et veenda üliõpilasi oma õppeaine õppimise hädavajalikkuses, mida enamik õppejõude sagedasti teeb. Ta alustas loengukursust ja luges seda nii, nagu õigusajaloo õppimine oleks endastmõistetav ja loomulik. Ka palju hiljem, kui mul endalgi on seljataga aastakümnete pikkune loengupraktika, imetlen tagantjärele Jüri Jegorovi loengupidamise oskust. Olukorras, kus õppekirjandus praktiliselt puudus ja peaaegu ainsaks õppematerjaliks oli loengukonspekt, oskas ta anda loengus kogu olulise materjali, sealjuures kadestusväärse põhjalikkusega. Ja kuigi konspekt oli tihedalt täis ajaloolisi fakte ja õigusaktide nimetusi (mis teha, kui näiteks keskaegne linnaõigus oli äärmiselt kirju), oskas lektor neid esitada ja siduda huvitavalt, sageli ka mõnusa huumoriga.

Üliõpilane võis juubilarilt alati saada sõbralikku abi ja head nõu õppe- ja uurimistöö probleemides. Eksamil oli ta nõudlik, aga sealjuures heatahtlik. Väljaspool õppetööd oli ta üliõpilastele meeldiv ja võrdväärne vestluskaaslane, alati tähelepanelik ja vastutulelik.

Hiljem, enam kui kahekümne aasta jooksul ühise töötamise ajal teaduskonnas ja kateedris oli võimalik juubilari tundma õppida kui vanemat ja kogenumat töökaaslast, kellelt vajaduse korral sai alati väga asjalikku ja lahket nõu. Sügavalt intelligentse, mitmekülgsete huvide ja teadmistega inimesena oli Jüri Jegorov suurepäraseks kolleegiks riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri väikeses kollektiivis. Eesti riigi ja õiguse ajaloo põhjaliku tundjana tegeles ta väga aktiivselt selle teadusliku uurimisega ja õppekirjanduse avaldamisega, ammutades energiat tervislike eluviiside rangest järgimisest, matkamisest, suusatamisest ja ujumisest.

Tagasihoidlik ja väljapeetud, ei tormanud ta teaduskonnas või kateedris tõusnud probleemide arutamisel oma arvamusega lagedale. Jüri mõtteavaldused olid alati sügavalt läbi kaalutud ja argumenteeritud. Tal oli kadestusväärt oskus kõrvale hoida nn ühiskondlikest ülesannetest – igasugu komisjonidest, komiteedest ja büroodest, kus tavaliselt kulus palju aega tulutu sõnavahu tekitamisele. Ainuke seda laadi ülesanne, mida ta minu mälu järgi täitis, oli olemine teaduskonna rahvakontrolli grupi liige. Eks seetõttu jõudis ta seda viljakamalt tegelda teadustööga Eesti riigi ja õiguse ajaloo alal, mille tunnistusena ilmus 1981. aastal põhjalik ja kokkuvõtlik uurimus „Eesti NSV riigi ja õiguse ajalugu. Oktoobrieelne periood (XIII sajand – okt. 1917. a)“ *1, millega võrreldavat teaduslikku tööd meie õigusajaloolastel seniajani kõrvale panna ei ole. Arvestades juubilari suurepärast kehalist ja vaimset vormi, on põhjust loota, et me saame veel kaua aega olla tema aktiivse ja viljaka teadusliku tegevuse tunnistajateks. https://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2012/3...

https://www.ra.ee/apps/aadresslehed/index.php/sheet/view?id=454654

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_ha...