Johannes Saarniit

Johannes Saarniit – Vastseliina kultuuri kandja

Johannes Saarniit sündis 5. märtsil 1898. aastal Tüütsmanni koolimajas Lasva vallas. Johannese lapsepõlv möödus karjapoisina. Kooliteed alustas ta teistest varem, mistõttu lõpetas Tüütsmanni kooli 1908. aastal, kui oli 10-aastane, mil teised tavaliselt hakkasid koolis käima. 1908. aasta sügisel jätkas ta õpinguid Võru linnakoolis, mille lõpetas 1913. aastal ilma kutse-hariduseta, kuna kool oli üldhariduslik. 1913-1918 õppis ta Tartus Rudolf Grivingi muusikakoolis, viimase aasta ta töötas Pauluse kirikukoori juhatajana. Johannese õpinguid Tartus varjutas I maailmasõda, kuid just Tartus juurdus temas huvi kultuuri vastu, mis mõjutas küllaltki tema elukäiku. 1918. aasta suvel korraldasid Saksa okupatsioonivõimud saksa keele kursused Vastseliina kihelkonnakoolis. Seal tekkis mõte moodustada segakoor, sest kõik osavõtjad olid lauluinimesed. Ka Johannes õppis seal, sest osa võisid võtta kõik asjast huvitatud. Laulukoori juhiks valitigi tema, kuna kõik olid teadlikud tema muusikakooliharidusest. Ajapikku hakati ka peoõhtuid korraldama. Kui kursus sai lõpetatud, läks ka segakoor laiali. Kuna Joh. Saarniidul oli kadunud lootus edasi õppida, pidi ta leidma töökoha. 1918. aasta sügisel läks Johannes Saarniidu onu Jaan, kes oli Tsollis õpetaja, rahvaväkke ning Johannes sai selle koha endale. 1918. aasta novembris alustaski Johannes Saarniit Tsolli koolis õpetajatööd. Üksteist aastat hiljem alustas ta õpetajana Vastseliina Algkoolis. Õppetöö kulges esimesel aastal üsna normaalselt, vaatamata suurele koormusele (34 tundi nädalas) ja ruumikitsikusele. Tundide ja õppeainete jaotus tekitas suuri raskusi. Klassikomplektis tuli ühendada õppeained, millel polnud üksteisega mingit sidet. 1930/31 kooliaasta eel toimus suuri muudatusi Vastseliina Algkooli elus. Nimelt läks endine koolijuhataja A. Undritz pensionile ja Vastseliina Vallavalitsus tegi Võrumaa Haridusosakonnale ettepaneku Saarniit uueks koolijuhatajaks registreerida. Otsus kinnitati ja Saarniidust sai uus Vastseliina Algkooli juhataja. 1930/31 õppeaasta kujunes raskeks, kuna õpilasi oli palju, ligi 130, kuid õpetajaid vähe. Väljaspool kooli tuli ülesandeid järjest juurde. Nii valiti Johannes Saarniit Vastseliina mälestussamba püstitamise komiteesse, kus ta pidi ette valmistama Vastseliina neljanda laulupäeva, mis toimus 1931. aastal ja mille sissetulek läks mälestussamba püstitamise fondi. Komitee ülesandeks oli raha hankimine projekti saamiseks ja muu sellega seonduv. Raha saamiseks korraldati näitusmüüke ja laulupäev. Samba projekti saamiseks soovitas kunstnik J. Vahtra välja kuulutada võistluse. Võitis kujur M. Saksa kavand: põlvili langenud haavatud sõduri kuju graniitsambal. Mälestussamba püstitamise kohaks valiti apteegimaja ees olev kolmnurkne väljak. Samba avamine toimus 18. oktoobril 1931. aastal kaitseministri A. Kersemi ja kõrgemate ohvitseride osavõtul. Nõukogude korra ajal, 1948. aasta augustis, mälestussammas purustati. Taasavamine toimus 16. oktoobril 1988. aastal. Uueks, väljaspool kooli kerkinud ülesandeks oli Vastseliina Ühispanga juhatuse esimehe ülesannete langemine Saarniidule. Ta töötas selle koha peal umbes aasta ja täitis oma ülesande. Kool ja kultuuritöö vajasid teda rohkem. 1931. aasta oli tähtis ka muusikaelus. Koolimaja alumises klassis toimusid laulukoori-, puhkpilli- ja salongiorkestri harjutused Saarniidu juhatusel. 1931. aasta 25. mail toimus Räpinas laulupäev, millest ka Vastseliina segakoor osa võttis. 1931/32. aastal tuli Johannes Saarniidul Laulu- ja Mänguseltsi tegelastega mitu pidu korraldada. Oli traditsiooniks saanud, et Laulu- ja Mänguselts korraldas pidusid jõulude, lihavõtte-pühade ja suviste teise püha õhtul ning ka jaanipäeval. Igal aastal esitati vähemalt 3-4 näidendit. Laulumängud meeldisid rahvale väga. 1932. aasta 21. augustil toimus Saaluse laulupäev, kus tuli üldjuhiks olla Johannes Saarniidul, nagu esimesel ja teiselgi laulupäeval 1927 ja 1930. Kõik need laulupäevad toimusid Uue-Saaluse pargis ja nende peamiseks korraldajaks oli Siksali Algkooli juhataja Oskar Nagel. 1932/33. kooliaastal õpilaste arv kasvas ja Vastseliina Algkool sai tänu sellele uue õpetaja lisaks. Õppetöö tase paranes tunduvalt. Kooliaasta teisel poolel korraldati ka kaks pidu, kus kanti ette kaks õpilaste näidendit. Kolmekümnendail muutus Vastseliina muusikaelu väga elavaks. 1933. aastal hakkasid õpi-lased keelpillide vastu huvi tundma ja Saarniit asutas kooli mandoliiniorkestri. 9. juulil 1933. aastal peeti juba viies Vastseliina laulupäev. 1933/34. kooliaastal korraldati kolm pidu: jõulude ajal, märtsis ja mais. Märtsis kanti ette laulumäng “ Rinaldo Rinaldini”, millele Johannes Saarniit ise muusika lõi. Johannes Saarniit katsus sel kooliaastal luua koolis okariinoorkestrit, kuid see ei äratanud erilist huvi, seepärast loobus ta selle idee edasisest arendamisest. 1934. aastal otsustasid Laulu- ja Mänguseltsi liikmed ette kanda opereti “ Kevadfee”, mida Saarniit oli “Vanemuises “ näinud ja ta võttis lavastamise enda peale. Tegelaste arv ulatus 35 inimeseni, kellele lisandus 12-liikmeline salongiorkester. Viimane oli üsna võimekaks orkestriks kujunenud ja tuli oma ülesandega hästi toime. Sellise hinnangu andis orkestrile ooperilaulja Elsa Maasik. Mitmete näidendite ja operettide mängimine õhutas Laulu- ja Mänguseltsi tegelasi üha hoogsamale tegevusele, mis hoidis ära poliitiliste kirgede lõkkelelöömise Vastseliinas. 23. ja 24. septembril 1934. aastal peeti Vastseliina Põllumeeste Seltsi teine põllumajandus-näitus, teise päeva lõpul toimus pidu, kus esines ka Johannes Saarniit. 1934. aasta suvel toimus Võru-, Valga- ja Petserimaa laulupäev, kus oli põhimõtteks, et kavva võetakse ka nendest maakondadest pärinevate heliloojate laule ja üldjuhtideks on kolme maakonna tuntumad koorijuhid. Üheks üldjuhiks oli Johannes Saarniit . 1935. aasta oli raamatuaasta, sest möödus 400 aastat esimese eestikeelse raamatu (“Katekismus”) ilmumisest. Johannes Saarniit korraldas sel puhul 1. detsembril raamatunäituse, kus oli eksemplare kõikidest ajalehtedest ja ajakirjadest ning hulk raamatuid. Samal kooliaastal korraldas Johannes Saarniit esmakordselt Vastseliina talispordipäeva. 1936/37. aasta kujunes kultuurielus sündmusterohkeks. Tähistati Vastseliina kooli 200. aastapäeva. Lisaks sellele tuli Saarniidul juubeli puhul kirjutada ülevaade kihelkonnakooli ajaloost. Aktus ja pidustused toimusid 1937. aasta septembri teisel poolel seltsimajas, sest koolimajal puudus saal. Peole oli kutsutud haridusminister, Võru Maavalitsuse esimees, koolide inspektor, vallavalitsuse liikmed, seltskondlike organisatsioonide esindajad ja endised õpilased. Aktusekõne pidas Johannes Saarniit. Kolmekümnendate lõpul loodi Vastseliinas veel mitmeid organisatsioone. Paljude liikmeks ja eestvedajaks oli Johannes Saarniit. 1939. aasta 30. märtsil omistati Saarniidule Punase Risti viienda järgu teenetemärk riigile osutatud teenete eest. Samal aastal toimus 11. üldlaulupidu, kust võttis osa ka Vastseliina koor. 1938/39. kooliaasta oli huvitav selle poolest, et õpilased hakkasid kooli arengus suuremat osa etendama. Seeläbi tõusis ka õppeedukus. 1939/40. kooliaasta algas sõjasündmustega, mis jätsid oma jälje ka koolitööle. Kultuurielu kulges näiliselt normaalselt, kuid endist ärksust enam ei olnud. 1940/41. aastal toimus koolis üleminek uuele õpetamisviisile, mis oli vastuolus endiste arusaamadega. Samal aastal seiskus ka kultuurielu Vastseliinas, kuna Saarniit ei saanud enam organisti ametit pidada. Aeg oli raske. .Rinne nihkus üha lähemale Vastseliinale ning venelased hakkasid taganema. Vastseliina alevikus toimus lahing. Peagi hakkas sakslaste väesalku Vastseliinast läbi sõitma. Ööbiti seltsimajas ja ümbruskonna majades. Saarniidult nõudis kooli juhatamine suurt pingutust, kuna kogu aeg oli oht, et kooliruumid võetakse ära. Taidlusringide töö ei katkenud, kuid näidendite lavastamine muutus võimatuks. Peagi hakkasid sakslased ära võtma kooliruume, see häiris koolitööd. Okupatsiooniajal peetavatel võidupühadel tuli kõne pidada Saarniidul, sest keegi teine ei julgenud seda teha. Oma kõnes mainis ta, et suurrahvad peaksid aru saama, et ka väikerahvastel on õigus oma elu ise korraldada. Õnneks mingeid tagajärgi öeldule ei järgnenud. Vastseliina ümbruskonnas oli seltskondlik tegevus sõja ajal peaaegu soikunud, kuid Vastseliinas püüti seda jätkata ning lauljaid tuli kokku veel rohkemgi kui varem. 1943/44. aastal muutus õppetöö üliraskeks, kuna kaks õpetajat lahkusid ja koolil oli raskusi valgustusega. Saarniit püüdis hankida elektrit saksa sõjaväe töökodadest. Sellel ettevõtmisel oli vähe toetajaid, kuid kui liin sai valmis, oli tahtjaid palju. 1944. aastal evakueerus Saarniit Põhja-Tartumaale. Sealt edasi läks ta Pärnu lähedale Torisse, kuhu jäi koos perega peatuma. 1970. aastal tulid nad Võrru elama. 1992. aastal, olles 94-aastane, hakkas tervis halvenema ja Johannes Saarniit oli sunnitud Torisse poeg Olevi juurde elama asuma. Ta suri 1995. aastal ja on maetud Vastseliina kalmistule. Suur on olnud Johannes Saarniidu mõju Vastseliinale ja ümbruskonnale. Siin õpetas ta aastakümnete jooksul lapsi, juhtis seltsielu, oli Vastseliina kiriku organist, orkestrite, kooride, näitemängude ja laulupidude juht – Vastseliina kultuuri kandja.

• Tartu-Maarja linnakoguduse ja Pauluse koguduse ...; EAA.5357.1.52; 1848-1936 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.5357.1.52:130
• http://www2.archimedes.ee/teadpop/File/OTYkonv07/H/Kask_H.pdf
• https://familysearch.org/pal:/MM9.3.1/TH-1961-27130-17631-83?cc=198...
• abielu http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.5357.1.104:33?507,1715,882,1...
• Sarnit Personaalraamat. Pindis-Tarro. XI kd; EAA.1271.1.255; 1903-1940 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php? shc=EAA.1271.1.255:195?189,458,801,737,0

surm+matmine:Johannes Saarniit 05.03.1898 02.06.1995 13.06.1995 Vastseliina kalmistu, 4. kvartal, 42 Vastseliina Näita asukohta kaardil Kaart

lisas Tõnu Sokk

Foto - http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=465452&_xr=5b5cb6...